Ants Tammar.
„Kool ja koolmeistrid – neid kahte sõnakest wõime küll iga rahwa eluküsimuses õigusega peasõnadeks nimetada.
Kool on nagu kallis rohuaed ja kaunis seemne wäli, nagu armas eeden, kus rahwa elupõldu haritakse, kus noori taimi ilusale õnnelise õitsemisele äratatakse ja rikkale hea wiljakandmisele kaswatatakse. Kool, meie kallim, armsam rohuaed on oleviku seemne ja taime laba, aga tuleviku wilja wäli. Kuda selles kallis rohuaias tööd tehakse, kuda seal olewikus haritakse, külvatakse ja kastetakse, nõnda sealt ka tulewikus leigatakse – kuda meie koolid olewikus, nõnda meie elukord tulewikus. Koolid on iga rahwale elu edenemise hingeks ja nad näewad sedamööda paremad ehk pahemad wälja, kuda üks rahwas on märganud nende eest hoolitseda.”
Nii kirjutati 17. aprillil 1884. aastal ajalehes Virulane. Ilusaim ülistuslugu, mida koolist lugenud olen. Sellele sügavmõttelisele kirjutisele on eriti paslik lisada pedagoogikateadlase professor Lembit Andreseni mõttekild: „Eesti iga piirkonna kooli- ja hariduselu ajalugu moodustab keerulise süsteemi, millesse kuulub koolide avamine, sulgemine, taasavamine, uute koolide juurdeehitamine ja omakorda nende kadumine.
Kooli võib võrrelda puuga, mis vajalikul hetkel kasvatab juurde uusi harusid. Need kasvavad niikaua, kuni jätkub pinnast. Oks võib ka kuivada, kuid puu kasvab aastasadu. Nii on ka koolidega. Vajaduse korral rajatakse uus, varasem võib vahetada asupaika. Kõikidel koolidel on oma juured, millest pikim peaks viima alguse juurde. Kooli vahepealne sulgemine või teise kohta ümberpaigutamine ei katkesta õpetamise järjepidevust.”
Rahvahariduse eest hoolitsemine on riikliku iseolemise kindlustamine
Ühe kooli lugu on ühtlasi paikkonna lugu, sest kool ei tegutse omaette, väljaspool kogukonda. Arengud, mis seal toimuvad, mõjutavad ka kooli käekäiku ja kool mõjutab omakorda teda ümbritseva kogukonna arengut.
Eesti maakondade liidu häälekandjas Maaomavalitsus kirjutati-rõhutati 1938. aastal: „Koolimajade ja koolide küsimus on niivõrd tähtis ja laiaulatuslik, et sellega tuleb tõsiselt arvestada kõigil: niihästi koolitegelastel, kui tegelikult kooli ja hariduselu eest hoolitsejail kui ka vallategelastel, kui koolide majandusliku külje eest hoolitsejail.
Rahvahariduse edendamist tuleb pidada üheks tähtsamaks ülesandeks nii riigi kui ka omavalitsuste ülesannete hulgas. Selle eest hoolitsemine on õieti kaudselt oma riikliku iseolemise kindlustamine, kuna ilma kultuurse ja vaimse iseseisvuseta on raske hoida rahval ja riigil ka oma poliitilist iseseisvust. Sellepärast on päris selge, et koolid kui asutused omavad suure tähtsuse meie riiklikus elus.”
Oli kohustus koolielust ülestähendusi teha ehk kroonikaraamatut pidada
Eelpool kirjapandust võib teha järelduse, et koolid on kui riigi tugisambad. See aga tähendab, et koolide kui riigi oluliste asutuste igapäevast tegevust peab jäädvustama, temaga seotud materjalid ajaloo tarbeks hoolikalt talletama. Kui koolil on oma lugu kirja pandud, siis on ta olemas ehk nagu vanasõna ütleb, et mis sulega kirjas, ei raiu kirevega välja.
Juba 1874. aastal soovitati koolmeistritel koolielust ülestähendusi teha ja hiljem oli kohustus „Kooli kroonikat ehk ajaraamatut” pidada.
1915. aastal kehtestati koolikroonika kirjutamise nõue. Iga koolijuhataja pidi välja uurima oma kooli arenguloo ning jooksvalt kindlate nõuannete järgi kroonikaraamatut täitma. See nõue oli selleks, et kooli tegevusest jääks tulevastele põlvedele kirjalik jälg.
Kooliajaloo talletamine oli päevakorral Eesti Vabariigi esimestest aastatest peale. See oli 1920. aasta, kui tollane haridusminister kutsus üles kultuurivara alal hoidma ja koolimälestusi kirja panema. 1925. aastal alustati koolide ajaloo põhjalikumat uurimist. Koolidele saadeti ringkiri, milles mainiti, et kõik andmed ja teated on väga tähtsad ja peaks kõige-kõige lähemalt eeskätt kooli ennast huvitama.
1929. aastal kirjutati ajakirjas Maaomavalitsus kroonikaraamatu sisseseadmise ja hoolsa pidamise vajalikkusest. „Kodumaa edenemise ja arenemise loos on neil ajaloolistel andmetel määratu tähtsus,” rõhutati ajakirjas, kus soovitati, et kroonikaraamat oleks suuremakaustaline, heast paberist ja nägusas kõvas köites. Kroonikaraamatu soovituslikus ülesehituses oli kuus peatükki, neist viies kajastataks koolide ja kuues peatükk „seltskondliste” asutuste tegevust.
Kroonikakirjutajatel soovitati olla andmete sissekandmisel väga erapooletud ning jäädvustada ja kajastada sündmusi nii nagu nad tõeliselt olid. Manitseti, et vastasel korral kaotab kroonikaraamat palju oma väärtusest.
Nõukogude aja algusaastatel tekitasid koolide kroonikaraamatud riikliku julgeoleku töötajate seas suurt huvi, sest nendest saadi teada nõukogudevaenulikud „elemendid”. On teateid, et koolide kroonikaraamatuid võeti ära, sest need tuletasid igal leheküljel meelde kapitalistlikku Eesti Vabariiki. Nõukogude Eesti algusaastatel ei olnud koolikroonika kirjutamine ette nähtud, sest sotsialistlikus ühiskonnaelus oli palju sellist, mis ei kuulunud jäädvustamisele.
1961. aasta jaanuaris pandi haridusministri käskkirjaga jällegi koolidele kroonika kirjutamise kohustus ning sama aasta märtsis ilmus sellekohane üksikasjalik juhend. Selles märgitakse, et kooli kroonikaraamatu eesmärk on koguda ja säilitada alatiseks andmed kooli arenemisteest, koolielus toimuvatest muudatustest, tähtsamatest sündmustest, õppe-kasvatustöö korraldusest, traditsioonidest jne.
Kroonikaraamat pidi algama ülevaatega kooli varasemast ajaloost. Kirjapandut paluti ilmestada fotodega ning kokku koguda kõik muud kooli arengut, eluolu kajastavad materjalid. Kroonikaraamatu pidamise kohustus andis sügavama tõuke kodu-uurimistööle ning mitmes koolis avati koduloonurk või -tuba, isegi koolimuuseum, kus tutvustati ka kohalikku hariduslugu. Endistes koolide asukohtades avati mälestuskive ja -tahvleid. Ajaraamatu pidamine ning oma kooli ajaloo uurimine ja jäädvustamine oli paljudes koolides kooli elujõu ja tegevuse näitaja.
Raplamaa haridus- ja kultuurilugu väärib Raplamaa koguteoses eraldi kogumikku
Juba enne Eesti Vabariigi taasiseseisvumist hakkas kooli tegevuse süsteemne jäädvustamine unarusse jääma. Kroonikaraamatu pidamine tasapisi vaibus. Tulid ka pöördelised ajad, kus koolielus oli palju olulisemat, kui end kooliajalukku talletada. Täna, Eesti Vabariigi juubeliaastal peame tõdema, et haridusloo jäädvustamisel on juba suured lüngad sees ja järjepidevus katkenud. Suurte muutuste, remontide ja ka kolimiste tulemusena on varem kogutust paljud säilikud kaduma läinud. On ainult viited kunagi olemas olnud materjalidest. Osa neist muutus riigikordade vahetudes „kõlbmatuks” ja hävitati.
Väga vähestes koolides on oma õppeasutuse arengulugu kajastav sisukas väljapanek ning gümnaasiumi õpilastest vähesed valivad uurimistööks hariduslooteema. Tulevikus on kooli juubeliks sügava koduloolise väärtusega mahuka raamatu koostamine veelgi raskem, sest järjepideva ja süsteemse koolipärimuse kogumist, jäädvustamist ja kooli ajaloo uurimist ei ole juba pikka aega vajalikuks peetud. Selle vajalikkus tuleb enamasti meelde siis, kui läheneb kooli juubel.
Kui üle-eelmisel ja eelmisel sajandil oli kooli ajaloo talletamine riiklikult tähtsustatud ülesanne, siis nüüd on see südametunnistuse asi, vaba tahe. Ajakeerises on muutunud ka väärtushinnangud. Sellele viitab kavandatava Raplamaa koguteose kolmas köide, kuhu plaanitakse haridusvaldkond panna põllumajanduse, tööstuse, kaubanduse, teeninduse jt valdkondade sekka.
Praeguse Raplamaa territooriumi kirev, huvitav ja mahukas hariduslugu ei ole vist enam sellise väärtusega, et vääriks omaette kogumikku. Räägime haridusest kui riigi alustalast, aga ei anna küllaldaselt ruumi selle väärtuse ja sära välja paistmiseks, kuigi teame, et Eestimaa haridusloos on ka siitkandil oluline tähtsus.
Raplamaa loodus sai koguteoses omaette raamatu. Raplamaa spordilugu on juba kajastatud kahes mahukas väärtuslikus raamatus. Põhjalikku ja terviklikku kogumikku Raplamaa haridusloost ei ole. Maakonna hariduslugu vajab samuti heldemat ja hoolivamat suhtumist, mitte teiste valdkondade vahele pressimist. Tundub, et sama saatus võib tabada maakonna kultuurilugu, kuigi ka see on samuti tähelepanuköitev ja suuremat väärtustamist vajav. Kui ei ole võimalust maakonna hariduslugu ja kultuurilugu eraldi raamatuna avaldada, siis on olemas kompromissvariant: haridust ja kultuuri kajastav ühine kogumik. Vanasti oli kooli- ja seltsielu väga tugevalt läbi põimunud ning koolmeister kultuurielus võtmeisik, nii et ühine kogumik oleks ka kõigiti sobilik variant.
