Rahvastikupoliitika tagurpidi maailmas

0
metsallik

Eha Metsallik, viie lapse ema ja 20 lapselapse vanaema

Mind ärgitas mõtteid avaldama Jaak Uibu, Riigikogu Eesti rahvastiku toetusrühma konsultant, rahvastikupoliitika memorandumi koostaja. Teema puudutab meist igaüht ning minu kirjatüki eesmärk ongi ärritada, ehmatada ja ka toetada, et suur osa elanikkonnast tõuseks tagajalgadele ning hakkaks vastu vaidlema ja kaasa mõtlema.

Kas meil on rahvastikukriis? Kas meil ei sünni piisavalt oma lapsi ja mis on põhjus? Kas meie riigi kestmine praegusel kombel, kohaliku keele ja meelega, on ohus? Või ametlikumalt, kas rahvuse, keele ja kultuuri säilimine on ohus? Meie riigi põhiseadusliku põhiülesande täitmiseks on ellu kutsutud kõrged komisjonid, liidud, teadlased, ministeeriumide ametnikud jne. Mulle tundub, et jutt on üks, kuid tegutsemine, tulemus kukub sageli teistpidi välja.
Näiteks, esimest korda ei saa abikaasad esitada isegi ühist tuludeklaratsiooni, perekonda või ema lastega ei väärtustata. Vahel peetakse meil üle kolme lapse juba debiilsuseks ning ülemaailmse näljahäda süüdlaseks.
Või hiljuti Riigikogu liikme Helju Pikhofi poolt öeldu, millega ta kutsus Martin Helmet 21. sajandisse – et meil on varsti puudu 50 000 paari töökäsi. See oli pagulaste teemal!
Lisaks haldusreformi halb mõju maarahvale ja eriti lastega maaperedele, mida näeme veel pikalt. Külad tühjenevad!
Jah, kõikjal hõisatakse, et nii hästi pole me kunagi elanud, mis on muidugi õige, kuid mille arvelt see pidu? Jah, riie on seljas peaaegu tasuta ning aegunud ja põnevat toidukaupa jõuab enamik osta. Ullikesed ongi rahul!

Nüüd rida konkreetseid ettepanekuid rahvastikupoliitikasse, et meie väike rahvas saaks kesta siin rahvaste ja tuulte tallermaal.
– Veel on Eestimaal vanemaid, kes leiavad, et parim keskkond lastel kasvada on küla. Lasteaiad jäävad bussisõidu kaugusele – suurematesse asulatesse. Sõiduaeg polegi kõige olulisem, bussid lihtsalt liiguvad harva, kui liiguvad, ning sageli on emad väiksemate titadega kodus. Lasteaialast ei taheta ka üksi koolibussile sokutada. Minu ettepanek on, et ka neid koduseid lapsi koheldaks võrdselt oma eakaaslastega, kes käivad lasteaias.
Näiteks Türi vald kulutab 250 eurot aastas lisaraha ühe lasteaialapse kohta oma eelarvest pisiremondiks lasteaedades või vahendite ostmiseks. Pluss personalikulud ja muud majanduskulud, kui arvestame, et lasteaedades maksavad vanemad toidu eest. Arvan, et sama on enamikus omavalitsustes. Kuid ka kodused lasteaiaealised lapsed vajavad vahendeid jm, kasvõi väikest toetust hoidjale, kui emmel vaja ära käia jne. Kui kulukas on külakolkas elaval noorel lastega perel logistiliselt kasvõi laste vedamine edasi-tagasi lasteasutuse vahet, mille tõttu sageli loobutakse lapse väntsutamisest ja viimisest kaugele. Kui lähtuda võrdsuse printsiibist, siis peaksid (võiksid) saada kõik lapsed sama omavalitsuse “toetust”!
Praegu on meil pigem (maa)perede trahvimine, kui elamistingimused ei vasta mingitele nõuetele kellegi ametniku meelest ning lapsed ei käi lasteasutuses. Ülikoolitatud ametnikud hakkavad kohe pikalt “undama”, kui kasulik on lasteasutuses käia ja tulgu vanemad taotlema, lunima, nuruma tuge, kui hakkama ei saa. On ka juhtumeid, kus toetuse taotlejad lastevanemad pannakse valla poolt n-ö musta nimekirja. Selle emotsionaalse osaga tahan selgitada, et noored vanemad katsuvad ükskõik mil viisil hakkama saada, kuid abi nad nuruma ei lähe. Selletõttu peab olema see võrdsuse printsiip seadusesse kirjutatud. See oleks just paljulapselistele maaperedele suureks abiks.

