Tõnis Tõnisson
Raplamaad tutvustavaid raamatuid on juba üksjagu kokku kirjutatud ja kõik nad, õhukesest brošüürist kuni mahuka kodukandiraamatuni, on selle paikkonna elu ja olu fikseerimise mõttes hindamatu väärtusega. On hea, et selliseid ülestähendusi tuleb jätkuvalt juurde, neid ei saa mitte kunagi liiga palju. Kuid igal maakonnal on vaja veel ühte teost, sellist, mis oleks kõigi ülejäänute kohal, nopiks neist välja tähtsama.
Idee panna kokku niisugune raamat, kus saaks koos olla kogu Raplamaa, sündis tegelikult juba palju aastaid tagasi. Vahel räägiti sellest valjemalt, siis vaiksemalt, aeg-ajalt unustati päriselt ära, et siis jälle valju häälega ja nõudlikus toonis kõnelema hakata. Seda seni, kuni maavanemaks sai Tiit Leier, kes ütles, et teeme ta siis lõpuks ära, ja lubas mõttele maavalitsuse tuge.
Sellest hetkest kulus kolm aastat ja siinset loodust, aega ning inimest kirjeldava koguteose esimene osa oligi trükivärvilõhnalisena esitlemiseks küps. Kuupäevaks kirjutati: 14. jaanuar 2015. See daatum võiks olla maakonna ajaloos eriliselt märgitud – kulus kolm aastat ja me tegime selle ära, saime hakkama! Meil oli põhjust olla enda üle uhked.
Nüüd, tagantjärele, saame tunnistada, et selle esimese, loodust kirjeldava osa tegemine oli ehk siiski kõige lihtsam. Materjal oli suures osas juba valmis kirjutatud ja tuli nüüd kokku korjata ning kaante vahele panna.
Teise, aega käsitleva osa kirjutamine algas paralleelselt looduseraamatu artiklite kogumisega ja oli tunduvalt keerulisem, sest suur osa sellest ajast, mis kaante vahele läks, tuligi algusest peale kokku kirjutada ja nii ka tuleviku ees vastutus võtta – esmane mainija ei tohi eksida. Aga ka see sai tehtud! Raamatu teise osa esitlus oli 16. jaanuaril 2018.
Kõik need aastad on kogutud ja kirjutatud otsast juba ka kolmandat osa, mis on pühendatud läbi aegade siin toimetanud inimestele, kultuurile, haridusele, maaelule, ja sellega on kõige keerulisem. Esiteks ei ole veel väga selget kontseptsiooni, teiseks pole määratletud tegijate ringi ning kolmandaks (see on kõige olulisem!) ei ole kuskil kirjas, milline institutsioon võtaks endale vastutuse selle eest, et töö ka tegelikult valmis saaks. Kui meil oleks maakonnamuuseum, oma mälukeskus, oleks lihtsam vastutust jagada. Täna ei puuduta see justkui mitte kedagi ja see teeb murelikuks ning sunnib küsima: kas Raplamaa koguteos võiks üldse kunagi lõplikult valmis saada? Kes tahaks vastata?
