Avalik sektor – hanked – lapstööjõud

Kristina Mänd, Mondo  vastutustundliku tarbimise eestvedaja.

Kohalikud omavalitsused ja riigiasutused hangivad teadmatusest lapstööjõuga või keskkonnakahjulikult toodetud kaupu – õiglase kaubanduse juhis riigihangete seaduses päästab välja.

Iga päev joome kohvi, teed või kakaod, paneme sinna suhkrut, sööme juurde banaani, maiustusi või šokolaadi. Iga päev sõltume poolest maailmast ja maailma heaolu sõltub meist nii kodudes, tööl, söögikohtades või ka külas. Teadmatusest või ainult odavat hinda taga ajades satuvad ostude sekka ka sellised kaubad, mille tootmine on räiges vastuolus Eesti seadustega ja ilmselt ka enamiku inimeste südametunnistuse ja väärtushinnangutega. Aga me ei näe seda, sest neid kaupu toodetakse kaugel (nt banaanid tulevad meile 10 943 km kauguselt Ecuadorist) ning tööliste, talunike ja laste elu või keskkonnareostus arenguriikides pole pidevalt ka meie uudistes. Aga globaalsel internetiajastul pole see enam mingi vabandus. Lühidalt – kui ostad ja tarbid, siis ka vastutad.

Lapstööjõu ja keskkonnakahjustuste vastu saab võidelda teadliku tarbimise, ettevõtjate vastutuse, arenguriikidega koostöö ning arenenud riikides seaduste ja nende rakendamise koosmõjul. Üks suurimaid tarbijaid on avalik sektor. Eestis moodustab avaliku sektori kogutarbimine Eesti sisemajanduse koguproduktist 14–16%. Arvestades, et selleks kasutatakse suuresti maksumaksja raha, tuleb seda teha teadlikult, vastutustundlikult ja jätkusuutlikult ning ühiskonna huve arvestades.
Üks võimalus on sotsiaalselt vastutustundlikud riigihanked, et avalikesse asutustesse (nt ministeeriumid, KOV-id, koolid, lasteaiad, haiglad jne) toitlustuse ja toitlustusteenuse tellimisel, kohviautomaatide soetamisel ja teenindamisel, toitlustuskohtade valikul jm arvestatakse õiglase kaubanduse põhimõtetetega.
Varasem riigihangete seadus seadis ainsaks tingimuseks maksumuse ja nii tallas odav hind jalge alla tootjate ja tööliste inimõigused. Eesti riigiasutused ostsid teadmatusest arenguriikidest pärit toiduaineid, puuvillast tooteid ja puhastusvahendeid, mis olid toodetud keskkonnakahjulikult ning orja- ja lapstööjõudu kasutades. Uus riigihangete seadus võimaldab ja isegi eeldab enamat kui raha, öeldes, et riigihangete planeerimisel ja korraldamisel arvestatakse sotsiaalsete kaalutluste, innovatsiooni rakendamise ja keskkonnasäästlike lahendustega.

Kuidas see käib? Näiteks hangib lasteaed endale toitlustusteenust. Esimese asjana mõtleb lasteaed, millist teenust ta soovib, kirjeldab enda jaoks selle teenuse kvaliteeditingimused (nt menüü, puhas tooraine, värskus, teenuse operatiivsus) ja otsustab, kui suure osakaalu nende tingimuste täitmine hindamisel annab. Seejärel otsustab lasteaed, et lisaks on oluline, et toiduained, mida pakkuja kasutab, on toodetud õiglase kaubanduse tingimustele vastavalt, sõnastab need tingimused ja otsustab, kui suure osakaalu nende tingimuste täitmine hindamisel annab (nt 10-20% soetatava tee, suhkru, kakao (šokolaadi), riisi ja troopiliste puuviljade kogumassist on pärit õiglasest kaubandusest annab 5 punkti; 20-30% soetatavatest kaupadest on pärit õiglasest kaubandusest aga 10 punkti).
Kolmandaks otsustab hankija, kui suure osakaalu nendest moodustab pakutav hind. Lasteaed kirjeldab need tingimused ära hanke alusdokumentides, millega pakkujad saavad tutvuda ja mille põhjal nad teevad oma pakkumised. Õiglase kaubanduse toodete kohta kirjeldab pakkuja, millistele tingimustele need vastavad ja kuidas ta seda kinnitab. Edukaks pakkumuseks tunnistatakse pakkumus, mis saab kõigi hindamiskriteeriumide alusel kokku kõige rohkem väärtuspunkte.
Või soovib KOV korraldada kultuuriüritust ja otsib selle elluviijat. Esiteks mõtleb KOV, millist üritust ta soovib ning kui palju raha ta selleks eraldab. Seejärel mõtleb välja, milliseid kaupu on ürituseks vaja ja otsustab, kust ta neid saab ja kuidas need peavad olema toodetud. Näiteks otsustab KOV, et eestimaised toiduained võetakse ainult lähimatelt tootjatelt, aga pakutav kohv, tee, suhkur ja vein on toodetud vastavalt õiglase kaubanduse põhimõtetele.

