FOTOD: “On armastus ainuke jumal, kes kõiki su tegusid teab.”

Mari Tammar / fotod: Siim Solman.

Seda Alo Mattiiseni laulu laulsid Riinimanda koorid nii 26. detsembril oma näituse avamisel kui ka 5. jaanuaril oma juubelikontserdil Rapla kirikus. On armastus tõepoolest see jumal, kes on Riinimanda kooride tegemisi juba algusakordist peale saatnud. Sündis koor ju Urve Uusbergi käe all armastusest muusika ja oma poegade vastu.

Et seda armastust aga tänaseni jagub, näitab tõsiasi, et 5. jaanuaril oli Riinimanda ühendkoori kokku tulnud üle saja laulja, kellest peaaegu kõik ka kontserdile järgnenud sünnipäevapeole lustima tulid. Korraga tähistati nii kooristuudio 30. kui ka Urve Uusbergi 65. sünnipäeva, keda peol hellitavalt kõikide riinimandade emaks nimetati. Kohal olid kõigi 20 lennu esindajad, kes Riinimanda tegutsemise ajal RÜG-is laulnud. Olgugi et Riinimanda kooride kodu on Rapla ühisgümnaasium, on nende ridades laulnud ka vesirooslasi (sh siinkirjutaja).

Riinimanda algusakord kõlab nagu Urve

“Riinimanda baasi sünd 30 aastat tagasi on seotud regiviisidega: kui vanem poeg Andero kooli läks, tundus mulle kool hirmuäratav koht (vaatamata sellele, et mu vanemad olid õpetajad). Läksin vaiksel sammul tollase klassijuhataja Maie Asveidi juurde ja ütlesin, et mina olen kuulnud, et kui lastega hommikuti regilaule laulda, muudab see õhu, mis neid ümbritseb, koostöövalmimaks ja sõbralikumaks. Kas ma tohin hakata käima nendega hommikuti laulmas. Ta oli rõõmsasti nõus ja sealt hakkaski kujunema koor,” meenutab Urve Uusberg koori saamislugu.
Kooristuudio sünnipäevaks ilmunud “Riinimanda Reisiraamatus” meenutab pere vanim poeg Andero, et Riinimanda tegi ema hästi õnnelikuks, kui lugu proovis kokku hakkas tulema või kui me kontserdil tegime muusikat seni kuulmata kujul. Ka kooriga reisides oli Andero sõnul olnud ema tihti ja intensiivselt õnnelik. Olgugi et koori tegemisega kaasneb teinekord ka kurbus ja mure, on Urves tehatahtmise üleval hoidnud armastus ja usk, et meie enda võimuses on luua enestele keskkond, kus tahame selle üürikese eluaja olla.
“Tundsin endal vastutust oma lastele kindlustada ühtsete väärtustega ruum ja nüüdseks on sellest kasvanud minu missioon tuua võimalikult paljud lapsed koorimuusika juurde ja ka muusika juurde üldisemalt, sest ma väga usun selle olevat hea keskkonna vaimseks kasvamiseks,” räägib Urve, kes on ühtlasi ka psühholoog.
“Kui näitlejad mängivad koos, on see ka nagu üks hingamine. Sellise sünergia loomiseks puudub metoodika, ent ma usun, et mul on see oma lavastustes õnnestunud ja et ma olen selle oskuse pärinud oma emalt. Püüan nii nagu tema oma koorilauljatele ka enda näitlejatele läheneda südamest südamesse. Igaüht armastada, see on see, mida mu ema teeb,” rääkis sünnipäevapeol oma emast lavastaja Uku Uusberg.

