0.5 C
Rapla
Neljapäev, 18 apr. 2024
ArtikkelFolklooripäev aitab mõista, kes me oleme ja kust me tuleme

Folklooripäev aitab mõista, kes me oleme ja kust me tuleme

Helerin Väronen / foto: Heivi Äärma.

Rapla maakonna koolide 4. klasside folklooripäev on muutunud traditsiooniliseks sündmuseks, sel aastal peeti seda juba seitsmendat korda. Järvakandi koolis toimus sündmus kolmandat korda.

9. veebruari folklooripäevast võttis osa 75 last 14 koolist: Rapla ühis- ja Vesiroosi gümnaasium, Kohila ja Märjamaa gümnaasium, Kehtna, Kaiu, Hagudi, Valtu põhikool, Kabala lasteaed-põhikool, Juuru Eduard Vilde kool, Alu, Eidapere, Järvakandi kool ning Kohila mõisakool.


Päeva avasid 4. klasside kandlemängijad looga “Kaera-Jaan”. Päev lõpetati aga lugudega “Altmäe rebane” ja “Kus on minu koduke”. Viimase looga saadeti külalised koduteele ja seda lugu laulsid kõik koos.
Kel vähegi nii õpilaste kui ka õpetajate seas võimalik oli, kandis sel päeval rahvuslikke rõivaid. Traditsiooniliselt toimusid erinevad töötoad ja iga laps sai osaleda kahes töötoas. Neisse jagamine käis nagu varasematelgi aastatel käepaela värvi alusel, mis tõmmati pimesi rahvariidest kotist välja. Seeläbi tekkisid grupid, kus said kokku erinevate koolide õpilased. Nii saadi peale teadmiste endale ka uusi tuttavaid juurde.
Kokku oli selleks päevaks ette valmistatud seitse töötuba: lustituba, toidutare, mängutuba, meisterdamistuba, klaasituba, pärimusmuusikatuba ja käsitöötuba. Samal ajal, kui lapsed töötubades põnevat ja mitmekesist programmi nautisid, külastasid õpetajad-saatjad Järvakandi klaasimuuseumi.
Mängutoas alustas õpetaja Aira Jakimenko sellega, et küsis lastelt, mis on folkloor. Mõned teadsid nimetada regilaulu, kuid seda, et sinna alla käib ka rahvapärimus, rahvajutud, mõistatused, vanasõnad, kõnekäänud, ütlused, salmid, mängud, tantsud, uskumused ja kombed, ei teatud. Lähemalt räägiti lastele rahvakalendri talviste tähtpäevade nagu tõnise-, küünla- ja vastlapäeva kombestikust. Tegevusi oli mitmeid, näiteks sai õppida lõputut juttu “Pime on. Võta tuli üles”, pimesikuna panna seale saba taha, keerutada vastlavurri, mängida vanasõnade doominot, proovida jõudu vägikaikaveos ja osavust kotijooksus ning mustlasmaadluses.
Toidutare töötoas tutvustasid õpetajad Merike Järvik ja Piret Oole vanu rahvakombeid ja eluolu. Lastegrupp jagati seejärel kaheks, ühed läksid kööki kaerahelbepätsikesi valmistama ning teised lahendasid mõistatusi. Kui tainas valmis ja pann ahjus oli, tegid grupid vahetust. Töötoa lõpetuseks said lapsed mekkida enda küpsetatud küpsetisi koos taimeteega.
Käsitöötoas õpetas Järvakandi aleviraamatukogu juhataja Rita Merekivi lihtsa prossi valmistamist. Rinnaehteid on kantud ammusest ajast, need sobivad nii igapäevarõivaste kaunistamiseks kui ka pidupäeval rinda panekuks. Laste käe all valmisid prossid Rapla punasest ja sinisest triibukangast või lipupaelast.
Pärimusmuusikatoas rääkis Kaiu kooli õppealajuhataja ja pärimusmuusikaansambli Laudaukse Kääksutajad liige Maria Laatspera lastele pärimusmuusikast ja sellest, et seda muusikat saab õppida igas eas teisi matkides ja nooti tundmata. Töötoas lauldi regilaule ja üritati ka ise regilaulu teha. Tehti tutvust rahvapillidega (parmupill, torupill, karmoška) ja tantsiti nende järgi pärimustantse. Samuti õpiti loitse, mille abil vanasti vihma välja nõiuti ning soovi korral armastust ja tervist toodi. Õpetaja sõnul olid lapsed selles töötoas väga toredad ja haarasid kõike lennult.
Klaasitoas lahkas Järvakandi klaasikunstnik Kaja Vaikre koos abilise Valve Viljakuga sõnu “folkloor” ja “etnograafia”. Peale Raplamaa rahvariiete ja klaasi päritolu uurimist said lapsed maalida ajaloolistele, Eesti liivast keedetud aknaklaasidele EV juubeli puhul pidulikus lumesajus talviseid viljapuid, mis pärinesid ühelt kaunilt pruudi õllekapalt.
Meisterdamistoas valmisid õpetajate Anu-Marii Kase ja Kristi Lehtla juhendamisel puidust lumehelbekujutis ja 12-nurkne sini-must-valge täht (rukkilill). Algmaterjaliks lumehelbe puhul oli puidust ketas, mida tuli liivapaberiga lihvida ning seejärel põletati ettejoonistatud lumehelves puidupõletiga üle. Paljudele lastele oli puidupõletiga töötamine esmakordne kogemus. Rukkilille tegemise jaoks läks vaja papist ketast ja lõnga, ning seal oli lõngaga pusimist lastel päris palju.
Lustitoas õpiti Eha Sepa käe all esmalt kõnni-, jooksu-, vahetus- ja polkasamme, ikka selleks, et tantsud pärast õigesti välja tuleks. Lapsed tantsisid selliseid rahvalikke tantse nagu “Kirburaputus”, “Kaera-Jaan”, “Kägara”, “Oige ja vasemba”, “Ühejalapolka”, “Padipadinöör” ja “1, 2, 3, 4, 5, 6, 7”. Paljud lapsed ei olnud varem neid tantse tantsinud, kuid uue asja õppimine meeldis neile väga.
Folklooripäeva korraldaja Kristi Lehtla sõnul on sellise teistmoodi koolipäeva eesmärk lastele tutvustada Eesti kultuuri ja pärimust. Olulised sõnad on eestlus, rahvustunne, pärimuskultuur. Läbi nende lugude, laulude, mängude ja tantsude saab tänapäevane noor aimu eestluse olemusest ja arenguloost, ning aitab mõista, millised me oleme, kust me tuleme ja kuhu läheme. Meieni läbi kirjasõna pärandunud folkloor on ka oluline alusvundament, mille kaudu oleme jõudnud riigi suure juubelini.

Subscribe
Notify of
0 Kommentaari
Inline Feedbacks
Vaata kõiki kommentaare