Teeme koos

MTÜ Mondo on koostanud avaliku sektori hankijatele juhise, kuidas arvestada, nõuda ja kontrollida hangete tehnilises kirjelduses, hindamiskriteeriumides ja lepingu täitmise tingimustes kaupu, mille puhul on nende päritolu ja tootmine läbipaistvad ja õiglased.
Õiglase kaubanduse nõude seadmine hanketingimustes peab olema seotud hanke esemega – tellitava kauba või teenusega. Selliseks kaubaks või teenuseks saab olla nt toiduainete soetamine, müügiautomaatide soetamine ja teenindamine, toitlustuse ja toitlustusteenuse tellimine, toitlustuskohtade valimine, ka puuvillast riiete või materjalide soetamine.
Õiglase kaubanduse toodete kontrollimiseks on olemas süsteeme, mis selle töö hankija eest ära teevad. Üks peamine on Fairtrade, ambitsioonikaim sotsiaalse vastutuse standard ja kõige usaldusväärsem eetilise tarbimise märgis (Finnwatchi uuring 2015). Kuna pakkujalt ei või nõuda konkreetse õiglase kaubanduse märgise kasutamist (nt Fairtrade’i märgis), saab avaliku sektori asutus hankijana seada tingimuseks, et toode pärineks õiglasest kaubandusest ja vastaks näiteks nõudele maksta tootjatele teatavat miinimumhinda, istanduste ja tootmisühistute töölised saavad inimväärset palka ja töötavad inimlikes tingimustes, laps- ja orjatööjõu kasutamine on keelatud ning tootmisel lähtutakse keskkonnasäästlikest põhimõtetest.

Avaliku sektori hanked sisaldavad tooteid, millel on väga pikk tooteahel. Suurim laste ärakasutamine on just ahela alguses ja seega on ahela läbipaistvus ning selle nõudmine üliolulised probleemi lahendamisel.
Eestis kasvab nende inimeste osakaal, kes valivad tooteid lähtuvalt just nende tootmise läbipaistvusest ja õiglusest. Samad inimesed maksavad makse. Kuna avaliku sektori asutuse hankeid tehakse maksumaksja rahast, on inimestel õigustatud ootus, et nende raha eest pakutavad avalikud teenused ja kasutatavad tooted oleksid ka nende väärtuste pikendus.
Õiglane kaubandus ei ole heategevus, see on tootmis- ja kauplemisviis, millel on üks ja selge eesmärk: vähendada vaesust kaubanduse abil, tagada arenguriikide tootjatele head hinnad ning talunikele ja töölistele mõistlikud töötingimused ja jätkusuutlik tulevik. Õiglane kaubandus ei oota eritingimusi, vaid samasugust väärikat tööd ja elu, nagu meie naudime arenenud riikides.
Õiglase kaubanduse tooted ei konkureeri Eesti tootjaga, sest nende tooraine Eestis ei kasva. Küll aga võib Eesti tootja taotleda märgist, kui ta valmistab midagi arengumaadest pärit sertifitseeritud toorainest. Nt on seda on teinud Loodusvägi ja Friends’Textile (Fairtrade).

Üks küsimus, mis alati tekib, on hind, sest ekslikult peetakse õiglase kaubanduse tooteid kallimaks. Selles argumendis on kolm viga. Esiteks, õiglase kaubanduse tooted on samas hinnas, mis sama kvaliteediga tavalised tooted. Sarnaselt tavalise kohviga on ka õiglaste märkide puhul võimalik leida erinevate hindadega tooteid päris soodsatest väga eksklusiivsete ja kalliteni.
Teiseks, tundmatut päritolu tooted, mis tulevad arenguriikidest ja maksavad ülivähe, on ebanormaalselt ebaõiglase hinnaga, mis tuleb laste, keskkonna ja tööliste arvelt. Kolmandaks, uue riigihangete seaduse põhimõte on tagada hangitud teenuste ja kaupade keskkonnaalane ja ühiskondlik õiglus, mitte odavaim hind.
Riigid, mida eeskujuks võtame, arenevad ja poliitika survestab (ebaõiglaste kauplemisvõtete takistamine, keskkonnasõbralikud ja sotsiaalselt vastutustundlikud riigihanked, sertifitseeritud palmiõli kasutamine). Arenenuks ei tee meid mitte autod, millega sõidame, või samasugune köögikapp, nagu nägime ajakirjas, vaid meie teadmised, oskused ja suhtumine.

Nii et:
* Vaadake üle, milliseid toiduaineid teie asutus praegu kasutab ning mõelge, millised nendest tulevad arenguriikidest või on tehtud sealt pärit toorainest.

* Valige oma toidulauale lähedal toodetud või kui kaugelt, siis õiglase kaubanduse märgistega tooted.

* Otsige märgiseid ja küsige neid poes, söögikohas ja hotellis.

* Kasutage nii oma töökohas ja üritustel kui ka kodus õiglase kaubanduse tooteid, et teadmised kujuneksid harjumuseks.

* Kasutage juhist, et selliste kaupade hankimisel arvestada õiglase kaubanduse põhimõtetega.

***

Iga samm loeb

Kõik suured asjad saavad teoks paljude väikeste sammude koosmõjul. Ghanas asub Kuapa Kokoo nime kandev kakaotootmise ühistu, mis on aidanud müügist saadud tulu eest ehitada oma liikmete kogukondadesse neli kooli ja kaks lastehoidu. Fairtrade’i sertifikaadiga ning õiglase kaubanduse põhimõtteid järgides on Kuapa Kokoo (ehk Hea kakao tootmine) lapstööjõu vastu võideldes loonud võimalused oma piirkonna lastele saada kooliharidust.
Lisaks koolide ehitamisele andis 2015. a aprillis ühistu 100 kakaofarmeri lapsele jalgrattad, et nende kooliteed lihtsustada. Selliseid näiteid on palju, sest õiglase kaubanduse süsteemist saab koos perede ja kogukondadega kasu enam kui 6 miljonit talunikku, töölist ja väiketootjat.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga