Helerin Väronen
Hageri hooldekodus on selle tegutsemise algusest saadik olnud traditsiooniks värvida munapühade eel koos hoolealustega mune. Eelmisel aastal käisid hoolealustel abiks Tallinna Ülikooli tudengid, aga eelmisel neljapäeval värviti mune veelgi värvikamas seltskonnas.
Nimelt oli hoolealustele külla tulnud üks Eesti tuntumaid blogijaid Mallukas ehk Mariann Treimann. Külaskäigust sai teada ka TV3, kes otsustas samuti Hagerisse sõita ja munavärvimisest osa võtta. Hoolealuseid oli mune värvimas 40 ringis. Kokku on hooldekodus 90 hoolealust. Päeva esimeses pooles värviti ära vähemalt 150 muna ja pärast lõunat tuli sellele veel lisa, tublimad värvijad värvisid siis mune sibulakoortega.
Enne sibulakoortega värvimist rääkis üks eriti krapsakas hoolealune, et talle väga meeldis hommikune munade värvimine, see andvat nii mõndagi silmale ja kätele ning võimaldab midagi kõrva taha panna.
See ei olnud Mallukal esimene kokkupuude Hageri inimestega. Mõni aeg varem oli ta otsustanud hooldekodusse minna küpsetama vaarikatega juustukooki. Esimene kohtumine oli Malluka arvates aga nii tore, et ta otsustas veel neile külla minna. Hooldekodu huvijuht Ingrid Soomere rääkis, et esimesel külastusel natuke võõrastati Mallukat, aga teisel kohtumisel oldi teda nähes väga rõõmsad ja varmad teda kallistama.
Naljatlemisi ütlevad hoolealused isegi, et nende hooldekodu on justkui käsitöökallakuga. Esinejad tulevad väljastpoolt hooldekodu, meisterdused tehakse aga siseringis. Näiteks hiljuti voolisid hoolealused savikujusid, mis pidid mõne aja kuivama. Ingrid rääkis, et siis, kui neid värvima pidi hakkama, oli üks hoolealune endal peast haaranud ja öelnud: „Jälle!“ Ja huvitav on see, et aina enam on ka mehed valmis meisterdama, kuigi varem oli suhtumine, et käsitöö on rohkem naiste ala. Samamoodi on mehed varmamad aitama siis, kui koos midagi küpsetatakse.
Külalisi käib hooldekodus tegelikult päris sageli. Ingrid rääkis, et päris tihti käiakse näiteks kogudustest, koolidest ja lasteaedadest külas. „Sõpru on meil palju, kui kutsume, siis tulevad ja täidavad jälle rõõmuga päeva,“ sõnas Ingrid ja lisas, et külalised ja esinejad meeldivad neile vägagi. Pühapäeval käis neil veel külas Hageri kogudusest Jüri Vallsalu ja esmaspäeval Pärnust pärit pillimees.
Esmaspäeviti käiakse näiteks Hageri raamatukogust jututundi tegemas, räägitakse uudiseid ja loetakse raamatuid ette. Eelmisest kolmapäevast alates saavad hoolealused ka võimelda. Veel on teada, et aprillis tulevad ooperisolistid vokaalansamblist Bel Canto. Viimati käisid nad esinemas jõulude paiku ja kohe pärast kontserdi lõppu uurisid nad, millal nad uuesti tulla võivad.
„Selliste kogunemistega saame endale hästi palju sõpru. Hoolealustel on ka päevad lõbusad, kogu aeg on toimetamine,“ sõnas Ingrid. Näiteks tänu eelmise aasta üliõpilaste külastusele saadi endale sõbraks Kernu põhikooli muusikaõpetaja Jaan Vaidla, kes on oma laululastega alati valmis esinema tulema.
Neljapäeval olid aga esinema tulnud Kohila mõisakooli kolmanda klassi lapsed, kes esitasid ülestõusmispühade näidendi „Jeesus elab“. Etenduses uurisid teejuhid inimeste käest nende lugude kohta, mis Jeesusest räägitakse. Jeesuse sõnad panid inimesi alati mõtlema. Ja niisamuti tema teod. Iga loo lõpus aga lausuti, et nüüd ei tea keegi, kus Jeesus on, kuna ka tema haud on sama tühi nagu muna, mida etenduse osalised kaasas kandsid. Lõpuks aga ilmus ingel, kes lausus, et Jumal on Jeesuse surnust äratanud, ja teejuht lisas, et sellest räägibki ülestõusmispühade lugu. Etenduse lõpus jagas ingel kõigile ühe väikese pühademuna, mis meenutaks seda imet.
