9.9 C
Rapla
Neljapäev, 28 märts 2024
PersoonSoojade kätega massöör Edithe Kase tahab inimesi aidata

Soojade kätega massöör Edithe Kase tahab inimesi aidata

Stina Andok / foto: Siim Solman.

Aasta tagasi Rapla teenindusmajas oma salongi avanud massöör Edithe Kase aitab oma kätega terveneda igas vanuses inimestel, kuid eriti südamelähedaseks on talle saanud lapsed.

Päris oma tööruumide uksed avas Edithe vaid aastake tagasi, aga koduvisiite tegeva massöörina alustas ta juba 2015. aasta suvel. Nüüdseks peaaegu kolm aastat tagasi tegi ta nimelt elus olulise kannapöörde, jättes maha senise palgatöö ning alustades sootuks uuel tegevusalal ettevõtlusega.
Edithe ütleb, et on proovinud erinevaid töid, otsides ikka seda päris oma ja õiget. Samal ajal jätkub tal ainult kiitvaid sõnu oma eelmistest töökohtadest rääkides. Ta meenutab näiteks loomakasvatuses töötamist, kui poegivate lehmade ja väikeste vasikate heaolu eest hoolitsemine oli tema kohustus. „See mulle väga meeldis,“ ütleb ta. Sellest tööst pidi ta loobuma, kuna küünarnukk ei pidanud pingele vastu ning lõpuks ei saanud ta enam kätt teatud kõrgusele tõsta.
Sealt edasi proovis Edithe kätt toitlustuses ja alustas seda teekonda Kalevi kommivabriku sööklas toorsalati toimkonnas. Seal töötamise ajal omandas Edithe uusi oskusi, osales koolitustel ning tõusis karjääriredelil lõpuks kokk-juhatajaks. „Ka võib samamoodi öelda, et meeldis, aga ikkagi polnud päris see,“ tõdeb ta.
Just sel eluperioodil tekkis naisel soov omandada massööri kutse ning ta asus õhtuti ja nädalalõppudel õppima Eesti massaaži- ja teraapiakoolis. 2015. aasta suvel otsustas ta juhataja töökohast loobuda ja täiskohaga massöörina tööle asuda. „Kuulõpud, aruanded. Nii nagu mõned inimesed, ei tajunud ka mina esialgu vist stressi ja pinget,“ meenutab naine.
Iga algus on raske, tõdeb ta. „Esimene pool aastat oli kindlasti raske.“ Ta mõtleb hetke ja lisab siis: „Aga kui meeldib, saab sellest üle. Kordagi pole sellist mõtet tulnud, et lõpetan ära.“ Alguses käis Edithe kodudes massaaži tegemas, aga kui kliente hakkas juba rohkem kogunema, ei jõudnud ta enam pidevalt teiste juures käia ja otsustas oma ruumid hankida, et kliendid saaksid hoopis tema juurde tulla. „Mul on väga hea meel. Kliente on, olen täiesti rahul,“ ütleb ta täna, umbes aasta pärast avamist.
Tänaseks on massöör laiendanud oma tegevust ka pealinna. Üks-kaks päeva nädalas võtab Edithe kliente vastu ühes Tallinna salongis, mille ruume jagab ta kahe teise massööriga. Kui ta veel Tallinnas inimesi vastu ei võtnud, sõitsid mõned kliendid pärast tööpäeva lõppu suisa ise Raplasse. „Arvan, et inimesed otsisid aega. Mul on õhtused ajad,“ on Edithe tagasihoidlik.
Peab tõdema, et tema tööajad on tõepoolest erilised ja kaheksast viieni töötavatele inimestele väga sobivad. Nimelt alustab Edithe enamasti tööpäevi alles pärastlõunal ja töötab vahel õhtul kaheksa-üheksani välja. Samuti töötab naine nädalavahetustel.
Loomulikult pakub Edithe kokkuleppel ka ennelõunal massaaži, näiteks teenindab ta selliselt paari ettevõtte töötajaid. „Mulle meeldib see, mis ma teen. Ega muidu ei töötaks sellistel aegadel,“ ütleb naine.
Tunnistuseks sellest, et Edithe on südamega ametis, on ka mitmed koolitused, mis ta aastate jooksul on läbinud. Nii näiteks pakub Edithe lisaks klassikalisele massaažile kaela- ja turjamassaaži, jalatalla- ja meemassaaži, beebi- ja lastemassaaži, on-site-massaaži, mille puhul ta läheb oma tooliga näiteks kontorisse kohale ning pakub istuvale inimesele massaaži läbi riiete. Lisaks läbib ta lähiajal kupumassaažikoolituse ning kavatseb jätkata õpinguid, et omandada füsioterapeudi assistendi oskused.
Füsioterapeudi assistendina on Edithel tulevikus oskused ja teadmised, mis võimaldavad tal assisteerida taastusravi- ja rehabilitatsiooni keskkonnas, lähtudes konkreetse kliendi vajadustest. Füsioterapeudi assistendiks õppimiseks andis tõuke eelmisel aastal beebi- ja lastemassaaži koolituse läbimine, kus lisaks tõelisele äratundmisele, et see on see, millega ta väga tegeleda tahaks, sai ta koolitajalt kiita ning soovituse edasi õppida.
Võib öelda, et Edithe suur huvi ja innustus on lastega töötamine. Ka näiteks erivajadustega lastega. Edithe tunnetab, et ta tahab ja saab neile oma aega pühendada ning neid aidata. Kui ma mainin, et tõenäoliselt peab olema õiget tüüpi inimene, et lastega kontakti saada, siis naine noogutab. Ta meenutab, et tema esimene beebi-klient oli alla aastane laps, kellel oli probleeme jalalihaste toonusega.
„Ema tuli lapsega salongi, aga laps nuttis täiesti lohutamatult ja midagi teha ei saanud. Ema küsis siis, kas koju ka tulete. Vastasin, et ikka tulen, ja hakkasin vaikselt neil kodus käima. Ja saime kontakti, küll mitte kohe järgmine päev, aga meie koostöö laabus väga hästi.“
Edithe juurde satuvad lapsevanemad oma väikeste võsukestega peamiselt tänu perearstidele, kes soovitavad lapsi näidata massöörile, aga ka teiste emade kaudu, kes soovitavad pöörduda. Edithe kiidab, et emad on väga tublid ja tulevad ning lasevad üle vaadata, kas on vaja midagi teha või mitte. „Vahel on, vahel aga ei olegi vaja,“ ütleb massöör. Kui lapsevanem tuleb lapsega massaaži, saab ta ka justkui väikest viisi koolituse, sest kuigi massöör on kontaktis lapsega, suhtleb ta samal ajal ka lapsevanemaga.
Kuigi lapsed on Edithele eriliselt armsad, ei arva ta, et ta täiskasvanute aitamisest kunagi täielikult loobuks. „Kõiki tahaks aidata. Väga paljud kontoritöötajad tulevad, hea meelega aitan. Vaheldus on hea,“ ütleb ta. Naise seni kõige noorem klient oli alla kolme kuu vanune ja kõige vanem 85-aastane.
Edithe sõnul tulevad täiskasvanud kliendid tema juurde peamiselt pea- ja kaelavalude, õlavöötme murede või seljaprobleemidega. Väga harva satuvad inimesed tema juurde niisama mõnulema, enamasti tullakse hädadega. Naine leiab, et inimesed, eriti kontoris töötajad, võiksid juba esimeste mureilmingutega julgelt massaaži tulla.

Mitmekülgsed huvid

Lastega töötamise huvist haaratuna võttis Edithe eelmisel aastal vastu ka väljakutse hakata lastefondi „Üleannetus“ vabatahtlikuks Raplamaal. „Nägin üleskutset, mõtlesin, et lähen kuulan, hea meelega olen abiks,“ meenutab ta. Kui aga asi jõudis nii kaugele, et pandi paika tiimid, selgus, et Raplamaalt rohkem inimesi end pakkuma ei olnudki tulnud. Edithe aga andis julgelt oma jah-sõna, sai abiks mõned tüdrukud Tartumaalt ja hakkas usinasti Raplas perepäeva korraldama.
Nimelt juba teist aastat korraldas lastefond ka Raplas perepäeva, mille jooksul kutsuti inimesi annetama ja korraldati selle jaoks ürituste ja esinejate rohke päev. Edithe ülesandeks sai otsida perepäeva tarvis toetajaid, paigaldada tutvustavaid postreid, lisaks otsis ja leidis ta üritusele helitehniku, tutvuste kaudu laulja, päevajuhi ning fotograafi. Perepäeva läbiviimisel lähtuti ka põhimõttest, et võimalikult palju kohalikke inimesi oleks tegemistes kaasatud. Edithe pooleaastase töö tulemusena sai korraldatud edukas perepäev, mille tulemusel koguti piisavalt raha, et ligi 35 lapsele füsioteraapiat pakkuda. „Mul on nii hea meel,“ ütleb Edithe rahulolevalt.
Vabatahtlikuna töötamine tähendab igakuiseid kokkusaamisi, suhtluse hoidmist, kontaktide loomist. Massöörina töötamine tähendab pidevalt inimestele kättesaadav olemist, pikki tunde füüsilist tööd õhtuti ja nädalavahetustel ning ka koolitusi. Kõigele sellele lisaks leiab Edithe aega tegeleda käsitööga. Ta külastab aeg-ajalt erinevaid ringe ning on näiteks tegelenud keraamikaga ja paberpunumisega. Kord nädalas käib naine Vahtra tugikeskuses oma käsitöönippe näitamas ja õpetamas.
Kuidas sa seda kõike jõuad, tahan teada. „Järelikult meeldib. Kui teed midagi, mis sulle meeldib, siis ei tunne pinget ega stressi,“ ütleb Edithe õlgu kehitades. Üks asi on teha seda, mis sulle meeldib, aga teine asi on astuda palgatöötaja rollist ettevõtja rolli. Naine ütleb, et ei ole sellele eriliselt mõtteaega isegi kulutanud ning tõdeb, et kuigi päevi on erinevaid, meeldib talle tema praegune töö ikka väga. Kui ta võrdleb näiteks kokk-juhatajana töötamist praeguse tööga, on tunne erinev. „Mulle on mu eelnevad ametid ka meeldinud, aga ikka otsisin justkui midagi muud,“ ütleb ta. Küsin, kas ta ikka veel otsib. „Ei. Nüüd ma olen täiesti rahul,“ vastab naine.
Edithe julgustab kõiki mitte ainult oma tõelist kutsumust otsima, vaid ka tegema seda ükskõik millal. Mitte kunagi ei ole liiga hilja oma elu ümber korraldada. „Ma olin üle 40, kui läksin kooli,“ muigab naine ning lisab: „Ütlen noortele ka, et proovige. Ärge jääge ühe ameti peale, nii ei saagi teada, mis anded veel peidus on.“
Kui viitan, et massööre on tänapäeval palju ning konkurents võib olla üsna tihe, ütleb Edithe rahulikult: „Iga inimene leiab endale oma massööri. Tehnika ja käed on kõigil erinevad. Inimene mõtleb, tuleb tagasi või läheb edasi.“ Edithe puhul on kindlasti tema trumbiks palju kiidetud soojad käed ja head sõnad. „Kui mina teen massaaži, siis ma ei mõtle, et inimene tuleb siia lauale ja ma nüüd hakkan lihtsalt tegema. Ma mõtlen alati võimalikult häid mõtteid, mis ma saan inimesele mõelda. Lähenen natukene teistmoodi,“ räägib ta. Soojade käte kohta aga ütleb ta: „Kui hakkan kliendiga tegelema, teen seda heast tahtest ja südamest. Kui tahan inimest aidata, peavad käed soojad olema, ei saa teisiti ollagi,“ on naine veendunud.