Trad.Attack!: Igas Eesti maakonnas, igas Euroopa riigis ja igas maailma riigis

0

Mari Tammar / foto: Maris Savik.

Täpselt nii mastaapsed on eesti folk/rock/pop ansambli Trad.Attack plaanid, kes 22. veebruaril oma Eesti tuuri ajal ka Rapla kultuurikeskuses esineb. Kui arvestada, et kolmeliikmeline bänd (Sandra Vabarna, Jalmar Vabarna, Tõnu Tubli) tuuritab põhiliselt välismaal ning 2017. aastal anti Eestis vaid kaks kontserti, on selline võimalus neid koduõuel näha suisa eksklusiivne.

Et oleme Jalmariga ülikooliaegsed sõbrad ja ka Sandraga üheskoos Viljandis õppinud, annab eesootav kontsert toreda põhjuse taaskohtumiseks. Ajame juttu nende ühises kodus Tartus ja räägime nii Trad.Attackist kui ka muusikast üldisemalt.

Maailm

Kui olen selle rea “igas Eesti maakonnas, igas Euroopa riigis ja igas riigis maailmas” ette lugenud, hakkab Jalmar naerma ja ütleb, et olen esimene ajakirjanik, kes selle loogika on läbi ampsanud – ent see on tõsi. Oma Eesti tuuriga sõidab Trad.Attack! läbi kõik Eesti maakonnad, tutvustades neil kontsertidel oma värskeimat plaati “Kullakarva”. Tähistamaks aga Eesti Vabariigi 100. sünnipäeva on nad nõuks võtnud tuuriga “All around Europe” esineda Eestit tutvustavate kontsertidega kõigis Euroopa Liidu riikides.
Kui bänd neli aastat tagasi oma esimese kontserdi andis, tegid nad nalja, et tahavad esineda igas maailma riigis. Olgugi et ansambel keskendub hetkel eelkõige rahvusvahelise muusikakarjääri ehitamisele ning iga riigi väisamine pole omaette kindel eesmärk, on tänaseks siiski esinetud juba 33 riigis ning sellelgi aastal tuleb lisa. Jalmar näitab nende Tartu kodu seinal rippuvat maailmakaarti ja ütleb, et kui nüüd Austraalia ka ära tuleb, siis on juba väga äge. (Austraalia reis on planeeritud 2019. aastaks.)

Piirid ja piiritus

“Seesugused eesmärgid loovad teatud tervikutunde ning annavad piirid ja konkreetsed raamid, mille sees on hea tegutseda,” räägib Sandra, kes tunnistab, et teda motiveerivad väljakutsed ja ta tahab teha kas maksimaalselt või siis üldse mitte.
Ometi on Trad.Attack! kas teadlikult või teadmatult just piire murdnud – ja seejuures igasuguseid piire. Nad on murdnud folgi kitsast huviliste ringist välja peavoolu kanalitesse. Nad on murdnud žanrite piire ja loonud muusikalise keele, millele üht stiilimääratlust anda on peaaegu võimatu. Nad on murdnud geograafilisi piire, lennates üle maailma ja esinedes kohtades, kus ükski Eesti bänd seda varem teinud pole.
Ja lõpuks on nad murdnud ka aja ja ruumi piirid, kasutades oma muusikas kaasaegse helikeele kõrval vanu arhiivisalvestusi. Nii tekib nende muusikat kuulates tunne, nagu neil oleks vägi avada aegadevaheline portaal, kus toimetab kõrvuti seto lauluema ürghääl ja kaasaegne trummi power.
Ehkki publiku niivõrd soe vastuvõtt tuli bändile esialgu üllatusena, otsustati juba siis, kui 2014. aastal koos pilli mängima asuti, et ei seata endale mitte ühtegi piiri. Kõik kolm muusikut, kes selleks ajaks olid juba paljudes erinevates koosseisudes mänginud, soovisid, et muusika oleks värske ja üllataks ka neid endid. Tundub, et see omalaadne piirides toimetav piiritus on ka Eestist väljaspool tähelepanu pälvinud. 2017. aastal kirjutas Saksa ajaleht Dresdner Neueste Nachrichten, et Trad Attack! ületab žanri absoluutselt kõik piirid.
“Vähesed bändid oskavad oma traditsioonidega publiku ees nii julgelt mängida, kui seda teeb Eesti trio Trad.Attack!… Nende album on igal juhul äärmiselt põnev pilguheit Eesti maagiasse, olles samas äge ning ülimat rahuldust pakkuv kuulamine ning tõotab bändile paljulubavat tulevikku,” kirjutab The Huffington Post Ameerika Ühendriikides.
Siinkohal meenuvad mulle Sandra eelmise ansambli Paabli esituses kõlanud Hando Runneli sõnad: „Maailm on avar, kuid piir on sel paigal, kus oled. Nõnda on siin ja on sääl, kus sa iganes oled.” Jääb tunne, et Trad.Attack! on ansambel, kes oskab seada oma piirid sinna, kuhu täpselt soovib – olgu selleks siis kodu või kogu maailm.
Täna on Jalmari ja Sandra kodulinn Tartu, kus neil on hubane kodu, lemmik-kohvikud ja naabrid, kellelt puid laenata. “Nad on ka setod,” räägib Jalmar naerdes naabritest, kelle puuriidast ta võib puid võtta. Teadagi on ka tema enda juured Setomaal ning neil on Sandraga seal ühine talukoht, mille õue peal on kontserdipaik Treski Küün, kus 2016. aastal ka pulmad peeti. Meenub, et kunagi ütles Jalmar, et kui ta endale naise võtab, peab too olema samuti seto. Ja nii saigi, sest tegelikult on ka Sandral Setomaal juured, kuigi tema lapsepõlvekodu on Mulgimaal.
Viljandi on ka kõigi meie ühine ülikoolilinn. Üksvahe elasin Sandraga samas majas, kui üürisin tema isa korterit, mis asus Sandra enda korteri peal. Siis oli meil ka ühine kummitus, kes aeg-ajalt vanas kivimajas ringi liikuda armastas.
Jalmaril oli tore korter mõned tänavad edasi, mida hellitavalt ka Vaarika baariks kutsuti. Vabarna tähendab setokeeles vaarikat ja baar seda, et seal leidus alati mõnda hääd kesvamärjukest – oli see siis Belgia sõprade õlu või setode home made viin handsa. “Ma olen jõudnud selle tundeni, et olin kunagi noor ja elasin täiega,” meenutab Jalmar Viljandi aegu nostalgiliselt, tundes, et nüüd on elurütm muutunud.
Ent ka meie kodupaik Rap­lamaa pole Jalmarile võõras. Õigupoolest tutvusimegi temaga Vigalas Pärimusa laagris, kus tema oli õpetaja ja mina õpilase rollis. Paljuski oligi see Jalmar, kes aastaid tagasi mind pärimusmuusikat õppima julgustas. Tema oli kursus eespool ja pärimuses juba vana kala. Hiljem aitasin mina teha ansambli Zetod teisele plaadile turundustööd ja tema omakorda toetas meid siin Raplas pärimusmuusikapäeva Tule-Tee korraldamisel, kus ta ka ise vähemalt kolmel aastal esines.
Sellest ajast pärinevad ka tema kirkaimad Raplaga seotud mälestused, kui hommikuni üheskoos lauldud ja pilli mängitud sai. Toona oli ka üks vahva episood, kui kontserdi ajal lavale tulnud väikesele poisile pill kätte anti ja temalgi üheskoos seto poistega musitseerida lubati.
Seekord kohtusime Jalmariga ühes tema armastatuimas Tartu kohvikus Säde. “Siin võib päev läbi istuda ja kohvitada,” tutvustab Jalmar väikest Rüütli tänaval asuvat kohvikut. “Vanasti pakuti selle kohviku menüüs ka toorputru ja ma armusin sellesse tohutult ära. Sellest ajast võtame tihti reisidele täisterakaerahelbeid kaasa, et saaks ise vajadusel tervislikku hommikusööki valmistada,” lisab Jalmar. Nad on Sandraga mõlemad väga liikuvad ja tervisliku eluviisiga inimesed ning seda püütakse võimalusel ka reisidel olles jälgida.
Pärast tassikest teed-kohvi liigume edasi nende Tartu koju, kus Sandra on juba õhtusöögiks laua katnud. Seal, suures toas ümara laua taga ajavat nad üheskoos ka sageli bändi asju, kuigi kummalgi on ka oma töötuba. Bändi tegemine on nende jaoks elustiil, mis tähendab, et ka kodus räägitakse läbisegi nii tööst kui ka muudest teemadest. Bändi-siseselt käib otsustamine aga siiski konsensuse alusel, mis tähendab, et kõik ideed peavad läbima kolmekordse filtri ehk saama kõigi nõusoleku.
Mujal maailmas aitavad neil kontserte korraldada agendid, aga Eesti kontsertide taga seisavad nad peaasjalikult ise. Eesootava Eesti tuuri boss on Jalmar, PR töö eest hoolitseb aga Sandra.
“Me kõik kolm tegeleme ideede genereerimisega, mõtleme ja kaalutleme, kujundame bändi imagot ja jälgime seda, mis maailmas toimub. Üha enam keskendume sellele, mis ja kuidas inimesele mõjub ja kuidas ta ennast tunneb, kui ta n-ö meie ruumi sisse astub,” räägib Jalmar bändi tegemise tagamaadest.

