Lootusest, usust ja armastusest

1
tõnis tõnisson
Tõnis Tõnisson.

Tõnis Tõnisson

Aasta on otsa saamas. Nii suur kui ka väike vaatab käidule tagasi ja teeb kokkuvõtte sellest, kus oldud, mida nähtud, mille võrra rikkamaks saadud. Küsime endalt, kas see, mida teinud oleme, rahuldab meid ennast, kas meie teod võiksid olla meelepärased ka inimestele, kes meid ümbritsevad – pereliikmetele, töö- ja õpingukaaslastele, sõpradele, lihtsalt tuttavatele?
Maailm ei ole täiuslik. Sõjad on tüütu argipäev. Iga tund hukkub keegi kuskil, katkevad kellegi lootused, keegi kaotab usu ja jääb armastuseta. Kui see sündinud, siis tundubki, et tegelikkus on rüütatud valedesse ja paremat tulevikku polegi olemas. Väga võimalik, et me ehk ei tahagi päris tõde teada, seda, mis häbitult alasti. Et meile meeldibki, kui halb on looritatud. See tekitab näilise turvatunde, sisendab lootust…
Lootus ongi see, mida inimene kõige enam vajab. Usk, lootus, armastus – kolm sammast, mille peal kogu inimkond püsib, kusjuures nii usk kui ka armastus sõltuvad täielikult lootusest. Kui veel on võimalik loota, siis on ka põhjust uskuda, et igaühe jaoks on kuskil armastus.
Mida me aastat alustades lootsime? Loomulikult seda, et elu läheb paremaks. Tegelikult ongi ju läinud. Lõppevat aastat alustades elas 21,1% Eesti elanikest ehk 276 000 inimest suhtelises vaesuses. Kuigi meil ei ole aasta veel kokku võetud, saame siiski loota, et kokkuvõetult on heaolu juurde tulnud. Selles lootuses on meile toeks viimaste aastate arvnäitajad, mis kinnitavad vaesuse, eriti laste, noorukite ja keskealiste suhtelise vaesuse vähenemist. See on usku sisendav trend – me oleme riigina õigel teel. Või vähemalt kurss on meil peaaegu õige. Aga see ei anna põhjust rahul olla. 2015. aastal elas suhtelises vaesuses 40,2% vähemalt 65-aastastest inimestest, 2016. aasta lõpus oli see näitaja tõusnud 41,8%-le ja nooleots on jätkuvalt kasvule suunatud.
Tavaliselt me ei mõtle sellele, et just nimelt vanade olukord, nende vaesus- või jõukusaste on midagi, mis suunab noorte ja keskealiste valikuid. Võiks ju küsida: kes meist on valmis selle nimel tööd rabama, et olla oma elu sügisel mahajäetud, unustatud ja tõrjutud? Igaüks meist loodab lõpuks elada seal, kus ta võib olla väärikas ka eluõhtul. Riik peab võrdselt hoolima kõigist oma elanikest, nii lastest, kes alles valmistuvad teda teenima, kui ka keskealistest, kes juba teenivad, ja vanadest, kes on teenimisest väsinud.
Võiks ju nii olla, et vähemalt jõulude ajal ei peaks mitte üks vanur ennast tõrjutuna tundma. Me ju loodame tulevikku vaadates, et usk ja armastus ei lõppe mitte kunagi.

uuemad vanemad enim hinnatud
Ülle
Külaline
Ülle

Suhteline vaesus (inglise relative poverty) olukord, kus elamistingimused on alla ühiskonna keskmist elatustaset või üldiselt aktsepteeritud ja soovitud taset. Inimesed võivad kogeda end suhteliselt vaestena ka siis, kui nad ei kannata puuduse all, kuid samas elavad teised inimesed märkimisväärselt jõukamalt.Seda ütleb Vikipeedia. Suhtelist vaesust on keeruline mõõta- mina ka arvan, et ma olen suhteliselt vaene, kui ma võrdlen ennast paljude inimestega, kes elavad väga hästi ja jõukalt. Kas see jõukus on näiline (eluaegse pangalaenuga varjutatud) või töökuse ja osavusega saavutatud- ei pruugi ju teada saadagi. Kindlasti oleme kõik väga jõukad võrreldes printsi ja kerjuse kerjusega. Öeldakse, et suhtelist vaesust on… Read more »