3.8 C
Rapla
Neljapäev, 25 apr. 2024
PersoonSiiri Tamm ennast juhina tõestama ei pea

Siiri Tamm ennast juhina tõestama ei pea

Stina Andok / foto: Siim Solman.

Vineerist kaantega märkmike meisterdamisest alguse saanud äritegevusest ajendatuna asutas toona kõigest 19-aastane Siiri Tamm 1995. aastal oma ettvõtte. Täna, ligi 23 aastat hiljem tuntakse Harviker OÜ-d kui edukat mööblitootjat ja Siiri Tamme kui võimekat juhti.

Kohtume ettevõtte juhiga seal, kus ta veedab suurema osa oma ajast – tööl. Harviker OÜ on mööbli tootmisega tegelev ettevõte, mille tööruumid asuvad juba 2004. aastast Järlepa külas, endise kalkunikasvatuse territooriumil. Ettevõtte kontori moodustab üks suhteliselt väike ruum, mis on Siiri sõnul algusaegadest ühesugune püsinud. Sealsamas ruumis töötavad koos ettevõtte juht, tootmisjuht ja kaks kontoritöötajat. Ülejäänud umbkaudu viiskümmend alluvat toimetavad tehases, mis asub kõigest mõne sammu kaugusel.
Kohale saabudes tervitab Siiri meid noogutuse ja viipega sisenemiseks. Ta räägib ise parasjagu telefoniga. Kohtumiseks aja leidmine ei kulgenud sugugi lihtsalt, seega on ootuspärane, et ka kohtumise ajal tuleb meil oma aega jagada teiste ajanõudjatega paralleelselt. Ta lõpetab siiski kõne üsna kiirelt, lubab tagasi helistada ja surub tervituseks kätt. Käepigistus on kindel ja tugev, samas soe. Ta naeratab sõbralikult ja pakub meile laua taga istet.

„Tegelesin keskkooli ajal väikestviisi vahendustegevusega Hollandisse. Tegin ise õpilasena kodus vineerist kaantega märkmikke,“ alustab ta. Sel ajal oli Siiri kõigest 17-aastane.
Siiri ei ole Raplamaalt pärit ega ela õigupoolest praegugi n-ö meie kandis. Ta on Tallinnas sündinud, Sakus elanud ja Saku keskkoolis õppinud. „Saku keskkooli tulid abisaadetised Hollandist. Neid tõi üks tore autojuht. Kuna oli kuulda, et oleme siin alles iseseisvaks saanud, võimalusi kui palju, tööjõud odav, tekkis tal idee, et võiks teha suveniire,“ räägib Siiri.
Nii hakkaski noor naine meisterdama erinevas suuruses märkmikke, et neid Hollandisse müügiks saata. Siiri kirjeldab oma toonast tööprotsessi: „Lasin saagida vineeri ja Kohila paberivabriku tagauksest käisin paberit hankimas. Nemad lõikasid paberi õigesse mõõtu ja kodus ma kleepisin paberi vahele, lõikasin ise naharibad ja tegin toote valmis. See oli põhimõtteliselt kodune käsitöö,“ ütleb Siiri ja toob meile ühe oma toonase meisterdise näha.
Oma olemuselt on tegemist lihtsa tarbeesemega ja on kummaline mõelda, et sellest väikesest märkmikust, kodusest käsitsi nokitsemisest kasvas Eestis ja ka mujal maailmas tuntud võimekas ettevõte.

