Idee saja-aastasest Eestist

0

Mathura, kirjanik ja tõlkija,Virumaa kirjandusauhinna laureaat 2017.

Mida lähemale jõuab Eesti riigi suur ja ümmargune juubel, seda enam olen tabanud end küsimast, mida me õigupoolest selle tähtpäevaga tähistame? Kas ühe poliitilise üksuse sündi, avalik-õigusliku kehandi olemasolu? Või omanditunnet, rahvus­aadet, midagi viiendat-kuuendat?

Söandan arvata, Eesti Vabariik 100 on ennekõike ühe idee aastapäev. Ja see on idee sellest, et Eesti maa ja keel ja kultuur on omamoodi, iseseisev suurus – ja et see on nõndapalju hinnaline, et seda märgata ja hoida. See on seesama põhiseaduse preambuli idee, et Eesti riik sai loodud maa ja rahva ja keele säilimiseks. Ning hea on, et ta loodud sai, sest kui võrdleme oma tänast positsiooni paljude teiste oma hõimurahvastega, siis võime vaid tõdeda, et meil on väga vedanud: osa ei ole enam alleski, paljud heitlevad poliitilise survega.

Ükski keel ega kultuur ei sünni aga iseenesest, mittemillestki. Keel ja kultuur on ikka ümbritseva maastiku ja eluviisi peegeldused. Keel mõtestab maad, millel elab, kultuur aitab toimida nii, et inimese ja tema ümbruse vahele ei tekiks lõhet või lahusust. Sest kultuur, mis meid maastikust lahutab, ei olegi enam päriselt kultuur, vaid ainult intellektuaalne konstruktsioon. Või strateegia.
Kui vaadata tagasi viimase paari aasta poleemilisematele ühiskondlikele vaidlustele, siis tundub mulle, et konflikt võrsub sageli just sealt, kus inimesed tunnevad, et Eesti idee on ohus. Küsimus pole laulupeos või riigihümnis või ühes vanas remmelgas kui sellises. Küsimus pole põhimõttelises vaenus võõramaalaste vastu või vastumeelsuses suurema kaubavahetuse suhtes Euroopaga. Küsimus on selles, mida see kõik Eesti ideele tähendab. Kui palju on inimeste säärane ohutunne ühel või teisel puhul põhjendatud, on omaette küsimus. Aga Eesti looduse, keele, rahva pärast muret tundjale ei ole mõtet ligi minna jutuga, et Eesti idee ei ole oluline. Sest nende jaoks just see ongi Eesti.
Eestlastena oleme oma väljakujunenud suhtumist asjadesse sageli harjunud kirjeldama väljendiga „talupoeglik mõtlemine“. Vahel kasutame seda iseennast tunnustades, vahel maha naerdes. Ja tõsi on, et kangekaelne sulgumine endasse võib tihti pöörduda inimese vastu, sünnitada pimedat eneseuhkust ja rumalust. Ent talupoeglik mõtlemine kui pragmaatilisus aitas siinsel inimesel sajandite jooksul toime tulla – talupoeg oskas oma maad hoida ja väärtustada, sest mõistis oma otsest sõltuvust sellest.

Elades tarbimisühiskonnas, naudime uusi mugavusi, ent ka unustame kergemini, kust kõik me tarbitav pärit on ja tänu millele me seda nautida saame. Selle edasine peegeldus on tihtipeale inimese kaugenemine oma vaimu ja kultuuri olemuse ja päritolu mõtestusest.
Uut maja ei saa aga senise kohale ehitada enne, kui on selgeks tehtud, mis vanast hoonest säilima peab. Uut ühiskondlikku narratiivi ei saa luua mõistmata, mida aja senisest loost alles peab jätma – või muidu kustub kogu me teekond ja kulg. Raske on mõista ennast, kui keegi teine meid meile ei peegelda; ometigi ei saa me kedagi teist mõista enne, kui oleme iseendast aru saanud.
Eesti riik on eestlastele ühteaegu nii peegel kui ka enesejaatus. See on abivahend keele, rahva, maa, kultuuri hoidmiseks – ja peegel jälgimaks, kui hästi oleme seda eesmärki seni teostada suutnud. Selles peeglis võiksimegi hinnata ka oma seniseid ja edasisi otsuseid, pidada meeles kaugemat perspektiivi. Maa hoiab meid, kui hoiame teda – maad, mulda, kõike seda, mis sealt võrsub ja toe saab. Võim võib kuuluda ühele või teisele ladvikule. Aga Eesti idee peab jääma poliitiliselt sõltumatuks.