Töö ja palga vastavusest

1

Katri Reinsalu

Kui ma mõtlen erinevate töökohtade peale, siis leian, et kõik need on ilmselt mingis mõttes või vähemalt kellelegi olulised. Paratamatult eristuvad vähemalt osa neist oma üldise ühiskondliku olulisuse tõttu.
Paljudest räägitakse üsna tihti. Lasteaia- ja kooliõpetajad aitavad koos lapsevanematega meie järeltulevast põlvest eeskujulikke ühiskonnaliikmeid vormida. Nad mängivad tihtipeale määravat rolli noorte inimeste tulevikuvalikute juures. Arstid, õed ja kiirabitöötajad tulevad meile appi, kui tervisemured kimbutavad ja elukvaliteet sellest kannatab. Nad võivad olla määravaks lüliks elu ja surma vahel.
Kahtlemata on veel terve nimekiri ametitest, kes seisavad selle eest, et meil oleks turvaline elada ja kindlus, et hädaolukorras on loota abi. Mõistetavalt väärivad nad kõik ka vastavat palka, mis motiveeriks tihtipeale rasketel ametikohtadel jätkama ja väljendaks nende tõelist väärtust meie elu kujundamisel.
Minul on aga eriti südamel päästjad. Nagu öeldakse, ei hüüa tulekahju tulles. Päris aus olles, siis mõnikord ikka hüüab ka. Kategooriline tule­ohutuse eiramine on tihtipeale kui tiksuv pomm, mis ootab vaid parimat hetke plahvatamiseks. Kui aga kriitiline olukord käes, ei küsi ükski päästja, kas põleva maja peremees oma ahju ikka korda tegi. Hädaolukorras tuleb reageerida.
Kes kunagi mõnd suurt tulekahju pealt on näinud, teab, et reageerimine ei hõlma voolikuga põlevast majast mugavas kauguses seismist. Oma töö tegemine tähendab, et päästjad sisenevad lahtise leegiga põlevasse majja. Nad ronivad põleva maja katusele ja avavad selle konstruktsioone.
Mõistagi on nad varustatud kaitsevahenditega, et nende töö võimalikult ohutuks muuta. Ja mõistagi läbivad nad pidevalt erinevaid koolitusi oma oskuste uuendamiseks ja säilitamiseks. Sellest kõigest hoolimata ei ole see töö kunagi sajaprotsendiliselt ohutu. Iga tulekahju on erinev. Igas majas võivad valitseda täiesti tundmatud ohud. Šokis majaomanikud unustavad mainida padrunikaste täis pööninguid, läbimädanenud laetalasid ja toanurgas seisvaid gaasiballoone.
Selle kõige juures on päästjate palk naeruväärne. See võimaldab äraelamist vaid igasuguste suuremate kohustuste puudumisel. Pere loomine ja kodu soetamine teevad kiiresti selgeks, et ühest täiskohaga tööst jääb väheks.
Enamik päästjaid ütleb, et käib tööl suuresti missioonitundest. Samas peab nii mõnigi neist tõdema, et elu oleks ikka märksa lihtsam ja stressivabam, kui valida mõni traditsioonilisem kaheksast viieni töökoht. Teised peavad vastu ja otsivad kõrvalt teenimise võimalusi. Valikuvõimalus kahaneb üsna kiiresti, kui arvestada, et päästjad teevad iga kolme päeva tagant 24-tunnilisi vahetusi. Ei ole just kuigi palju tööandjaid, kes elevusest käsi plaksutama hakkavad töötaja üle, kes iga nädal päeva või kaks tulla ei saa.
Teiselt poolt näeb kahel töökohal rabamine keskmise päästja jaoks välja selline, et kodus käiakse sisuliselt vaid magamas. Enamik nädalaid satub vähemalt üks tööpäev ka nädalavahetuse peale ja kaks järjestikust vaba päeva on vaid helesinine unistus, mis kord kuus sülle kukub. Rääkimata sellest, et päästekomandos veedetud tööpäevadel ei saa päästja ka koju magama tulla.
Päästjate palkade tõstmine on hiljuti uuesti päevakorda tulnud ja lubadusi selles osas on antud. Kas need ka täide lähevad, näitab aeg. Minu õiglustunne ütleb igatahes, et töökoht, mis eeldab oma elu teiste elude päästmise nimel ohtu seadmist, väärib vastavat palka. Loodan näha aega, mil lisatöö on päästja jaoks valik, mitte vajadus.

uuemad vanemad enim hinnatud
Mart
Külaline
Mart

Täiesti nõus! Eks igas valdkonnas mõistavad teema tõsidust kõige paremini need, kes on lähemalt näinud ja kogenud. Siin ühiskonnas justkui ei suudeta näha samm ette. 14