Lootuse lõplikust kadumisest

0

Katri Reinsalu

Eelmisel nädalal korraldas Lääne päästekeskus aktsiooni kontrollimaks mahajäetud hooneid ja sotsiaalpindasid. Ettevõtmine sai palju meediakajastust ning ka Raplamaa Sõnumid otsustas kaasa minna, et olukorraga tutvuda. Sel korral olin ajakirjanikuna kaasas mina.
Pean tunnistama, et minu jaoks oli see esimene kord sattuda sellistele elamispindadele. Jah, muidugi igaüks, kes mõnda Eesti elu kajastavat politseisaadet näinud on, teab, et mitte kõik meie riigi kodanikud ei ela ühtemoodi mugavalt. Vaatad neid stseene ja mõnikord tunned kaasa, teinekord võtad peast kinni. Ma julgen aga öelda, et teleekraani vahendusel olukorra tajumine on palju leebem, kui seda reaalses elus näha.
Noore, alles iseseisva elu peale mineva inimesena ei olnud ka minu esimene peatumispaik just euroremonti läbinud häärber. See päris esimene oma kodu oli rohkem kui aasta remondijärgus. Eks ka need, keda elu jooksul külastanud olen, on olnud erinevad inimesed. Mõni elamine oli väga uhke, teine üsna tagasihoidlik.
Kui sa seisad aga korteri uksel, mille seinad on varasemast tulekahjust mustaks värvunud ning näed, et elu ei ole sellest seisma jäänud, siis saad sa aru, et see on midagi muud. Uksest saab sisse vaid külg ees, sest ukse vastu ladustatud asjade tõttu ei avane see täielikult. Prügi on tegelikult korteri igas nurgas. Teleekraan ei anna edasi ka lõhnasid, mis tuppa astudes ninna tungivad.
Mulle tundub, et igaüks, kes oma tegelikult mugava eluga rahul ei ole, võiks nendesamade sotsiaalpindadega tutvuma minna. Ma garanteerin, et see paneb asjad väga kiiresti õigesse perspektiivi.
Esialgse šoki kõrval tekib aga kiiresti küsimus, kuidas inimesed sellisesse olukorda jõuavad. Selle aktsiooni eesmärk ei olnud muidugi põhjuste väljaselgitamine, vaid tuleohutuse tagamine. Minu jaoks jäi see küsimus aga õhku.
Lihtne ja mugav oleks ilmselt arvata, et ju nad tegid siis elus valesid valikuid või olid lihtsalt laisad. Aga seda ongi just nimelt mugav arvata, sest siis on lihtne uskuda, et minuga midagi sellist ju juhtuda ei saa. Mina ei ole laisk. Mitte et ma tahaks neilt inimestelt vastutust täielikult ära võtta, aga tegelikult on elu, inimesed ja olukorrad palju keerulisemad. Keegi meist ei tea, milliseid raskuseid meie teele satub.
Naiivne on vist unistada, et ühel päeval me suudame vältida olukorda, kus elu hammasrataste vahele jäänud inimene lootuse täielikult ja lõplikult kaotab. Nende külastuste käigus oli tunda, et olenemata valla ja päästeameti pingutustest ei väärtusta inimesed ise enam oma elu. Kord juba põlema läinud korteri suitsuandurid võetakse kiiresti alla või eemaldatakse nendest patareid. Napsuse ja unise peaga istutakse siis diivanile ja süüdatakse suits. Ei pea vist kuigi põhjalikult tuleohutuse algtõdedega kursis olema, et näha selles olukorras tiksuvat pommi.

Päästeameti inimesed panevad suitsuanduritesse patareid tagasi ja loevad uuesti sõnad peale. Lahkudes teavad aga kõik, et tõenäoliselt ei kulu kuigi kaua, enne kui suitsuandur jälle kahjutuks tehakse.