Raplast laia maailma ja tagasi. Jutuajamine Jaak Maandiga

0

Märt Kubo / foto: Märt Kubo.

Jaak Maandi on sündinud 7. augustil 1936. a Tallinnas.
Haridus: Stockholmi Eesti algkool, Södra Latins gymnasium, Stockholmi Ülikool (ajalugu ja geograafia). Aastast 1962 filosoofiamagister oma erialal.
Töökohad Rootsis: Tarbijaühistute Keskuse uuringute osakond, Siseministeeriumi planeeringute töögrupp, riiklik planeeringute amet.
Töökohad Aafrikas: Sambia Maaeluministeeriumi regionaalarengu töögrupp, Lesotho Siseministeeriumi planeeringute osakond.
Töökohad Eestis: Riigikantselei kohaliku omavalitsuse ja regionaalarengu osakond, kohaliku omavalitsuse ja regionaalarengu amet, Keskkonnaministeeriumi planeeringute osakond, Siseministeeriumi planeeringute osakond.
Olnud tegev mitmetes ühiskondlikes organisatsioonides.
Valgetähe IV klassi teenetemärk.
Perekonnas kolm poega ja tütar.

Jaak, oled sa kohtunud Rootsi kuningaga poole sajandi kestel Stockholmis elades?
Kolme Rootsi kuningat olen näinud, sest Rootsi kuningad liikusid varem suhteliselt vabalt rahva hulgas ja mõningatel juhtudel sõitsid tõllaga läbi linna, aga kohtumisi ei ole olnud.

Sinu smoking on küll kohtunud Rootsi kunniga. See juhtus nii. 1992. aastal tegi Rootsi tunnustava sammu Balti riikide suunal. Vastasutatud Polar Prize kunstiauhind anti teiste hulgas autorikaitse süsteemi loomise eest nendes riikides. Kohale kutsuti mind kui tollast kultuuriministrit ja loomeliitude esindaja Eino Tamberg. Kandma pidi midagi enamat kui ülikond. Abi sain sinult. Smoking oli veidi kitsavõitu, aga käisin sellega laval, surusin kuninga kätt ja istusin luksuslikus Grand Hoteli saalis kuningaga ühes lauas. Kuningas vestles, naeris ja viskas nalja, sõi praadi ja rüüpas veini. Ja ikkagi, seda enam oli kuningas.

Ma arvan, et smoking oli minu või minu isa oma, mõlemad olid tol korral käigus. Ega neid smokingu üritusi palju ei olnud, aga ühel aastal läks meil ühekorraga neid vaja, oli sooduspakkumine ja nii saigi üks sulle laenatud.

Oled esimeste eluaastate suved veetnud isakodus Sikeldi külas Rapla vallas. Olid astumas Alu algkooli. Paraku oli käimas suur sõda, tuli põgeneda Rootsi, siis õppimine, töö ja perekonna loomine. Mida mäletad elust Eestis ja Raplas enne lahkumist Rootsi?

