Noorte uljaspeade riik

0

Haldi Ellam.

Öeldakse, et õpime oma vigadest. Nii on. Kõige vahetuma kogemuse tagajärjel saadud teadmine on püsivam ja kaalukam kui see, mis põhineb kellegi teise läbielatu põhjal tekkinud arusaamal. Vahel aga mõjub kellegi teise järeldus nagu külma vette viskamine ja jääb meile kogu eluks meelde ja vahest hoiab meid mõningate lolluste tegemise eest.

Eesti riik sai 100-aastaseks. Oleme me nüüd siis noor või vana riik? Paljude teiste riikidega võrreldes oleme noored, oma keele ja rahvuskultuuri kandjana aga parasjagu vanad, et oma kogemuste põhjal teistele nõuandeid jagada. Aga seda me ei tee, pigem eelistame eeskuju võtta mujalt kui lähtuda oma aastatuhandete jooksul kujunenud kõhutundest. Ikka copy-paste ja copy paste, vahet pole, mis kokku kirja saab.
Kui lähtuda elukaarest, siis käitume riigina, kes alles õpib elama teistelt, kogenumatelt eeskuju võttes. Konkreetsetest eeskujudest rääkides on nendeks ikka lääne poole jäävad riigid, kelle elatustase, tarbimisviis, elulaad meile kõige rohkem mõju avaldavad ja kõige ahvatlevamad tunduvad. Paraku on meie eeskujud teinud ka palju vigu ning hakkavad alles nüüd neist (vähehaaval) aru saama.
Hiljutisel RMK koosolekul Kaereperes ütles RMK Raplamaa metskonna metsaülem Margus Emberg, et Eesti metsast on 12% rangelt kaitstud ja kokku on metsast kaitse all 40% ning teised riigid leiavad, et nemad endale nii suurt kaitsealuse metsa protsenti lubada ei saa. Ei saa tõesti, sest kui mets on juba hävitatud, muutunud puupõlluks või elumaju, tehaseid, teid täis ehitatud, siis ei ole seda protsenti ka kuskilt juurde tekitada.
Kunagi (15 aastat tagasi) võrdlesin lennukiaknast Eesti ja Saksamaa maastikku. Saksamaal olid põllud, linnad, põllud, mille vahel olid võsastunud kraaviribad, mõni üksik kandiline metsatükk keset põlde. Eestis olid aga metsad, nende vahel põllud ja linnad. Maastik oli täiesti erinev! Üks saksa tuttav ei jõudnud kord ära imestada, kuidas Eestis on nii palju metsa. Ta oli bussis maganud, vaadanud, et ikka mets, mets, maganud veel, ikka sama pilt. Ei tea, mis ta nüüd arvaks, kui Eestisse satuks ja näeks: lageraie, lageraie, mets, lageraie, mets.
Embergiga tuli kõne alla ka Amazonase vihmamets, kus erinevalt Eestist ei istutata lageraielankidele uusi puid, vaid need raadatakse ja võetakse põllumaana kasutusse. Jah, kes meist ei teaks, et Amazonase vihmametsad lähevad esmalt peamiselt puiduna müüki ja seejärel hakatakse seal veiseid kasvatama, et põhjapoolkera täitmatu isuga inimestel oleks piisavalt veiselihast steiki nahka pista.

Siit Soome lahe kaldalt on muidugi tore mõelda, et küll nad seal Brasiilias on ikka alaarenenud ja rumalad, et niimoodi vihmametsa hävitavad ja üldse loodusest ei hooli. Samas ma usun, et nendel on täpselt samasugused majanduslikud ja arusaadavad põhjendused nagu meil siin, et kui metsa maha ei võta, siis see puit mädaneb ära ja paiskab atmosfääri palju CO2; me kõik tahame puitu ehitusmaterjalina kasutada, vajame paberit jm puidust toodetavaid tooteid…
100-aastases riigis olles ja elades peaks meil olema juba piisavalt otsustustahet, et suunata ise oma elu, mitte võtta teistelt eeskuju ja minna vooluga mõtlematult kaasa. Paraku me just seda teemegi ja isegi kui teame, et meie tegevus on kahjulik (keskkonnale, meie lastele jm), me ikkagi jätkame samal viisil, sest nii on mugav ja harjumuspärane, praegusel hetkel kõige mõistlikum. Ja me tahame elada ja tarbida nii nagu filmis või välismaal: osta endale papptopsiga kohvi kaasa; osta raamatuid ja ajakirju, mida pole aega lugeda; soetada ilusa pakendiga tooteid, et neid kohe ära visata…

See nimekiri on lõputu, mida me kõike tahame ja vajame. Aga kas ikka vajame? Suures plaanis on tegemist tõsise enesehävitusliku käitumisega. Ja kui me ise veel seeläbi ei hävine, siis kindlasti teeme karuteene oma lastele. Kas me jätaksime lapsi kooli või lasteaeda viies automootori tööle, kui teaks, et näiteks 10 aasta pärast võime päevade viisi tanklas kütusejärjekorras oodata?
Ka meie harjumusi saab muuta ning vaja on tahet, motivatsiooni suuremate muutuste saavutamiseks. Ei ole mõtet olla metsaraiumise vastane, kui inimene ise midagi oma puidu tarbimise vähendamiseks ei tee. Öeldakse, et kes senti ei korja, see krooni ei saa. Kes oma tarbimist ei vähenda, ei aita ka planeeti.