Rändamine ja kohalolu

Kuigi Jalmar on suur oma kodukandi patrioot, on tal siiski janu selle järele, mis maailmas toimub. “Siin hakkab kõik juba korduma,” räägib muusik, kes on olnud ligi 20 heliplaadi väljaandmise juures ja juba 15 aastat Eesti lavadel esinenud. Niisiis on tema rännukihk igati mõistetav ja nagu ta ise ütleb, on püüdlus uute väljakutsete poole inimese ürgne instinkt.
Aga kes teeb, sellel juhtub, ja nii tuleb juttu ka välismaal tuuritades ette tulnud ootamatustest, pagasi kaotusest ja lennuki pealt otse lavale sõitmisest, mis on pannud ansambli liikmete loovuse ja kohanemisvõime tõsiselt proovile.
Kummalisel kombel tunnistab aga Sandra, et nende kõige paremad kontserdid on olnud just sellised, mis on nõudnud ebameeldivustest üle olemist ja laval enda teistmoodi mobiliseerimist. “Elan laval olles selle ebamugava olukorra välja,” mõtiskleb Sandra, öeldes, et kõige olulisem on kohalolu ja muusika tegemine mitte kuulsuse või raha pärast, vaid nii, et seda ise naudid.
Sõna “kohalolu” käib nende mõlema lausetest läbi. Selleks, et lavale minekuks õiget tunnetust ja tasakaalu saada, on igalühel selleks oma rituaalid – Sandra teeb näiteks reikit, kui selleks piisavalt aega jääb. Meenub ka üks foto instagrammist, millel Sandra on lennujaamas joogat tegemas. Nii käivad neil käsikäes nii rändamine kui ka kohalolu kogemine just seal, kus parasjagu ollakse.

Järjepidevus

Selgitamaks, miks ei valitud Eesti tuuri tegemiseks traditsioonilisi kontserdipaiku Tallinnas, Tartus ja Viljandis, ütleb Jalmar, et nende soov on selle tuuriga puudutada iga inimest. “Kui arvestada maailma mastaape, on ka Saaremaa lähedal,” ütleb Jalmar. Nende mõlema hinges põleb soov viia folk massidesse, et oleks järjepidevalt nii neid, kes pärimusmuusikat teevad, kui ka neid, kes oskavad sellest rõõmu tunda. Folk Massidesse! on ka Jalmari algatatud muusikaagentuuri nimi, mis Eestis pärimusmuusika ansambleid vahendab.
“Selle ettevõtte idee sündis olukordadest, kui pidime ise korduvalt esinemispakkumisi ära ütlema, et aga otsija jääks pärimusmuusika juurde, pakkusime mõnda teist folkbändi enda asemel. Keskmine eestlane teab kahjuks ainult Zetosid, Curly Stringsi ja Trad.Attacki!, sellest, et meil on ka teisi häid pärimusmuusikuid, paraku ei teata,” räägib Jalmar, kes oma tegevusega soovib tuua kasu kogu folkmuusika skene’le.
Kui aga üldiselt vaadata, arvab Sandra, et Eestis läheb pärimusmuusikal hästi, sest kuulajaid jagub ja publik on pigem nooremapoolsem – seevastu Saksamaal folkmuusikat väga üldse ei teata. Kui aga midagi peaks siiski välja tooma, on üks instrumentaalmuusikat viljelev küttebänd Sandra arvates Eesti folkmuusikast puudu.
“Kui Trad.Attack! või Zetod ei saa, siis polegi head suure lava bändi asemele pakkuda.” Mõningase naljatamise järel jõuavad nad ühise seisukohani, et kui liita Curly Stringsi ja Trad.Attacki! muusikud, oleks selline ideaalne küttebänd olemas. Ja siis ohkavad nad mõlemad: “Ei ole ju aega.”
Hoolimata Trad.Attacki julgetest ettevõtmistest, ei söanda ma neist kirjutades kasutada sõna “ambitsioon”. Mitte et nende plaanides ambitsioonikust ei oleks, aga seal Tartu õdusas kodus õhkub neist pigem rahulikku meelekindlust ja tasakaalukust. Küsimusele, kas see on elu, mida nad on alati soovinud elada, vastab Jalmar ühe ingliskeelse tsitaadiga, mis eesti keeles võiks kõlada: “Ma ei unistanud edust, vaid ma töötasin selle nimel.” Trad.Attacki võtmevalemiks peabki Jalmar järjepidevust ja seda, et planeeritakse asju nii, et kõik jookseks õigeaegselt. Samas jääb Jalmar siiski kriitiliseks, öeldes, et tegelikult on veel väga pikk maa minna, sest ehkki nende edu siit vaadatuna näib suur, on maailmas siiski teised mastaabid kui Eestis. Samuti tunnistab ta, et ka vigu tuleb ette, ent kogemuse kaudu õpitakse ning arenetakse selle võrra kiiremini.
Õhtu on veerenud ootamatu nobedusega ja ongi aeg jutuotsad kokku pakkida. Astun kargesse Tartu hilisõhtusse. Kohtumisest jääb pihku üks huvitav kobar märksõnu: kodu ja maailm, piirid ja piiritus, rändamine ja kohalolu ja kõige lõpuks järjepidevus. Laiemas plaanis võib öelda, et see, mida Trad.Attack! oma loomingu ja ettevõtmistega teeb, on meie kultuurilise minapildi tervendamine.
Olen mõelnud sellele, et nii nagu eestlased (sh raplamaalased) ei oska alati vääriliselt hinnata oma ürgvägevaid rabamaastikke, ei oska me tihtipeale näha rikkust ka meie pärimuses. Kui aga kuulata ja vaadata Trad.Attacki, pole mingit kahtlustki, et pärimus on äge ja selles peitubki meie brändrahn, mille üle nii kodus kui ka välismaal uhkust tunda.