Meil ei ole mingit põhjust oma praegust riiki häbeneda

0
tõnis tõnisson
Tõnis Tõnisson.

Tõnis Tõnisson.

Veebruari alguses, täpsemalt 3. kuupäeval, oli Raikkülas koos seltskond inimesi, kes oli seadnud endale ülesandeks ei rohkem ega vähem kui päästa Eesti riik. Vähemalt niisugune mulje on jäänud sellest vähesest, mis tolle ürituse kohta näppu on jäänud. (Ajakirjandus ei olnud sinna oodatud!)
Käitatud ettevalmistustöödest võiks järeldada, et moodustamisel on kihelkondlikud esindusorganid, mis peaksid ilmselt konkureerima vastasutatud suurvaldadega, ning Raikkülas asutatud maakogu pürgib kui mitte just uueks Riigikoguks, siis millekski Eesti Kongressi taoliseks küll. Lähemalt saab sellest kõigest lugeda tänases lehes lk 8 ilmuvast kirjutisest. Loo autor Eha Metsallik osales ise tol laupäeval Raikküla kultuurikeskuses ja on tegev ka uue poliitilise ühenduse kehandi valmistamisega.
Muidugi on meie elukorralduses asju, mille üle tuleb diskuteerida. Tunnistagem, et Eesti erakonnad, nii need, mida on hakatud nimetama parlamendiparteideks, kui ka väiksemad, pole suutnud panna uskuma, et nende püüdlused Eesti riigi arendamisel on siirad. Pigem kumab kogu sellest siblimisest läbi haiglaslik vajadus üksteisele vastandumist mängida ja intriige sepitseda. Parteilased võiksid juba mõista, et kodanike jaoks on see egoismi paraad, mida nad etendavad, lihtsalt alandav jälgida.
Paraku tuleb aga arvestada ka sellega, et kuigi me räägime oma riigi saja-aastasest eduloost, on tema demokraatia lastehaigused ikka veel korralikult läbi põdemata. 1930ndatel need juba kord katkestati ja saadi tagajärjena kohutavad tüsistused, mis tähendasid kogu rahvale suuri vaevusi. Nii võibki ainult väga naiivne inimene arvata, et kui nüüd jälle „Pätsi teha“, siis saavad asjad Eestis korda. Ei saa!
Kui lõpuni aus olla, siis ei ärata ka see Raikkülas kellegi (kelle?) taktikepi järgi kokku pandud maakogu erilist usaldust, pigem sünnitab uusi küsimusi. Kas või ainult selle pärast, et on sündinud kuidagi vargsi, rahva eest varjatult, ega oska ka ise oma sünni vajadust mõistlikult põhjendada.
Olgu peale, et meie riigi sajast aastast on seda päris oma aega ikka veel vähem kui viiskümmend protsenti, ei saa keegi, ega tohigi, Eestile endale midagi ette heita. Kui jätame kõrvale pidevalt tülitsevad ja üksteisel taburetti alt ära tõmbavad poliitikud, siis on meil ju täiesti väärikas riik. Kui me laseme tal nüüd rahus ka need poliitilised tuulerõuged ja erinevad kõhutõved lõpuni läbi põdeda, siis ei pea teda keegi kunagi enam häbenema.
Head sünnipäevapidu kõigile!