Enam kui pool minu elust Eestis möödus sõja ajal ja mitmeid sõjasündmusi nägin lähedalt just Raplas. Põgenesime ju siis, kui sõda hakkas lõppema ja Eestis oli tulemas teine nõukogude okupatsioon.
Raplamaaga seob mind palju. Perekonna juured on Raikkülas, kus suure maantee ääres on ka Maandi nime kandev talukoht. Raikkülast läks aga vanaisa Mart Kabalasse ja tuli sealt möödunud sajandi algul Sikeldisse möldriks. Sikeldi veskis sündis minu isa Helmut Maandi* ja seal oli meil asundustalu. Üks kolmest, mis vanaisa oma poegadele sai. Mina olen Sikeldis veetnud lapsepõlve suved ja käinud seal ka talvel.
Mäletan hästi ümberkaudseid talusid ja nende inimesi. Seal olid Kaasiku lapsed Aavi ja Maie, kellega mängisin, ja neist vanem Velda. Oli ka Vei Jüri ja Vei Jaan, kelle koera natuke kartsin. Oli Trumli Ott, kes tegi mulle säärikud, oli Rehe Ants, Sepa Nete ja eriti tähtis oli Nõmmepere rahvas – onu Eedi, tädi Teele ja onupoeg Raimo. Seal sain mängida koeraga Tobiga, metsas marjul käia ning jälgida onu jahilkäike.
Vanaisa Veskimäe talu (mida tol ajal kutsuti Sikeldiks, sest sinna tuli Sikeldi küla post) tundus väga suur, seal tegutsesid veel onu Arno ja tädi Leida. Kõige toredam oli talus sõnnikuvedu, kuhu tuli kogu küla rahvas ja mina sain ka hobusega laudast põllule sõita. See üritus lõppes alati veesõjaga nooremate talguliste vahel.
Teine eredam mälestus on võidupüha jaanitulest, mida tehti veski jalamil. Viimasest jäi mulle nähtav mälestus, kuna kukkusin kustuva tule tukkidele. Armid jäid põlvedele kümneks aastaks.
Oli muidugi ka süngemaid hetki, kuna sõjarinne liikus üle Rapla. Esimese nõukogude okupatsiooni lõpul oli palju neid, kes varjasid end lähikonna metsades ja võtsid osa Rapla lahingust. Langes mitmeid kohalikke noori mehi. Nägime taganevaid Vene vägesid ja saabuvaid Saksa sõdureid, kes käisid taludes tööstuskauba vastu toitu hankimas. Saksa okupatsiooni viimasel aastal varjasid end Sikeldis isa, kes oli tagaotsitav oma tegevuse tõttu Rahvuskomitees, ja onupoeg Raimo, kes oli ära tulnud lennuväe abiteenistusest.
Sikeldist lahkusime emaga 1944. aasta augustis ja järgmine külaskäik sinna oli augustis 1968, kui isa vanade sõprade abil sain Eestit külastades salaja Tallinnast sinna sõita. Mõistagi oli palju muutunud, tuttavatest oli alles vaid vana Peeter Peetri talust, kellega sain ka juttu ajada.

Milline muutus sulle enim silma torkas?

Vanaisa taluhoone, mis oli kunagi mõisalaudast ümber ehitatud nii, et ühe katuse all olid elukorter, sepikoda, ait, laut ja küün, oli jälle mõisaaegses suuruses, sees noorloomade laut. Veski kehandist** oli osa kadunud ja läinud olid ka mitmed ümbruskonna taluhooned. Inimesi liikvel ei täheldanud, ja kuna olime salaja tulnud, siis vältisime kohtumisi. Aga oleks tore veel nüüd kohata inimesi, kes neid aegu mäletavad.

Tuttavaks saime siiski varem. Oled üks neist, kes Rootsi Metsaülikooli, „metroo” asutasid. See suvine perekeskne ulgueestlaste õppe- ja vabaajaveetmise vorm kestab ikka edasi. 1989. aastal, mil olud Eestis leevenesid, tuli metsaülikool Käärikule.
Nõukogude Liit hakkas lagunema, lootus põues paisus ja eestlased Rootsist ja mujalt tulid aru pidama, mismoodi targalt tegutseda nii, et Eestist saaks iseseisev ja demokraatlik riik. Järgmisel aastal sõitsid metroolased Stockholmi, et jätkata arutelusid riikluse ja rahvusluse teemadel Metsakodus. Seal kohtusimegi. See looduskaunis kohas asuv suvelaager oli eesti kogukonna omand. Järgmistel aastatel kolis metsaülikool juba päriselt Eestisse.
Jaak, kui helistasin sulle läinud aasta lõpupoole, siis vastasid Aafrikast. Hiljem mõtlesin, et riigi suure juubeli tähistamiseks oleks paslik sinuga rääkida laia ilma ja kohaliku elu kulgemisest homse poole. Olid 1984-1992 Aafrikas (Lesothos 1989-1992) Rootsi riigi lähetusel. Kuidas nii juhtus ja mida elu Aafrikas õpetas? Mis on muutunud sellest ajast? Kas peaksime kogema veel tugevamat survet paadipõgenike näol jõudmaks Euroopasse.

Aafrikasse tahtsin juba väikese poisina minna. Ema või isa oli mulle lugenud raamatut Aafrika loomadest. Ema on jutustanud, et ma olevat sellepeale öelnud, et tahan minna Aafrikasse lõvide juurde. Kui küsiti, kas ma ei karda, olevat vastuseks tulnud, et võtan ema kaasa. Läks aga neli aastakümmet, enne kui Aafrikas lõvi nägin.
Töötasin Rootsi riiklikus ruumilise planeerimise ametis. Amet sai tellimuse arhitektide ja planeerijate koolitamiseks riikides, kuhu läks Rootsi arenguabi. Sain esialgu ülesandeid Sambias ja hiljem pikemalt Lesothos, kus perega elasime kolm aastat. Tegutsesin ministeeriumi ametnikuna regionaalarengu projekte juhendades, kaks poega käisid keskkoolis ja abikaasa andis koolis keeletunde. Aafrika lõunaosaga saime tuttavaks, sest vabal ajal sõitsime ringi naaberriikides. Lubadus viia ema Aafrikasse sai täidetud pärast isa surma, kui ta meile mõneks ajaks külla tuli.
Nüüd, Eestis elatud 26 aasta jooksul oleme kaheksa korda Aafrikas käinud, millest võib järeldada, et meile seal meeldib. Sõbralikud inimesed, soojad ilmad, ilus ja põnev loodus. Lühikesed külaskäigud ei anna aga head võimalust praeguse olukorra hindamiseks. Kindlalt saan väita, et suurem osa minu Lesotho kolleegidest on edutatud parematele töökohtadele, sageli naaberriigis Lõuna-Aafrika Vabariigis, kus võimalusi on rohkem kui väikeses Lesotho kuningriigis. Üldisemalt on selgelt nähtav kiire linnastumine ja viimaste aastate ilminguna Hiina ettevõtete kohalolek. Ida-Aafrikas ka islami levik, silma hakkavad uued mošeed ja paljude naiste riietumine musta.
Meie Aafrika lemmikriikide puhul, mis asuvad ekvaatorist lõunas, paadipõgenike survest rääkida ei saa. Peaks isegi küsima, kas peamine on surve või hoopis tõmme. Eestist minnakse Soome, Aafrikast, eriti Kesk- ja Põhja-Aafrikast minnakse Saksamaale ja Rootsi, kus elatustase on kõrge ja oma kogukond ees.
Meile Aafrikast eriti ei tulda, ja kui siiski, lahkutakse esimesel võimalusel. Need, kes halvale ilmale, võõrale keelele ja rahvuskaaslaste puudumisele vaatamata Eestisse jäävad, on omale siin koha leidnud ja õpivad selgeks ka eesti keele. Muret tuleks tunda selle sisserände pärast, mis saabub siia piiri tagant ja sulandub meie venekeelsesse kogukonda. Neid on kordades rohkem kui nn kvoodipagulasi, keda Eesti on soostunud vastu võtma.
Ränne Euroopasse kestab veel kaua ja tuleb meeles pidada, et riigid nagu Inglismaa, Saksamaa ja Rootsi on sellest aastate jooksul palju kasu lõiganud. Ka kaugematest maadest tulnud pagulased on seal rõhuvas enamuses hästi kohanenud. Probleemid, mis viimastel aastatel ilmsiks tulnud, on peamiselt tingitud sellest, et sisseränne on olnud suurem kui võime uustulnukaid integreerida.
Seda olukorda on uurinud nt Oxfordi majandusteadlane Paul Collier. Ta näitas, kuidas mõõdukas ränne on olnud kasulik nii immigrantidele kui ka neid vastu võtvale riigile. Seda senikaua, kuni see on kontrollitav, kuid tekitanud suuri probleeme, kui ränne on paisunud üle teatud piiride.
Autor toob näitena tekstiilitööstuse linna, kus suur osa elanikest olid Bangladeshist, kes oma suure arvu tõttu moodustasid iseseisva, omaette elava kogukonna. Kui tekstiilitööstus lõpetas, oli linnas mitmekümnetuhandene töötute inimeste hulk, kes ei osanud hästi inglise keelt ega omanud muid tööturul vajalikke oskusi.
Sisserännuga on tegelikkuses olnud näiteid õnnestumistest ja läbikukkumistest. Neist tuleb õppida. Rändesse Aafrikast ja Lähis-Idast tuleks suhtuda kaalutletult ja vähem tundeliselt, kui Eestis seda praegu tehakse. Võib-olla vajab see mõnda aega, et harjuda ja kohaneda.

Euroopa Liit on mõndagi head kaasa toonud: sõjad on ära hoitud, ühine majandusruum edendab majandust, piirid on valla, inimeste läbikäimine kasvab, uued liikmed on aidatud justkui vajalikule joonele, EL-ist lahkuvatest Briti kodanikest pool kahetseb juhtunut. Rikkamad riigid tahaksid koos kiiremini edasi minna, mõned teised arvavad, et oleks aeg stabiliseerida areng. Ungari, Poola, Tšehhi ja Slovakkia valitsused ütlevad, et esmatähtis on euroopalike väärtuste ja elulaadi kaitsmine. Mida neist asjust arvata?

Euroopa Liit on muidugi võimalus, aga kas oskame seda hästi kasutada? Ja mida me sellest liidust üldse tahame peale julgeoleku ja tunde, et kuulume kusagile, kuhu tahame kuuluda. Muidugi, palju räägitakse rahast, mida on siiani üsna palju Euroopa kassast meile tulnud. Kindlasti on see hea, et seda on tulnud teedeehituseks, tervishoiu sektorisse ja mujale, kus Eestis on olnud märgatav mahajäämus. Samas pole aga mõistlik jääda välistoetustest sõltuvaks, teades, et toetused ei ole igavesed ja on peamiselt mõeldud selleks, et jõuda teistele järele ja seejärel jätkata omal jõul.
Probleemiks võib pidada liigset sõltuvust Euroopa fondidest. Need tekitavad küll häid võimalusi erinevate, enamasti kasulike projektidega tegelemiseks. Kuid ei tähenda alati tegelemist Eestile kõige prioriteetsemate asjade lahendamisega. Nii näiteks on haihtunud Eesti regionaalpoliitika oma algselt kavandatud kujul ja kogu vastava ala tegevus on suunatud projektidele, millele on kindlustatud EL-i toetus.
Tuleb ka rõhutada, et Euroopa Liidu kõik programmid ja regulatsioonid on pärast Eesti liitumist tekitatud koostöös meie valitsusasutustega. Seetõttu ei ole õige väita, et Brüssel justkui „tahab ja nõuab”. Kõik „euroasjad” on meie poliitikute ja ametnike töö tulemus.

Euroopa Liidu eesistumisega saime suurepäraselt hakkama, ütlevad asjatundjad lääne poolt. Võib-olla oskasime saksa täpsuse siduda teatava põhjamaise karguse, suhtlemise soojuse, läheduse ja mastaabi väiksuse. President Macron jalutas läbi õhtuse linna Kadriorust hotelli, tegi Raekoja platsil linlastega selfisid. Kantsler Merkel suigatas magusalt president Kaljulaidi esinemise ajal, päris aga hiljem ärevalt, millest räägiti. Kas võib ehk öelda, et meie tippametnikud on Põhjamaade tasemel. Sina oled ju olnud pikalt Rootsi riigi teenistuses, oskad võrrelda.