Riinimanda saateakord kõlab nagu loovus

“Lustlik on omada nime, mis annab võimaluse ära tunda sõpru! Riinimanda märgistab ühise nimega laste-, noorte- ja vilistlaskoore, kes muutuvas koosseisus on Raplas aastaid tegutsenud. Nime ühtsus loob tugeva kuuluvustunde. Tänaseks on Riinimandast kujunenud kohast sõltumatu nähtus, noorte loominguline kogukond, mille süda on Raplas, kuid tuiksooned sadades noortes isikutes, kus iganes nad ka ei viibiks.” Nii algab 2012. aastal koori 25. sünnipäevaks valminud Riinimanda armastuse raamat.
Ka 26. detsembril Rapla kaasaegse kunsti keskuses Riinimanda grupinäituse “Loovus lubatud 2” avamisel rõhutas näituse koostaja ja riinimandade vaimne isa Valter Uusberg, et Riinimanda näol ei ole tegemist pelgalt kooriga, vaid loomingulise ühendusega, kus on noortele antud võimalusi avaneda ka visuaalselt ja teatraalselt.
Legendaarsetes Saaremaa suvelaagrites on nimelt gruppidel suisa kohustus olnud üles astuda väikeste teatrietüüdidega või koorilaulmise vahel teha ka kunstilisi katsetusi. Neist eksperimentidest on välja kasvanud ka Riinimanda Teater ning loomeindu saanud paljud talendid.
Sarnaseid etüüde oodati lendudelt nüüd ka sünnipäevapeol, millest kujunes peaaegu südaööni väldanud eeskava. Teiste seas käisid lavalaudadel ka kogu Eestis tuntud kultuuritegijad Uku Uusberg, Pärt Uusberg, Mikk Jürjens, Kristo Elias ja Märt Avandi, kes vastastikku tögavat huumorit viskasid. Näiteks kõlas ühes etüüdis lause: “Ainuke mees, kes siin saalis saab öelda, et ta on parem näitleja kui Märt Avandi, on Mikk Jürjens.” Või kui Kristo Elias läks enda lennu eest kõnelema, ütles ta, et nemad on üsna kahvatu lend, sest väga kuulsad nad ei ole. “Üks endine ilmapoiss on, aga ta pole ka nii kuulus kui Märt Avandi,” lõpetas ta mõnusa eneseirooniaga. Nalja sai õhtu jooksul ohjeldamatult palju, sest loovus oli lubatud selgi korral.
Üks naljakamatest etüüdidest analüüsis näiteks kõrvalmõjusid, mida koorilaul tekitab. Muuhulgas oli välja toodud hääled peas, liigne entusiasm teha lainet ja kalduvus ähkimisele, viitega ühele hääleharjutusele. Enamikku õhtu vältel kõlanud nalju on aga siinkohal võimatu edasi anda, sest suurem osa põhines n-ö situatsioonikoomikal või siseringi huumoril. Kokkuvõttes oli see pidu justkui üks suur muusika, teatri, esinemiskunstide, filmi- ja fotokunsti festival, mis peegeldas Riinimanda vaimsuse ja loovuse mitmekülgsust.
Olgugi et noorte jaoks on “kuulsus” tore naljateema, on tõsi see, et tänu Riinimanda kooridele on kasvanud põlvkondade kaupa kultuuri armastavaid ja vaimsust väärtustavaid noori, kellest tõepoolest on kasvanud ka üle kogu Eesti tuntud tegijaid. Rõhutas ka kirikuõpetaja Mihkel Kukk kirikus kontserti sisse juhatades, et Riinimanda tegevus on olnud oluline terve Eesti muusika- ja kultuurielu jaoks. On ka oluline fakt, et Riinimanda kooristuudio positiivse mõju tulemusena on sündinud kammerkoor Head Ööd, Vend ja segakoor August07.

