Hümniga või hümnita

0

Stina Andok / foto: Siim Solman.

Minu jaoks ei ole uusaastaöö olnud kunagi eriline sündmus. Kui olin laps, oli huvitav püüda keskööni üleval püsida ja täiskasvanute lobisemist pealt kuulata, aga põnevuse vaibudes kadus ka huvi uue aasta saabumist tähistada.
Loomulikult olen seda sellele vaatamata siiski teinud. On justkui kirjutamata norm, et vana-aastaõhtul kogunetakse söögilaua ümber, kõlistatakse vahuveiniklaase, põletatakse säraküünlaid ja porisetakse kehva teleprogrammi pärast. Ei meenu, et oleks möödunud ükski aasta viimne päev, ilma et keegi tülpimusega televiisoripulti ei klõpsiks.
Viimastel aastatel on minu uusaastöö olnud ikka väga rahulik. Tunnistan ausalt, et ka eelmise aasta viimasel päeval uinusin koos tütrega juba enne kella kaheksat ja ärkasime mõlemad ilutulestiku paukumise peale kümmekond minutit enne südaööd. Ja siis me kuulasimegi neid pauke, isegi ei vaadanud mitte, kuna ilutulestik on ka üks asjadest, mille nautimisest ma aru ei saa. Ei tundnud plikagi selle vastu huvi. Pigem hakkas ta uue aasta saabudes rahutuks muutuma, et miks see ometi ei lõpe. Lõpuks vajusime jälle unne. Vaat nii mõnusasti, rahumeelselt, sooja teki all poole silmaga unemaailmas see mu uus aasta tuligi.
Kui seda aastanumbri vahetumist üldse millekski tähtsaks pidada, siis mis võiks olla parem viis tähistada kui isekeskis olla ja end hästi tunda? Võib-olla tõesti oleks asjakohane teha mingisuguseid kokkuvõtteid ja sõnastada mõned ootused või soovid tulevateks kuudeks, aga minu jaoks on see aeg olnud pigem sünnipäev. Sünnipäeval tahan ma olla tänulik, vaadata tagasi möödunule, naerda või nutta selle üle, mis olnud, ja siis püüda targemana edasi minna.
Võib-olla sellepärast see hümnita aastavahetus mind ei mõjutanud.
Mäletan küll, et hümn ikka on olnud, aga selle olulisust on mul väga raske mõista. Esiteks, kuna aastanumbri vahetumine ei tähenda meie riigi olemasolu, tekke või jätkumise jaoks mitte midagi. Lihtsalt jälle uus aastanumber, uus kalender. Sünnipäev ja taasiseseisvumise tähtpäev on siiski märgilisemad ning neil päevil mõtlen meie rahvusest, lipust ja hümnist.
Ma olen ka ühel korral uusaastaööl Tallinnas Vabaduse väljakule ära eksinud. Olgem ausad, see on tõeline pidu koos kõige sinna juurde kuuluvaga. Selles ei ole midagi pühalikku ega kaunist, kui kamp „Sovetskoje“ pudelitega inimesi hümni puristavad. Kodudes televiisorist hümni kuulamine võib olla kellelegi armas traditsioon, aga kas selle puudumine tähendab kogu meie rahvuse edasise püsimajäämise küsitavamaks muutumist, selles ma julgen kahelda.
Kõige nürim asja juures on minu meelest sellele järgnenud paanika. Nii nukker on mõelda, et mõni meie hulgast sai uue aasta esimestel minutitel kohe südamest vihastada ja samal päeval veel kibeda arvamuse kirja panna. Mõru maik on mul ka sellest vabandustelaviinist, mis poleemikale järgnes. Võimalik, et see oli kommunikatsioonitrikk, võtta omaks, nui neljaks lihtsalt võtta omaks ja vabandada, aga kohati tundus see tühisest asjast suure numbri tegemise järel tarbetule trotsile jõu juurde andmisena.
Tähelepanuväärne on, et üsna paljud jällegi ei märganud hümni puudumist. Ma ei tõlgendaks seda kui rahvusesse ja traditsioonidesse lõdvalt suhtumist, vaid hoopis sellena, et inimestel oli lihtsalt olulisemaid asju sel hetkel, millele oma ainitine tähelepanu suunata. Ja see, ma arvan, ei ole halb.