Kakskümmend viis aastat hiljem

0
tõnis tõnisson
Tõnis Tõnisson.

Tõnis Tõnisson.

Jõulukuu esimese nädala ilm on heitlik – kord teeb külma, siis jälle sulatab. Lumi kord tuleb ja siis jälle läheb… kraavid, ojad, tiigid ja järved on pilgeni vett täis. Taevas ripub madalal maa kohal, nii madalal, et pilvede surve on lausa füüsiliselt tajutav. Aga linn, alevid ja alevikud on juba jõuluehteis ja majade akendelt kumab soe pühadevalgus vastu.
Õhus ongi juba pühadeootust. Kaubanduskeskustes on iga päevaga üha kitsam. Raha inimeste taskutes justkui sügeleks, nõuaks kulutamist. Eesti on viimase kahekümne viie aastaga Euroopa toel sedavõrd kosunud, et meid võidakse peagi heaoluriigiks pidama hakata. Ühelt poolt on muidugi uhke teada, et meil on hästi läinud, teisalt teeb see siiski natuke muret ka. Selles mõttes, et me ei julge väga kindlad olla, kas kuulume heaoluriikide hulka ka pärast seda, kui Euroopa Liit on meilt kui eeskujulikelt arenejatelt oma toetusrahad ära võtnud.
See on umbes sama tunne nagu siis, kui seisad esimest korda hüppetorni kolmandal platvormil ja valmistud basseini sukelduma. See võib olla täiesti põhjendamatu hirm, et ka enne sind on ju hüpatud, aga kõhe on ikka. Kakskümmend viis aastat tagasi ei olnud hirmu, sest polnud midagi kaotada, nüüd oleks…
Aga me oleme ikka alles teelahkmel. Me oleme just oma vallad kokku liitnud ja saadame laiali maavalitsusi, mis on ülearustena tundunud. See on justkui meie enda otsus olnud, ometi ei tea me väga hästi, mis edasi sündima hakkab. Talupojaloogika ütleb, et pole põhjust muretseda – küll kõik paika loksub, inimene harjub kõigega, ja kindlasti lähevadki olud paljude jaoks tõesti paremaks. Ja need, kes viimaste reformide järel ennast leida ei oska, on oma saamatuses kas ise süüdi või on olud nende suhtes pisut ebaõiglased olnud.
Teate ju seda ütlemist, et kui raiutakse, siis lendavad ka laastud. Kuigi lubati, et keegi ei saa muutuste käigus kannatada, kedagi ei jäeta hätta… Öeldi ka seda, et reformid muudavad kogu süsteemi läbipaistvamaks, selgemaks, kergemini hoomatavamaks… Aga juba on hakatud aru saama sellest, et kõige eest tuleb maksta. Ka muutuste eest. Isegi siis, kui muutused toimuvad meie enda huvides. Kui toimuvad…
On jõulukuu esimene nädal. Ilm on eestipäraselt niiske ja vastik. Indias said Eestist pärit laevakaitsjad pärast nelja aasta pikkust kinnipidamist loa koju sõita. Kiievis ässitab endine Gruusia president ja Odessa kuberner ukrainlasi oma presidenti kukutama. Soome tähistab riigi sajandat aastapäeva, Eesti valmistub oma suureks peoks. Raplas sorteerivad maavalitsuse töötajad asju. Mida vaja ei ole, visatakse ära. Tundub, et tegelikult polegi enam midagi vaja… Ennustajakana lubab taas musti jõule.