Riinimandat siduv akord kõlab nagu sõprus

Kui ma 26. detsembril kaasaegse kunsti keskusesse näituse avamisele jõudsin, oli kooriproov juba lõppenud ja näitusesaal oli mõnusat suminat ja saginat täis. Väikeste gruppide kaupa vaadati, pead koos, pildialbumeid, joonistuste mappe ja üles seatud taieseid. Siit-sealt oli kuulda itsitamist ja naerupahvakuid. Ehkki nüüd on igalühel käsil juba omad rännakud, tunnistavad paljud lauljad, et Riinimanda on neile kaasa andnud parimad sõbrad, kellega ka tänasel päeval tihedalt suheldakse.
“Kui kõrvale jätta see, et mõni on saanud lapse ja mõnel on habe ette kasvanud, on tunne, nagu oleks tavaline kolmapäeva õhtu Riinimanda proovis,” rääkis Reio Blond, kes ise laulab juba mitmendat aastat Eesti Rahvusmeeskooris. Ka peoõhtul meenutasid poisid, et ootasid põnevusega kolmapäeva õhtut, et saaks kooriproovi minna. “Vanasti ei olnud ju Facebooki. Kui tahtsid kellegagi suhelda, läksid kooriproovi või trenni,” muigas Pärt.
Ühiselt koos oldud aega kasvatasid toona oluliselt koorilaagrid, festivalid-konkursid ja reisid. Mäletan omastki käest, et ühine ränk pingutus enne konkursse, kontsertide ülevus ja pärast õnnestunud esinemist kogetud võidurõõm ja kergendustunne ühendas koorikaaslastega hoopis teistmoodi, kuidagi teisel lainepikkusel.
“Bussis sõites me ainult laulsime terve tee ja see oli ilus ja emotsionaal­ne ja mõned nutsid,” meenutab Piret Rospu hetki pärast Taani konkursi galakontserti. “See õlg õla tunne on selles kooris teinekord olulisemgi kui laulmine,” meenutas Mihkel Kübar peoõhtul.
Sünnipäevaks välja antud “Riinimanda Reisiraamat” on selliseid prooviväliseid emotsioone täis, koondades endas mälestusi ja fotosid 13 reisilt, mis aastatel 1993-2016 on toimunud. Kokku on Riinimandad käinud esinemas või konkursil, festivalil 10 riigis: Rootsis, Soomes, Norras, Austrias, Ungaris, Taanis, Saksamaal, Itaalias, Maltal ja Hispaanias. Reisimälestused pole huvitavad mitte ainult koorilaulu kontekstis, vaid annavad ka põneva läbilõike muutunud väärtustest ja ühiskonnast. Näiteks meenutavad poisid 1993. aasta Rootsi reisi, kui neid vaimustasid piljardilaud, Super Mario, banaanid ja hamburger.

