11.1 C
Rapla
Reede, 29 märts 2024
PersoonAare Leinberg heaks juhiks olemisest: „Mõista, mitte hukka mõista.”

Aare Leinberg heaks juhiks olemisest: „Mõista, mitte hukka mõista.”

Stina Andok / foto: Siim Solman.

SA Raplamaa Arendus- ja Ettevõtluskeskus korraldas koostöös Raplamaa Omavalitsuste Liiduga parimate ettevõtjate leidmiseks konkursi. Tänavu on kategoorias „Töötaja sõber” nomineeritud teiste hulgas ka AS Ingle, mida juhib Aare Leinberg.

Aare Leinberg on AS Ingle asutaja ning on ettevõtet juhtinud juba 25 aastat. Juhuslikult on sattunud positiivne nominatsioon just juubeliaastale. Kui me Leinbergiga nädal tagasi esimest korda seoses nominatsiooniga ühendust võtsime, tuli see talle suure üllatusena. Õnneks soostus ta meiega siiski kohtuma ning kergitama pisut saladuseloori, kuidas tal on õnnestunud ühitada äri juhtimine ja sõprus.


Kohtume AS Ingle tootmis- ja kontoriruumides Ingliste külas Raplamaal. Ettevõtte ruumid asuvad kaunist Ingliste mõisast ja mõisapargist üle tee. Kui ei teaks, et seal asub juhtiv tööstuskemikaalidega tegelev ettevõte, võiks see isegi märkamatuks jääda. Hiljem vestluse käigus tõdeb ka Aare Leinberg ühe esimese asjana, et AS Ingle on küll edukas ja tuntud kitsas ringkonnas, aga vähetuntud laiemalt, ning usub, et küllap on see positiivne märk, sest pahatihti jäävad tööstuskemikaalidega seoses ajakirjandusest meelde just negatiivsed sündmused ja olukorrad.
AS Ingle kontor Ingliste külas on tagasihoidlik. Teisele korrusele suundudes kohtun trepil juhuslikult müügisekretäriga, kes minu küsimise peale annab suunised, kuidas Leinbergi kabinetini jõuda. Järgin juhiseid, kuid jään kahtlema. Koridori peal on vähe uksi, nad on kõik ühetaolised ja ilma siltideta. Uste vahelt sisse piiludes ei paista hingelistki. Kõik on vaikne. Jõudnud eeldatavalt juhi ukse taha, seisatan ja kuulatan. Varasemad kokkupuuted ettevõtte juhtidega on näidanud, et enamasti nad räägivad telefoniga. Seekord ei kosta midagi.
Koputamisele õnneks keegi reageerib ja sisenen. Aare Leinberg tõuseb tervituseks laua tagant ja surume kätt. Esmamulje igatahes kinnitab kuuldusi, et tegemist on sõbraliku inimesega. Juhi silmavaade on heatahtlik ja naeratus soe. See seadis tooni kogu meie vestlusele ja intervjuu jooksul naeris töötaja sõbrast juht lõbusalt üsna mitmel korral.

Teile tuli nominatsioon üllatusena, ma saan nii aru?
See oli meeldiv üllatus, kuigi jah, tegelikult on see loomulik asi ju…

Mis asi?
Kui inimesed elavad, töötavad koos, peab asi mõnus olema mõlemapoolselt, mitte ainult ühepoolselt.

Kas selle 25 tegutsemisaasta jooksul on töötajate voolavus olnud pigem suur või on siin rohkem pikaajalisi töötajaid?
Meil töötab inimene, kellel on tööleping number üks. On ka inimene, kes on üldse kolhoosiajast siin, laborant, eluaeg siin olnud ja töötanud. Mitmed inimesed peaksid juba pensionil olema, aga miskipärast ei ole pensionile läinud. Töötajate voolavus on väga väike.
Meil on traditsiooniks saanud, et uusaastapeol jagame alates kümnest töötamise aastast kingitusi ja sealt edasi iga viie aasta tagant. Järgmine aasta saame teha kinke neile, kes on 25 aastat siin olnud.

Olete leidnud endale ümber inimesed, kes teid juhina hindavad. Kuidas see teil õnnestunud on?
Seda võiks samamoodi töötajate käest küsida. See on mitme otsaga asi. Ma olen juhtkonna käest ka riielda saanud, et ma liiga hea olen. Loomulikult on selliseid olukordi, kus ei saa hea olla, kus on halvad otsused ja väga halvad otsused. See ei tähenda seda, et mina hea olen. See tähendab seda, et seltskond on mõistev. Loomulikult peab selgitama, miks selline halb otsus tehti. Tuleb lõputult selgitada. Ei ütleks, et me siin ainult lõbutseks ja naeraks, on tõsiseid momente, aga nendele on leitud lahendusi. Minu kogemusel on psühholoogiline pool väga oluline.

Mida täpsemalt silmas peate?
Olen käinud psühholoogilistel koolitustel. Väga meeldib mulle Mare Pork (juhtimispsühholoogia konsultant ja koolitaja – toim.). Ma olen kõik tema koolitused vist läbi käinud.

Mida olete õppinud? Kuidas iseenda või töötajatega toime tulla?
Iseendaga tuleb ka toime tulla. Olen õppinud igasuguseid asju, töötajatega suhtlemist, ajaplaneerimist, enda sisse vaatamist, mida iganes. Tipptegijate kool kestis aasta otsa. Seal olid väga tuntud nimed, näiteks mina olin koos praegu kuuma streigi osapoole Anne Merega (HKScan Estonia juhatuse esimees – toim.) ja ERR-i endise juhi Margus Allikmaaga ja tänase Rapla vallavanema Piret Minniga. Kõik olid juhtival positsioonil, arutati otse elust võetud teemasid, kõik mõistsid kõiki. Väga hariv ja huvitav oli.

Kas enesearendamine on oluline osa juhi tööst?
Ei tohi ju elule „jalgu jääda“! Sa pead mõistma. Pead mõistma situatsiooni. On ka selline väljend – mõista, mitte hukka mõista. Pead rääkima inimesega samas keeles, millega tema sinuga räägib. Pisikesed nüansid, mida peab aeg-ajalt endale meelde tuletama.
Teie olete juht, kelle juurde töötajad julgevad tulla ja teil on alati aega, et neid kuulata?
Meil ei ole ühtegi kabinetti, kuhu sisenemiseks tuleb aeg kokku leppida.

Täheldasin, et kabinetil ei ole silti, mis viitaks, et siin töötab ettevõtte juht.
Ausalt öeldes ei tahagi „juhti“ rõhutada. Kas see on nii oluline? Kui keegi tahab minu juurde tulla, leiab selle tee kindlasti üles.

Siinsed töötajad on kõik kohalikud?
Alustasime kohalikega, praegu tuleb osa inimesi ka Raplast siia tööle.

Ja te ise?
Mina ka, kolkapatrioot (naerab). Kaks aastat olin vahepeal ära Vene kroonus.

Lisaks koos töötamisele olete siis töötajatega ka naabrid?
Jaa, seda ka, ja lisaks veel sugulased (naerab). Ega ma sellest vanast nn Valtu kolhoosist kaugemale ole saanudki. Kolhoosis alustasin traktoristina ja lõpetasin aseesimehena. Kolhoosi lõpus sai Inglega jätkatud – keskkooli lõpetamise ajal alustasin tööd ja aste-astmelt läksin.

Palju te tööväliselt oma töötajatega või külaeluga üldse kokku puutute?
Külaelu käib ikka koos meiega. Inglistel on MTÜ Ingliste Arendusselts, mille juhatuse esimees ma olen. Rahalised toetused tulevad läbi AS Ingle. See on küll dilemma, et pean iseendalt arendusseltsi jaoks toetust küsima (naerab). Õnneks siinkandis on palju kohalikke ettevõtjaid, kes toetavad küla tegemisi, näiteks Ingliste mõisa omanik, Pae Farmer, kõik suuremad tegijad. Nagu öeldakse – uppuja päästmine on uppuja enda asi. Siin me elame, siin me töötame ja peame koos pidu. Ma olen ka mõisavalitseja (naerab). See hoone siin (kus asub AS Ingle) on mõisavalitseja hoone – seega nimetan ennast „mõisavalitsejaks“ . Ja ka mõisaomanik on sellega leppinud.
Ingliste külas on palju aktiivseid inimesi, kes mõtlevad igasuguseid huvitavaid asju välja. Kui võrrelda Eesti vabariigi keskmist küla, siis Ingliste kant on tunduvalt rohkem eurotoetusi saanud, on väga palju projekte kirjutatud.

Kui olete töötajatega nii pikalt koos töötanud ja ka kõrvuti elanud, tekib tõenäoliselt usalduslik suhe.

Tekib selline perekondlik sündroom. Öeldakse kõik näkku välja. Kodus ütled ka kõik välja, mis sülg suhu toob.

On see hea või halb?
Nii ja naa, ausalt öeldes.

Vähemalt ei jää midagi pinna alla peitu.
Jah, inimesed on erinevad. Mõni on kinnisem, mõni jälle ütleb enne, kui mõtleb. Sellega tuleb arvestada.
Me firmas on ka rahvuselt väga kirju seltskond, mis ei ole millegipärast kunagi meid häirinud. Kõige ekstreemsem periood oli siis, kui Aljoša maha võeti. Meil Tulika kontori (AS Ingle Tallinnas Tulika tänaval asuv kontor) parklas seisid siis autod, kus mõnel oli Georgi lint ja mõnel sinimustvalge lipp. Mind ajas see sel momendil naerma, sest töö käis ikka samamoodi edasi. Kui inimesel on tõekspidamised, mis sinu omadega ei kattu, siis tuleb neid lihtsalt aktsepteerida.
Ma ütleksin, et meie venelased on rohkem eestlased, kui meie oleme. Sõna otseses mõttes. Nende kodumaa on ka siin, ei saa sellest üle ega ümber. Ta on samasugune eestimaalane nagu meiegi. Enne eelmist aastat olid kõik koosolekud meil vene keeles, sest oli üks töötaja, kes ei saanud eesti keelest aru. Nüüd on kõik koosolekud eesti keeles, aga kõik võivad koosolekul end väljendada oma emakeeles. Ei pea väljendama seda, mida oskab rääkida, vaid seda, mida tahab öelda.

Sellepärast oletegi töötaja sõber. Väga paindlik ja vastutulelik.
Ei tea, kas sellepärast (naerab).

Pärast intervjuud meenutan meie vestluse algust. Kui sättisin oma seadme lindistama, ütles ta esimese asjana lõbusalt: „Ma tegin nalja!” Noogutasin ja naersin kaasa, et sätime algusesse kohe lause, et seda kõike mitte tõsiselt võtta, mille peale Leinberg ütles naerdes: „Kõike ei peagi alati tõsiselt võtma.” Mulle tundub, et tema peaaegu et muretus olekus seisnebki heaks juhiks olemise võti – kõike, ka iseennast, ei peaks alati liiga tõsiselt võtma. Samas intervjuu lõpu poole muutus ta tõsimeelsemaks, mis näitab, et kui olukord nõuab või teatud teemade puhul, mis on talle olulised, võib ta täie tõsidusega panustada.