  • Eestis on näiteks põllumajanduses kulutatud kõige rohkem vahendeid E Liidus koolitamiseks ühe inimese kohta, kuid kõige vähem toetatud tegelikult maaelu ühe inimese kohta. Kõige rohkem on ühe inimese kohta põllumajanduslikus ettevõtluses tegelikult toetatud Itaalias. Tahaks lisada, et Itaalias on suured pered. Eesti põhjendas oma vähest toetamist, et nüüd on kõik targaks tehtud, koolitatud ja hakkavad kõik reaalselt toetusi kasutama.
    Tahan selle näite abil selgitada, et sageli kulubki kogu aur koolitustele, nõuete karmistamisele, uurimustele, kas maal ikka on veel kedagi, kes uurimustele vastavad. Kui aga maa on rahvast tühi, siis saabki raporteerida, et surid välja! Ja ei aita ükski auru väljalaskmise konverents, kui see tegelikus elus ei kajastu ja kui võimutseb maailmaraiskajate mentaliteet, et las koerad hauguvad, karavan läheb edasi… Kõige säästlikum ja mõistlikum majandamine toimub lastega peredes, seal ei kulutata eluks mittevajalikule ega priisata ega otsita igavusest võikaid ajaveetmise võimalusi.

  • Ene-Margit Tiit, rahvastiku-uurija, on ju teinud päris vingeid järeldusi. Mõtlen siin just, kuidas väljaränne mõjutab rahvastiku vananemist, kuna välja rändavad just noored lastega pered. Põhjuseks sageli eluaseme väga suurte raskustega saamine Eestis, ränk laenukoormus, mida põhjustab madal sissetulek, kui perre sünnivad lapsed. Kui noortele eesti peredele tekiks mingi soodustus eluaseme ostul, näiteks kolmanda lapse sünni puhul, jääksid sajad pered Eestisse.

  • Eluasemeprobleem on just suuremates peredes kasvanud noortel, kuna neil ei ole eluaset pärandusena saada. Samas on nad lasterikastes peredes ise kasvanuna ka oma peres nõus nägema rohkem kui 1-2 last. Need noored, kes kasvavad üksiklastena ning pärivad eluaseme mitmelt eelnevalt põlvelt, ei kiirusta ise sageli lasterikkuse suunas. See pole muidugi reegel.

  • Kardan, et abordi suhtes ei ole võimalik memorandumiga midagi muuta. Naistearstid on koolitatud ning empaatiavõimelised. Abort on noorele vaimselt kohutavam trauma kui füüsiliselt, olgugi et ka see operatsioon võib lõppeda lastetusega. Ja ükski nõustaja ei suuda noorele naisele tema kaasat tagasi tuua või eluaset muretseda või ümbritsejate põlgusest vabastada. Kuna tänapäeval on abort tasuline, jääb see mõnel selle tõttu tegemata, et tal lihtsalt polegi niipalju vahendeid võtta.

  • Peaks olema kõigile teada tõde, et lastega pered on meie ühiskonnas kõige vaesem elanikkonna grupp. Enamikus lastega peredes ei saa iga nägu ~ 400 eurot, mis on n-ö keskmine pension. Kulud kasvavale lapsele on aga tunduvalt suuremad kui pensionäril. Üks lastega perede vaesuse põhjustest on kindlasti see, et vanavanemad elavad eraldi. Samas on teada, et lasterikkas mõõdukalt vaeses peres kasvavad nutikamad, töökamad, üksteist hoidvamad lapsed kui poputamise võimalustega perekondades.

