Maastikumaalid kui armastusavaldused

0

Valter Uusberg / foto: Siim Solman.

Margus Mikomäe raamatu „12 armastavat naist“ esitlusel keskraamatukogu galeriis ümbritsesid inimesi maastikumaalid. Need on kunstnik Rein Berlokko 18 maali aastatest 2015 -2017 – autori värskeim looming ripub üleval detsembri lõpuni, soovitan kindlasti vaadata.

Mikomäe raamat koos esitlusega oli täidetud armastusega, ütleme naiseliku armastusega – teatri, kolleegide, kutsumuse vastu, sama on ka Berlokko maalidega. Need on täidetud armastusega, ütleme mehelikuga – maastiku, seal asetsevate üksildaste objektide, nende detailide ja maalimise enda kui protsessi vastu.
Mis meiega toimub, kui kohtume selliste armastusega täidetud maalidega? On täiesti mõistetav, et nüüdiskunstis vohav külmavõitu kontseptuaalsus oma intellektuaalsete vormimängude ning sotsiaal­irooniliste šokivõtetega on meid päris ära vaevanud ja äkki märkab silm midagi täiesti haruldast – mõjuva autorisuhtega tihedalt läbimaalitud, üksikasjadeni viimistletud maastikud. Kust see laeng tuleb?
Näituse kaaskirjas ütleb autor otsesõnu: „Mulle meeldib maalida oma armastust looduse ja vana arhitektuuri vastu.“ Mõni aeg tagasi oleks selline siirus mõjunud klišeena, täna on see iseväärtus ja võti maalide olemuse tabamiseks.
Berlokko maastikud ei ole pintslivarrest välja võlutud ilupildid. Maalidel kujutatavad kohad ja objektid on konkreetsed, need on või on veel olemas.
Berlokko oskab välja maalida, meiega jagada tunnet, mis võib tekkida, kui vaatleme mõnd lõiku maastikul, mis kohe-kohe on mälestuseks saamas. Maalidel kujutatav on ülestähendatud hoole ja armastusega.
Just see detailitruu „ülestähendamine“ võib saada maali terviklikkuse proovikiviks. Kuidas maalida maastikku nii, et lõpptulemuses oleks olemas nii kõiksusetunne, mis meid avamaastikul alati tabab, kui ka unikaalsed detailid, mis on motiivi valima kutsunud.
Julgen arvata, et võrreldes varasemate töödega on autor selle komplektiga liikunud sammukese vanameisterliku küpsuse ja kindluse suunas. Ta suudab järjest paremini ohjeldada talle omast detailirikkust, organiseerides seda üldistavatesse gruppidesse. Torkab silma üks maalis­truktuuri hästi korrastav, aga vormitehniliselt nõudlik võte. Ei meenu, et Berlokko oleks varem nii meisterlikult kasutanud valgust ja varju.
Eriti huvitav on, kuidas ta valguse-varju abil muudab ruumiliselt tundlikuks maali keskmesse jääva teda kõige enam köitnud objekti, hoides selle lähima ja kaugema ümbruse veidi tasapinnalisemana ja maalides taevad juba talle omase jõulise dekoratiivsusega.
Selle võtte ilmekamaks näiteks on „Atla mõisa ümbrus“ (2017), aga ka „Hiidrahn Pahklas. Eestimaa Kivide Kuningas“ (2016) ja „Hüljatud saun Kuusiku-Altveskil“ (2015). Ruumilisuse ja maalilisuse peent tasakaalu demonstreerib kunstnik õigupoolest kõigil maalidel, veenvamalt ehk veel töödes „Kurese küla 2014. aastal“ (2016) ja “Sutlepa mõisa väravatorn“ (2017).
Meid ümbritsevasse pildiruumi satub pilte üha rohkem ja need vahelduvad meie vaateväljal üha kiiremini. Meie visuaalsesse kogemusse on liitunud jõuliselt liikumine – varsti viibime justkui pideval slaidiseansil. Ka maastikud jõuvad meieni üha rohkem vaid kui autoaknast mööda libisevad pildid.
Rein Berlokko maalitud maastikud, kuigi meeleolult mälestustesse libisevad, on peatatud pildid, mis tänu tundemälu sügavusele mõjuvad erakordselt püsivatena.