Ja lõpuks jääb helisema püha ja armastus

Kuna ma ise vilistlaskoori laulma ei läinud, sain kirikukontserti nautida kuulaja rollis. Enamikku esitusele tulnud lugudest olin aga ise kunagi laulnud. Nii avastasin end ühel hetkel kümblemas tuttavate harmooniate ja akordide meres, mis endalegi üllatuseks tõstsid alateadvusest pinnale hulga tolleaegseid mälestusi. Neid järjepanu silme eest läbi lastes tuli arusaam aja möödumisest ja teatud nukrus, et neid aegu enam tagasi ei saa – või ehk siiski?
Meenus, et loitsude uurija Mare Kõiva on kirjutanud sellest, et sõnal on võime kulgeda mitme maailma vahel, liikuda erinevates sfäärides, taevastes ja maistes. Kogesin sarnast ilmade vahelist rändu seal Riinimanda kontserdil Rapla kirikus.
“Püha, püha, püha on issand, püha on vägede jumal,” helises kiriku võlvide all. Ja siis veel see Urmas Sisaski “Ave Maria”: “Heliseb väljadel, metsas ja mägedes… heliseb kell… helise õrnake ja kanna sa kõrgele, kanna sa kõrgele palvet mu poolt…” Kuulasin ja tajusin korraga midagi ajatut ja ajalikku, midagi kaduvat ja kohalolevat. Midagi väga püha.
Nagu Mihkel Kukk pärast ütles, olime looja loomingu lummuses ja saime muusika läbi kõrgemale tõstetud. Aga mitte iga koorijuht ja mitte iga koor ei suuda seesugust püha ruumi luua. Olen riinimandade puhul ikka imestanud, kuidas ühte jalga käib nali ja naer ning pühendumine ja pühadus.
Ka õhtusel peol võis ühtäkki saali tabada harras vaikus või ühine sissehingamine, et laulda “Ta lendab mesipuu poole” või “Lahkumine metsast”. Mõlemad laulud on riinimandade jaoks omaette hümni tähendusega. Viimast neist lauldakse alati neile, kes kooli lõpetavad ja metsa kaitsvast rüpest justkui oma rännuteele edasi lähevad. Mu meelde need nii õiged ja lihtsad sõnad jäid, sain siin ma selgust kõigest, põu rõõmu voolas täis. Just sääraste tundmustega on lauljad siit oma rännuteedele läinud.
Peoõhtul rääkis vilistlane Mihkel Kübar, et pärast iga lennu lõpetamist olevat Urvel tunne (mida Urve ise naljatavalt häireks nimetab), et “enam-ta-ei-tee”, aga siiani on suurematest mõõnadest üle saadud. Kübar meenutas ise naljatavalt, kuidas ta klassist klassi käies poisse koori kutsus, uurimata seejuures, kas poisid üldse laulda oskavad. Kuigi kooritase oli Mihkli mäletamist mööda toona väga tagasihoidlik, hoiti siiski järjepidevust. Praegune situatsioon paneb aga kooristuudio täiesti uude olukorda.
Seda, kas koor jätkab ka pärast gümnaasiumide ühendamist Rapla gümnaasiumis, veel ei tea. Urve ütleb, et kandideerib riigigümnaasiumisse muusikaõpetajaks ja juhul, kui peaks selle ametikoha saama, jätkaks selle alt kooritegevust küll.
“Kui nii ei peaks minema, siis ma mõtlen edasi. Kas vaid kooristuudio all tegutsedes leiaks noortekoori vajalikul määral lauljaid, või kuidas see oleks, ma ei tea. RÜG maksab mulle korralikku palka ja osaleb koori tegevuste rahastamisel nimetamisväärselt. Kes siis seda ainelist poolt ülal hoiaks? Kooristuudiol püsitoetus oma tegevustele puudub,” mõtiskleb Urve.
“Isegi juhul, kui aktiivset kooritegevust Raplas ei toimuks, tuleks me viie ja kümne aasta pärast ikkagi niimoodi kokku nagu täna,” arvab Pärt Uusberg, kelle jaoks on väga oluline see, mida ema on siin Raplas loonud. Ta räägib, et on ka ise mõelnud sellele, et kunagi siin ema tööd koorijuhina jätkata. Kõnetab tedagi kooriga kaasas käiv vaimne ruum ja võimalus noori inspireerida. “Võib-olla saaksin mina ka olla kellegi jaoks õigel ajal õiges kohas, nii nagu minu jaoks oli ema ja teisedki muusikaõpetajad Raplas,” mõtiskleb Pärt.
Väga kõneka etüüdiga astusid peoõhtu avamisel üles kõige nooremad lauljad, kes jutustasid Riinimanda rinnahelinast. Kui mina olin veel väikene mees, Üks Riinimandahelin mul helises rinna sees. Ja kui mina sirgusin suuremaks, Läks helingi rinna sees kangemaks. See Valter Uusbergi lavale sätitud moment, mis põhines Juhan Liivi luuletusel “Helin”, päädis aga väga võimsa puändiga. Nimelt avati kogumiskast “Riinimanda helina” nimelise taiese toetuseks, mis võiks tulevikus Rapla linnaruumi kaunistada.
“See oleks üsna suur noodijoontest, noodivõtmetest ja nootidest sepistatud sõre kera, mille sees ripuks tuulekell,” kirjeldas idee algataja Valter Uusberg skulptuuri, mida ta ise väliobjektiks nimetab. “Ühisgümnaasiumi jõeäärsel haljasalal on suur lame kivi, millele kera toetuks. Praegu on meil käsil kavandamine, edasi kooskõlastamine avaliku ruumi esindajatega, eelarvestamine, annetuste kogumine ja teostamine,” rääkis ta idee teostamise järgmistest etappidest, öeldes, et põhiline osa kuludest on plaanitud katta annetustega. “See objekt tähistaks Riinimanda ja ühisgümnaasiumi muusikalise vaimuelu nähtavat ja kuuldavat jälge,” selgitas ta ideed.
Kui selline kunstiline tervik Rap­la linnas oleks, jääks kindlasti Riinimanda helin sõltumata aja keerdudest ja käikudest siia kõlama – helin, mis kätkeb endas nii armastust, loovust, sõprust kui ka pühadust. Heliseb kell, heliseb kell, heliseb kell…

 

Samal teemal

Segakoor August07 andis ühiskontserdi Washingtoni ... Maris Adoma / foto: Siim Solman. 20. juunil andsid Rapla Maarja-Magdaleena kirikus ühiskontserdi Eastern Washington University Symphonic Choir eh...

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga