Kolm meeldejäävat hetke olümpialt

0

Siim Jõgis.

Olümpiamängud on nii hoomamatult suur üritus, et kõiki selle tahke ei ole võimalik jälgida. Isegi kui tahaks sellest spordipeost teleülekannete vahendusel maksimumi võtta, siis kõike lihtsalt ei jõua. Eriti Pyeongchangi puhul, kus osa ülekannetest algasid meie jaoks kõige magusamal uneajal.
Ometi tuli nii mõnigi kord seda uneaega ohverdada, et elada kaasa parimate sportlaste esitustele. Minu jaoks jäävad neid olümpiamänge meenutama kolm meeldejäävat hetke.
Nii palju kui võimalik püüdsin jälgida meeste hokiturniiri kulgu algusest peale. Sellise turniiri muudavad alati särtsakamaks üllatused. Hilisemad võitjad olümpiasportlased Venemaalt alustasid võistlust kaotusega Slovakkiale. Sealjuures läksid nad kohtumist 2:0 juhtima, kuid andsid edu käest ja pidid tunnistama slovakkide paremust. Isegi viimaseks autsaideriks peetud Lõuna-Korea näitas kohati südi vastupanu, kaotades tšehhidele vaid ühe väravaga ning visates soomlastele kaks. Siiski lõpetasid nad turniiri viimasel ehk kaheteistkümnendal kohal.
Aga kes oli hokiturniiri tegelik must hobune? Loomulikult Saksamaa. Finaalipääsu ei oleks neile kindlasti osanud pakkuda. Isegi mitte alagrupimängude järel, kus kaotati Soomele ja Rootsile ning suudeti Norra alistada alles karistusvisetega. Pärast seda tulid järjepanu võidud Šveitsi, Rootsi ja Kanada üle ning finaaliuks oligi avatud. Finaal ise oli muidugi vaatamisväärsus omaette.
Tagantjärele tarkus ütleb, et tasus küll ennast 25. veebruaril kella kuuest hommikul üles ajada, et seda matši otseülekandes vaadata. Saksamaa oli veel minut aega enne normaalaja lõppu kuldmedalitele ülimalt lähedal. Sealjuures mängiti veel arvulises ülekaalus, kuid venelased ei jätnud jonni. Väravavaht võeti väljakult ära ning taas mängiti väljakul viis viie vastu. Seisul 3:2 sakslaste kasuks viskas Nikita Gusev 3:3 viigivärava ning viis kohtumise lisaajale. Seal otsustas võitja saatuse Kirill Kaprizovi tabamus. Meeldejääv kohtumine igal juhul.
Teine episood, mis jääb neid mänge veel pikalt meenutama, leidis aset murdmaasuusatamises, kus meeste 4×10 teatevõistluse kuld läks Norrasse. Ennekõike pean silmas viimast vahetust, mida sõitsid norralastest Johannes Høsflot Klæbo ja venelastest Denis Spitsov. Nende duellis pidi selguma kuldmedali omanik. Suurema osa kümnekilomeetrisest distantsist sõitsid nad koos, kuid siis pani Klæbo sisse järgmise käigu ning kiirendas veenvalt eest ära.
Meeldejääv oli see just seetõttu, et kui võrrelda kahe suusamehe stiili, olid norralase liigutused nõtked ja vabad, mis võimaldas tal eest ära sõita. Spitsov pidi kogu distantsil silmnähtavalt rohkem vaeva nägema. Lõpuks ületas Klæbo finišijoone 37-sekundilise edumaaga ja jõudis publikust isegi lipu kätte haarata.
Eestlaste parim tulemus. Nagu oodata võis, medalit meie koondis ei võitnud. Küll aga oli 24. veebruaril, mängude eelviimasel päeval meeldiv tõdeda, et Saskia Alusalu haaras kiiruisutamise ühisstardiga sõidus neljanda koha. Aga see oli ka maksimum. Neljanda koha puhul võib ju alati küsida, kui kaugele see pronksmedal siis jäi. Ikka päris kaugele, kui aus olla. Alusalu kogus punkte vahefinišites ning lõplikus protokollis kaotas kolmanda kohaga lõpetanud Irene Schoutenile enam kui neliteist sekundit.