  • Kui tulevikule mõelda sellisest vaatevinklist, et ees ootab vananev rahvastik ja vähenev sündimus, siis kust tuleb tulevikus pension? Praegu oleks õige aeg, et noored teaksid juba, et lasteta töölkäijad koguvad fondidesse või kinnisvarasse või istutavad metsa või koguvad sukasäärde. Kuna nad saavad end teostada, teha tasuvat tööd, mis neile meeldib, siis vanas põlves neile pensioni ei maksta – neil on olnud aega ja võimalus oma elu vanaduseks kindlustada.
    Teised noored, kes hoolitsevad järeltuleva põlve eest, hakkavad saama vanaduses pensioni oma töötavate laste maksudest. Mida rohkem lapsi, seda kõrgem pension – riigi maksusüsteemid peavad seda kindlustama. Vabatahtlikuks seda jätta ei saa, kuna vanemad ei hakka ilmaski oma noorte käest midagi taotlema. Pigem ikka vastupidi – toetavad lapsi-lapselapsi, kuidas jaksavad. See peab toimuma riigi huvides, et töötegijaid-maksumaksjaid jätkuks. 2017 küll tuli lapse pealt kolmas staažiaasta juurde – üle 5 euro pensonilisa. Kuid ei saa unustada, et emadel ei ole võimalik pere pärast töötada pingelisel, tasuval, erialasel tööl. Nad on sunnitud tegema valikuid laste ja pere vajadustest lähtuvalt.

  • Praegu on ka lapsinvaliidide hooldus põhiliselt perede – emade – kaelas ning nad peavad end täiesti maha kandma. Ka see võib hirmutada noori emaks saama. Palju on keemiat, saasta, müra, mürke, narkomaaniat, vägivalda jne, mis võib soodustada titadel väärarenguid. Parem ei riskita ning teostatakse end oma alal, kuid lapsed jäävad sündimata. Lapsinvaliidide toetust peaks tublisti suurendama, et pered jaksaksid püsida ja kasvada.

  • Ka selline ebavõrdsus peaks kaduma, et lastetud inimesed saavad vanade- või hooldekodudes elada riigi kulul. Lastega vanuritel maksavad lapsed ülikalliks kruvitud teenused kinni. Kui oli elus vabadus tööl käia, võib ju kuhugi hooldekodude fondi igakuiselt pisut kõrvale panna, mida laste vajaduste kõrvalt teised ei suuda maksta ega koguda. Kindlasti ei ole mustvalgeid variante vanaduse kindlustamisel.

  • Ei teeks ka paha taastada too maa päriseks ostmise võimaluse kergendamine, nagu oli nüüd II vabariigi alguses, et vähemalt kaks alla 12-aastast last kustutasid mõne hektari ostuvõla. Natukene sinna Aino Järvesoo unistuse poole: igale lapsele 1 ha maad või metsa!

  • See vägivalla vähendamine meedias on küll väga-väga vajalik punkt memorandumis. See oleks nagu heaoluühiskonna suur saavutus – võistlus, mida jubedama meelelahutuse keegi suudab välja mõelda – ja noored vahivad ju ekraane 24/7.

  • Ka see rahvastikupoliitika on õige, et valitsusse võiks pääseda eelkõige lastega inimesed, vähemalt näiteks erakondade 10 esinumbrit. Lastetud peaksid valimisnimekirjade lõpupoole jääma.

  • Kui oleks minu tegemine, siis ma teeksin valimised nii, et nullist kuni 16. või 18. eluaastani on lapse hääl vanematele lisahääl. Mõnel lapsevanemal oleks 3 häält, mõnel 2, mõnel 4… Siis läheks valitsemine rahvastiku ja perekonna kestmise suunas. Praegu suureneb kogu aeg pensionäride osakaal ja nende ees poetakse ning poputatakse, varustatakse kartulite, ujula- saunapääsmete ja küttepuudega jne. Lastega vanemad löövad käega ja ei lähegi valima, mille tulemusel on valitsus viltu. Põhiseadusega pandud kohustust, et kestaks meie vintske rahvas, ei suudeta täita.