Eesti ja Rootsi ametkondi ei ole mõtet võrrelda. Rootsis pani riigikorraldusele aluse kantsler Axel Oxenstierna, kes valitses riiki paar aastakümmet pärast Gustav Adolfi surma 1632. Tema loodud kord oma läänide, ametite, ametnike ja nende staatusega on üldjoones püsinud tänini. Eesti riigi haldust on määranud radikaalsed muutused, mida möödunud sajandil oli siin vähemalt seitse. Arvestatud on ainult neid, mis olid tingitud riigikorra muutusest.
Alustasin tööd Eesti Vabariigi Riigikantseleis 1992. aasta veebruaris. Toompea loss, kus valitsus tol ajal töötas, oli kütmata, või peaaegu kütmata. Mitmetunnistel (arvutiteta) valitsuse istungite kuulamisel tuli end pikkade aluspükstega varustada. Esimene mulje oli väga positiivne, sest õhkkond oli vaba, valitsus tõesti arutas küsimusi ja küsitleti ka nõunikke ja maavanemaid, kes samuti Valges saalis istusid.
Olen kunagi ühele välisdelegatsiooni liikmele oma kogemusi ametnikuna kokku võtnud sõnadega: Rootsis on otsusele jõudmine pikk ja bürokraatlik protsess, aga otsused viidi täide. Aafrikas sündisid otsused sageli väga kiiresti, pärast aga ei juhtunud suurt midagi. Eestis tehti kiireid otsuseid ja need viidi ka täide. Siin tundus juhtimine ideaalilähedane. Nii oli see minu arvates Vähi esimese valitsuse ajal ja jätkus kindlasti ka esimese Laari valitsuse ajal.
Hiljem on kahjuks hoogu maha võetud, tekkinud on uusi struktuure ja reegleid. Ja olemegi saanud selleks igavaks Põhjamaaks, nagu president Ilves kunagi ennustas.
Tundub, et ametnikud ja ka poliitikud ei ole enam valmis asju nii kiirelt otsustama ja nende eest ka vastutama. Osalt on see küll paratamatu, kuid minu arvates ollakse liiga varmad seadusi kirjutama ja vähem lahendusi otsima. Selmet näiteks lahendada mõnd konkreetset saartele omast küsimust nagu sadamakai ehitamine või elektriga varustamine, kulutatakse aastaid selleks, et kirjutada saarte seadust.
Algusaastatel oli töö väga põnev, minu osakonnas tegeleti peamiselt valdade taastamisega. Seoses sellega arutasime ka omavalitsuste rahastamise küsimusi koos inimestega rahandusministeeriumist. Kui kaaluti erinevaid maksustamise viise nagu maamaks, kinnisvaramaks jt, teadsid minu noored kolleegid palju paremini kui mina, kuidas vastavad süsteemid olid üles ehitatud Soomes, Rootsis, Saksas. Mina olin aga ainuke, kes niisuguseid makse oli maksnud.
Tegime algust ka regionaalpoliitikaga. Õigemini küll jätkasime varem katsetatut. Uus oli see, et saime kasutada Soome ja Rootsi kogemust ja toetust konsultantide näol. Tegelesime alustavate ettevõtjate koolitamisega, välispartnerite otsimisega ja käivitasime ka laenusüsteemi. Kõik see kasvas nii suureks, et tegime haldamiseks uue üksuse, millest kasvas välja EAS.
Tarandi valitsus asutas regionaalministri ametikoha. Minul oli meeldiv koostöö ministrite Eiki Nestori, Tiit Kubri, Ants Leemetsa ja Peep Aruga. Kahjuks on regionaalministrid pidanud võitlema oma positsiooni pärast, kuna oma ministeeriumi ju polnud.
Regionaalarengu edenemine eeldab väga mitme valdkonna osalust. Kõige paremini lahendas seda minister Aru, kes kolis oma kabinetiga kohaliku omavalitsuse ja regionaalarengu ameti juurde siseministeeriumi haldusalas ning koordineeris ameti ja tolleaegse EAS-i tööd. Hiljem töötasin planeeringute osakonnas, kus kokkupuuteid regionaalministritega oli vähem.

Praegu on tulnud avalikkuse ette kaks suurt projekti, need lubatakse ellu viia tavatult kiiresti. Saaremaa sild ja Helsingi-Tallinna merealune tunnel. Ons see võimalik?

Erasektori sekkumine ehituse kiirust eriti mõjutama ei peaks. Kui erasektor ehitab, peaks see tähendama, et projekti on hinnatud tasuvaks. Tunneli puhul on raske uskuda, et liiklusest saadud piletiraha investeeringu kunagi tasuvaks teeb. Võimalik tasuvus võib olla kaudne, näiteks tuua tekkivasse kaksiklinna uusi investeeringuid, tõsta kinnisvara hinda, vähendada õhu saastamist jne. Võib tekkida nn sotsiaalmajanduslik tasuvus, nagu seda kavandatud Rail Balticu kaitsmisel on väidetud. See tähendab aga, et tunneli ehitaja-investor reeglina sellest kasu ei saa.
Saaremaa sild on selle nurga alt nähtuna ka erainvestori jaoks huvitav, sest silla ületamise tasu võib mingi ajaperioodi jooksul katta ka investori kulu. Mõlema projekti puhul tuleb muidugi enne ehitama asumist tõsiselt kaaluda, milliseid teisi lahendusi ühenduste parandamiseks oleks võimalik kasutada. Ning kas neid kahte projekti üleüldse ikka vaja on. Eriti tuleks nüüd aga Rail Balticu puhul küsida, miks ei ole hea Euroopa ühenduse toomiseks püütud kasutada olemasolevat raudteevõrku. See tuleks odavam, oleks väiksema majandusliku riskiga, keskkonda säästvam.

Haldusreform on nüüd selleks korraks tehtud. Mis läks täppi ja mis jäi vajaka? Kas mõne aja pärast nõuab uus aeg edasiste ümberkorralduste algatamist?

