Siim Jõgis /foto: Siim Solman.
Möödunud nädalal, kui Suurbritannia saatkond korraldas Rapla kultuurikeskuses teepeo, avanes Raplamaa Sõnumitel võimalus vestelda suursaadik Theresa Bubbeariga. Selleks ajaks oli ta terve päeva tutvunud Raplamaaga ning seega oli hea muljeid küsida.
Jutuainest andsid ka hiljuti Suurbritannias mürgitatud topeltagendi juhtum ning loomulikult Brexit. Suursaadiku hinnangul on nüüd juba vältimatu, et Suurbritannia ühel hetkel Euroopa Liidust lahkub. Kuid millal, see on tegelik küsimus. Lisaks rääkis suursaadik ühest trikist, mille ta õppis otse kuninganna Elizabeth II-lt.
Olete täna terve päeva veetnud Raplamaal. Mis muljed teil on?
Muljed on soosivad. Kõik paistab ilus ja ma loodan suvel siia tagasi tulla. Siis näeb, milline see linn tegelikult välja näeb. Meil on olnud suurepärased kohtumised. Meid on kurssi viidud Raplamaa praeguste tegemistega ning tutvustati plaane linna keskväljaku rajamiseks. Ja loomulikult tänane teepidu. Siin on koos umbes sada inimest, kes kõik meiega koos teed joovad. Tunne on selline, et sada minu parimat sõpra on tulnud koos minuga teed jooma. Minu muljed on sellised, et Rapla on kaunis koht, kus elab palju sõbralikke inimesi. Ja samuti räägivad nad kõik head inglise keelt.
Te pidasite hommikul ettekande Rapla ühisgümnaasiumi õpilastele ja mainisite, et külastasite Tallinna esmakordselt 1982. aastal. Miks te siis Tallinnas käisite?
Õppisin Inglismaal vene ja prantsuse keelt ning ühe osana õpingutest Cambridge’i ülikoolis veetsin ühe semestri Leningradis. Nii seda linna tol ajal teati. Meie grupp koosnes 12-15 inimesest ning kuna me olime head õpilased, lubati meil külastada üheks päevaks nii Tallinna kui ka Riia linna. Mäletan Tallinna väga hästi. Pärast paari kuud Leningradis tundus Tallinn nagu teine planeet. See nägi välja nagu Euroopa. Tol ajal rääkisin ma väga hästi vene keelt, aga keegi ei tahtnud meiega selles keeles rääkida. Kõik soovisid rääkida saksa või inglise keeles. Mäletan vanalinna punaseid katuseid. Loomulikult meeldis mulle ka Leningrad, aga kui nägin Tallinna, mõtlesin kohe, et see on Euroopa.
Millisest Ühendkuningriigi osast te pärit olete?
Otse Londoni südamest. Sündisin seal ja nüüd asub mu kodu Londoni äärelinnas. Mu isa oli anglikaani kiriku preester ja töötas lastehaiglas.
Kas te räägite veel vene keelt?
Mitte väga hästi. Saan sellest küll hästi aru, aga minu teadmised on pigem passiivsed kui aktiivsed. Sama lugu on eesti keelega. Saan sellest küll aru, aga rääkimisega on teine lugu. Olen varem osanud soome keelt, aga suurem osa sellest on ununenud. See-eest räägin päris hästi ungari keelt. Hispaania keelt oskan ka natuke.
Teil on privileeg diplomaadina töötades, et terve maailm räägib inglise keelt. Kui palju lihtsamaks teeb see teie töö, et saate tavaliselt kasutada oma emakeelt?
Teeb küll lihtsamaks. Jah, mul on selles osas olnud õnne. Prantsuse, Austria, Jaapani ja Hispaania suursaadikud töötavad kõik inglise keeles. Minul, Iirimaa ja Ameerika Ühendriikide suursaadikul on selles suhtes mugav. Kõik minu tuttavad ja sõbrad siin Eestis räägivad väga ilusat inglise keelt, aga mulle meeldib ikkagi kuulata, kuidas nad räägivad eesti keeles.
Samuti rääkisite õpilastele täna hommikul, et diplomaatidena on naistel kasulik kanda punast kleiti. Oli see nali või tõsine jutt?