Üksnes märkmikega ei piirdutud. Ajapikku tekkisid välismaa klientidel uued huvid ja soovid. Vaja oli hakata tootma keerulisemaid asju. „Hakkasin otsima, kust neid saaks tellida. Alguses tulid juurde pildiraamihoidjad, väiksemat sorti riiulid ja nagid. Asi kasvas ja kasvas, nii et ei olnudki muud varianti,“ põhjendab Siiri ettevõtte asutamist.
Nii võttiski ta ettevõtja tee 1995. aasta alguses 19-aastasena ette. „Sellel ajal käis see niimoodi, et ostsin riiulifirma. Anti nimekiri ette – täna on sellised ettevõtted saadaval. Valisin sealt firma selle järgi, milline nimi tundus kõige kergemini välja öeldav. Ma ei tea, kuidas need nimed tehti, aga tundus, et suvalised silbid pandi järjekorda. Har-vi-ker oli minu jaoks kõige loetavam,“ veerib Siiri.
Ta räägib, et hiljem on seda seostatud harvesteri ja muude asjadega, arvatakse, et nimel on mingisugune suurem tähendus, kuigi tegelikult ei ole. „Alguses oli see ka piisavalt keeruline. Ma mäletan, kuidas see oli mul paberi peale kirjutatud, kui kuskile läksin ja pidin ettevõtte nime ütlema,“ ütleb Siiri muiates.

„Mis see oli, mis teid niivõrd noorelt ettevõtlusega tegelema ajendas, kas hea ärivaist, tegutsemistung või midagi muud?“ uurin. Siiri naerab mu küsimuse peale ja kehitab õlgu. „Võib-olla see oli tahtmine midagi ise teha. See tunne, et viid midagi ellu ja suudad seda kontrollida. Teiselt poolt oli see puhas võimalus. Aeg oli selline, mis pakkus erinevaid võimalusi ja pidid ise nendest kinni haarama,“ selgitab ta.
Siiri nendib, et samas oli ta ka nooruses piisavalt rumal ning tegelikult ei teadnud, mis ettevõtlus päriselt on ja kuhu see võib välja viia. „Nooruses ei taju ohtusid ja riske, see on pea ees tundmatusse hüppamine.“
Ettevõte tegutses kuni 1997. aasta äriseadustiku muudatuseni aktsiaseltsina ja pärast seda osaühinguna. Samal aastal liitus meeskonnaga praegune tootmisjuht Harry Grünberg ja avati esimene päris enda töökoda endise Saku sovhoosi ruumides, kus hakati tootma juba täispuidust mööblit. Samm mööbli tootmiseni tulenes vajadusest.
„Tellimused suurenesid ja samas ega sel ajal ükski teine ettevõte sellist 20-aastast noort tüdrukut tõsiselt ei võtnud. Kui kuhugi sisse marssisid ja teatasid, et tahad kümme kappi tellida, siis kuulati ära ja tihti öeldigi jah, aga asjad kippusid venima ja tegelikult oli väga raske,“ selgitab ta. Siis otsustatigi, et võib-olla on parem ise toota.