Kas ta ikka on tehtud? Võimalik küll, et selle jätkamine on mõneks ajaks poliitiliselt võimatu, kuid minu arvates ei ole midagi mõistlikku veel tehtud. Omavalitsuste võimekuse tõstmiseks oleks esimene reform võinud olla suunatud nende majandusliku iseseisvuse poole. Kuna meie omavalitsused elatuvad tegelikult riigimaksudest, ei ole nad Lääne-Euroopa mõistes omavalitsused. Eestis on loomulikuks esmatasandi haldusüksuseks linn või vald ja teise tasandi haldusüksuseks maakond. Kolm või neli liidetud valda ei ole aga üks ega teine. Arusaadavam oleks kindlasti olnud omavalitsuslik maakond, kusjuures vallad kui kohaliku elu korraldajad oleksid võinud jääda neile jõukohaseid ülesandeid täitma. Nii oleks ka maavalitsuste kaotamine olnud mõistetav.
Loomulikult oleks ka suur Harjumaa võinud siis elada lahus Tallinna linnast, millest oleks võinud luua Tallinna maakonna. Seal asuvad kaheksa linnaosa võinuksid tegutseda iseseisvate linnadena. Praegu tundub ühinenud Saaremaa, kus vanad vallad on säilitanud osavalla staatuse, olevat kõige mõistlikum lahendus. Midagi sarnast võiks oodata tulevikus teisteski maakondades.
Reformimise tulemus on praegu tugev tsentraliseerimine ja kaotatud on ka sektoreid koordineeriv roll, mida maavanem varem täitis või oleks võinud täita.

Kui sa liigud Eestis ringi, mis teeb sulle enim heameelt? Mismoodi oleme muutnud ümbrust ja ise muutunud? Mis võiks olla teisiti?

Maal liikudes teeb head meelt muidugi see, et maa on üldjuhul hooldatud, ja majad, mis vahepeal olid räämas, on saanud värvi. Meie väikelinnad on enamasti väga kenad ja armsad, kuid muret tekitab nende tulevik, sest elanike arv on kõikjal kahanemas ning häid töökohti leidub vähe.
Kahju on sellest, et väiketalude arengule pole suudetud rohkem hoogu anda ja neid toetavat ühistegevust taastada. Põllumajanduslik suurtootmine on end kindlasti õigustanud, kuid väiketalul on ka oma koht majanduses. Seda võib tõdeda naaberriikides, kus kaugeltki kõik talud pole nii suured, kui Eestis õigeks peetakse.

Kindlasti huvitab meie lugejaid see, mismoodi sa juba 1992. aastal Eestisse tagasi tulid. Neid tulijaid pole ju arvukalt olnud.

Suur põgenemine Eestist ei tekkinud tahtest välismaale elama jääda. Põgeneti selleks, et ellu jääda ja pärast punaväe lahkumist ning sõja lõppu tagasi tulla. Paraku, aeg venis pikaks, tagasitulemine osutus enamikule võimatuks. Ma usun, et kui „Praha kevad” 1968. aastal oleks viinud impeeriumi lagunemisele, olnuks tagasitulijaid kordades rohkem. Minu tagasitulek 1992 oli mitme õnneliku kokkusattumise tulemus. Ühel kohtumisel Rootsis küsis Marju Lauristin minult veidi naljatades, kas ma ei tahaks neegrite juurest Eesti valitsuse juurde tööle tulla. Lubasin asja kaaluda.
Kui leping Lesothos lõppema hakkas, vormistas sõber Jüri-Karl Seim, kes oli varem Rootsist Toompeale tulnud, mulle kutse asuda Eesti valitsuse nõunikuks. Minu Rootsi tööandja planeeringute amet oli huvitatud Eesti kontaktist ning lubas mind Tallinnasse kuueks kuuks. Asusin tööle ja pärast paari kuu möödumist määras peaminister Vähi mind Riigikantselei loodud kohaliku omavalitsuse ja regionaalarengu osakonna juhatajaks. Erilist juhtimiskogemust mul polnud, aga Vähi arvas, et minu vanus sobib midagi juhtima. Nii sai minust 17 aastaks Eesti riigi ametnik.
Ka abikaasa sai siin tööd ja elamisega ei tekkinud probleeme. Ametiülesannete täitmisel olen saanud tuttavaks paljude heade ja tarkade inimestega, kes riiki erinevatel tasanditel üles ehitasid. Need on olnud mälestusväärsed aastad.

* Helmut Maandi kohta vaata: Akadeemia 2008 numbrid 1, 2. Jaak Maandi kommentaarid sama aasta numbris 3.
Tõnis Tõnisson “Kes oli Helmut Maandi”. Nädaline, 7.06.2008.

** Mälestuskivi avamisest Sikeldi veski juures vaata: Nädaline, 7.06.2008