Kui te pilte vaatate, siis näete ise. Ka praegu kannan violetset kleiti. Kui ma esinen avalikult, püüan kanda midagi erksat. Siin on palju inimesi. Ma ei taha, et nad läheksid koju ja siis küsiksid, et milline neist oli suursaadik. Ma tahan, et nad teaksid, et see olen mina. Muide, ma laenasin selle triki kuningannalt. Tema kannab alati erksat rõivastust ja kübarat.
Selgitasin oma lapsele, et kuninganna saatis teid Eestisse selleks, et te looksite paremad sõprussuhted eestlaste ja Suurbritannia elanike vahel. Talle meeldis see mõte.
Just, ma olen kuninganna suursaadik Eestis. Olen temaga kohtunud. Ta kohtub kõigi oma suursaadikutega. Mind tutvustati talle kui Teie Majesteedi suursaadik Eestis. Kui aus olla, siis see tundub isikliku suhtena. Jah, minu töö on esindada kuningannat Eestis. Ma ei mõtle sellele eriti palju, sest see on pisut hirmutav. Suur vastutus ikkagi.
Kui palju on teie igapäevast tööd mõjutanud hiljutine Sergei ja Julia Skripali mürgitamisjuhtum?
Olen selle tõttu viimastel nädalatel tegelenud küllaltki palju vanamoodsa diplomaatiaga. Tavaliselt teeme oma tööd elektronkirjade teel, aga kui midagi ootamatut juhtub, siis pöördun tagasi selle juurde, mida 30 aastat tagasi õppisin. Kui sa tahad teada, mida keegi mõtleb ning veenda neid endaga nõustuma, tuleb neile helistada või minna nendega kohtuma. Eestit ei ole pidanud ma milleski veenma, sest nad on kogu aeg olnud meie kõrval. Nad on toetanud Suurbritanniat algusest peale kõiges, mida oleme teinud ja öelnud.
Skripali juhtumi valguses olen rohkem olnud ühenduses Eesti valitsusega kui tavaliselt. Kui midagi ootamatut ja kohutavat juhtub, siis sellega muutub ka töö saatkonnas. Ma küll ei tea, mis sellest loost edasi saab, aga kuskile ära see küll ei haju. Sellega tuleb tegeleda veel pikka aega.
Kui palju hakkab teie tööd mõjutama see, kui Suurbritannia ei ole enam Euroopa Liidu liige?
Ei oska öelda. Seda ei ole veel juhtunud. Seda on keeruline ette kujutada. Võimalik, et lähme tagasi vanamoodsa diplomaatia juurde. Praegu tehakse suur osa Eesti ja Suurbritannia vahelisest tööst ära Brüsselis, mitte siin. Kui me ei ole enam Euroopa Liidu liikmed, tuleb kõik see töö tagasi saatkonda. Tuleb hakata rohkem kasutama isiklikku suhtlust. Ma ei karda seda üldse, pigem ootan.
Kas see on nüüd vältimatu, et Suurbritannia lahkub Euroopa Liidust?
Jah, ma ei kahtle selles üldse, et Brexit juhtub. Nüüd oleks juba katastroof, kui seda ei juhtuks. Ettevalmistustega on algust tehtud. Ma ei näe, kuidas oleks võimalik neid peatada. Ei kujuta ette, kuidas me nüüd läheks Euroopa Liidu juurde ja ütleks, et vabandust, me tegime vea. Samuti, referendum oli demokraatlik hääletus. Me küsisime inimeste käest, mida nad arvavad ja nad andsid vastuse. Demokraatias ei saa minna tagasi ja küsida seda arvamust uuesti. Aga ma arvan, et Brexit ei ole maailma lõpp.
Šotlased hääletasid referendumil Euroopa Liitu jäämise poolt. Kas see võib tagasi tuua Šotimaa iseseisvuse küsimuse?
Juba on toonud. Šotlased on sellest palju rääkinud. Westminsteri valitsus on öelnud, et nad ei saa uut iseseisvusreferendumit. Ma mõistan seda otsust. Sellel oleks destabiliseeriv mõju. Samuti ei tea me veel, milline saab olema suhe Suurbritannia ja Euroopa Liidu vahel. Võib-olla ütlevad šotlased, et see ei olegi kõige hullem ja me võime jääda Suurbritannia koosseisu. Mingi aja jooksul toimub uus Šotimaa referendum nagunii, aga mitte praegu. Miljonid detailid tuleb Brexiti juures veel paika saada. See juhtub kindlasti ning kahekümne aasta pärast me mõtleme “Brexit, meh”.