Alustati männipuidust mööbli tootmisega. Siiri võlub kuskilt nurga tagant välja ka ühe kataloogi algusaegadest. Viimased viisteist aastat sellist mööblit Harviker OÜ aga enam ei tooda. Vastavalt klientide soovidele on tootmistehnikaid pidevalt uuendatud. Täna räägitakse Harviker OÜ-st kui põhjamaise mööbli tootjast, kuna vineerist tehtud toodang jõuab Skandinaaviasse. See on Rootsi, Soome, Norra ja Taani.
„Rootsis on meil väga hea koostööpartner, kelle kaudu müüme kooli- ja lasteaiamööblit,“ ütleb Siiri Tamm. Praeguseks on Juurust Skandinaaviasse jõudnud garderoobikappe enam kui 150 000 lapsele. Just mastaapide erinevuse tõttu Harvikeris valmistatavad tooted Eestisse müügile ei jõuagi.
Juuru koliti oma tegevusega 2004. aasta alguses. See juhtus tänu ajaleheartiklile, mis rääkis Järlepa kalkunitoodetest. „Mäletan esimest käiku Jalusele, kui vaatasin kogu kompleksi aukartuse ning tagasihoidliku mõttega, et kunagi võiks siin olla midagi tööstuspargi taolist,“ meenutab Siiri. Mõneti on see unistus tänaseks täitunud, kuna renditakse pinda välja ka teistele ettevõtetele. Samas mõeldakse juba jälle ka enda tegevuse laiendamise peale.
„Harvikeri jaoks ei ole olnud kindlat numbrilist eesmärki, kuhu aasta või kahe pärast jõuda – milline peaks olema kasum ning käive,“ räägib Siiri ning lisab: „Kasvamine on alati olnud tingitud kliendist. Loomulikult on meie soov kasvada, aga oleme kogu aeg selleks sunnitud olnud, et kliente hoida ja tellimusi saada.“ Juhi sõnul on üheks edu aluseks arenemine koos turuga. „Kui suudad sellega kaasas käia ja klientide soovidega arvestada, siis lähebki hästi.“
Tänaseks on Harviker mitmeti tunnustatud ettevõte, keda kiidavad nii koostööpartnerid, kliendid kui ka töötajad.
„Alguses ei teadnud meid mitte keegi. Nüüd teavad juba päris paljud,“ tõdeb ettevõtte juht rahulolevalt. Selline edu tuleb aga alati teatud hinnaga. Algusest peale oma ettevõtet juhtinud Siiri ei ole selles mõttes mingisugune erand ning tunnistab, et tööd tuleb vahepeal koju kaasa ka võtta. „Kui teatud asjad on vaja ära teha, siis on vaja ära teha,“ ütleb ta. Siiri nendib, et praegusel ajal saabki tööd teha igal pool, mitte nagu vanasti, kui pidi olema kontoris kohal ja tähtsaid dokumente faksiga saatma.
„Kas ei ole tekkinud kunagi mõtet midagi muud teha, juhtimine kellelegi teisele üle anda?“ küsin. „Kui ma ausalt ütlen, siis vahetevahel on ikka sellised mõtted tekkinud. Ettevõtet juhtides on väljakutseks ka pidev enesejuhtimine,“ vastab Siiri.
Koolipingist ettevõtet alustanud naisel ei ole olnud võimalust kuskilt mujalt kogemusi ammutada, vaid on pidanud pidevalt ise õppima ja end tagant sundima. „Mingil etapil mõtledki, et hästi lihtne oleks, kui keegi nüüd ütleks sulle, mis sa tegema pead. Tegelikult aga teed ise kõik plaanid, vaatad, et need ellu viiakse, ja vastutad oma otsuste eest.“

1995. aastal ei saanud Siiri Tam­mest mitte üksnes ettevõtte juht, vaid ka ema. Sama aasta novembris sündis esimene tütar. 2004. aastal nägi ilmavalgust teine tütar ja 2007. aastal sündis poeg. Ettevõtte alustamise ja lapse saamise kõrvalt jõudis Siiri veel ka Tallinna Tehnikaülikoolis majandusteaduskonna lõpetada. Samas tõdeb ta, et sellist mõtet, et palkaks näiteks tegevjuhi, ei ole tal olnud.
„Kas see on sellepärast, et on justkui tunne, et see on minu asi ja minu oma?“ küsin. „Muidugi, ise otsustan,“ vastab naine kindlalt ja kiirelt.
Oma aja tihe sisustamine on Siiri jaoks jätkuv protsess. Mõned aastad tagasi liitus edukas naisjuht MTÜ-ga Ettevõtlikud Naised Raplamaal ning võtab meelsasti võimalusel osa ühingu korraldatud üritustest. „Väga tore ühing,“ ütleb ta. „Miks?“ küsin lihtsameelselt. „Ettevõtlikud naised on ise kõik väga toredad. See on vastukaaluks mehi koondavatele organisatsioonidele. Ettevõtluses on traditsiooniks see, et mehed on esiplaanil. Tore on vaadata, millega teised naised tegelevad, kogemusi hankida ja jagada,“ vastab ta.
Oma kogemusi jagab Siiri Tamm ka Raplamaa Arendus- ja Ettevõtluskeskuse korraldatud mentorklubis, kus kogenud ettevõtete juhid on mentoriks alustavate ettevõtete juhtidele.
„Alguses muretsesin, ei pidanud ennast selliseks, kellel oleks teistele midagi jagada. Isegi tunnen, et on teemasid ja valdkondi, kus ennast täiendada, aga selgus, et on ka endal üht-teist jagada,“ räägib ta. Siiri peamiseks tegevuseks mentorklubis on olnud alustavate ettevõtjate innustamine. „Et nad oleksid julged ja viiksid kõik oma ideed ellu,“ ütleb Siiri.
Ettevõtluse väliselt tegeleb Siiri jooksmisega. Hea ilmaga saab joosta lõunapausi ajal tööl, aga enamasti jääb selleks aega pärast tööd. „Jooksmine on hästi vabastav. Kui oled päev otsa kontoris istunud ja tööd teinud, siis tunned, et midagi peab tegema oma energiavarude täiendamiseks,“ selgitab ta.
Edukale inimesele omaselt ei jookse Siiri pelgalt niisama metsa vahel, vaid on seadnud endale ka eesmärgid. Juba viimased viis aastat on ta igal aastal vähemalt ühel maratonil osalenud. Et head asja veel paremaks teha, on harrastus ühendatud huviga reisimise vastu ning igal aastal valitud uued sihtpunktid, kus osa võtta linnamaratonidest. Siiani on ta näiteks jooksnud Helsingis, Istanbulis, Madridis, Nice’s ja Valencias.
Lisaks on aktiivne naine oma Prantsuse lütseumis õppiva tütre kõrvalt õppinud ka ise prantsuse keelt ning eelmise aasta sügisest liitus Saku naistantsurühmaga eesmärgiga osaleda tantsupeol.

„Kui ennist mainisite, et alguses ei võetud nii noorena teid tõsiselt, siis kas on olnud kunagi ka takistuseks see, et olete naine?“ küsin. Siiri naerab. „Ainult plussid,“ ütleb ta. „Mul on meeles üks esimesi kliente, ettevõte, mida juhtis meesterahvas. Ta helistas ja meil oli toote reklamatsioonist juttu. Ta ütles, et tead, kui sa oleks mees, siis ma lihtsalt sõimaksin su näo täis ja ütleksin, et see ei kõlba mitte kuhugi. Kuna sa oled naisterahvas, siis ma proovin seletada. Siis ta seletas, mismoodi asju peab tegema. Selle koha pealt on võib-olla paljud asjad lihtsamad olnud,“ räägib Siiri ning lisab siis tõsiselt: „Praeguseks ei ole sellist probleemi, et tuleks kellelegi ennast tõestada.“
Oma ettevõtte eduloole tagasi vaadates tõdeb Siiri Tamm, et eelnev kogemus saab õpetada, aga võib ka piirata. „Kui mõtlen ajas tagasi, kui oleks teadnud kõike seda, mis ees ootab ja mis sellega kaasas käib, siis ma arvan, et ma ei oleks valinud seda ala. Aga elus on väga suur roll juhusel, inimestel, kellega kokku saad ja kellega edasi lähed. Tegelikult tehakse äri inimeste, mitte ettevõtete vahel,“ räägib naine mõtlikult.
„Millised on unistused tulevikuks?“ küsin veel. Siiri mõtleb hetke, siis muigab omaette, enne kui vastab: „Unistused ütles väga toredasti ükskord välja Margus Jaanson [Juuru endine vallavanem]. Kunagi oli siin Euroopa suurim kalkunikasvatus ja nüüd me loodame, et varsti on siin Euroopa suurim mööblitööstus.“ Siiri naerab, aga jätkab siis: „Ei saa vist öelda, et Euroopa suurim, aga Eesti suurim ehk.“