Väike, sügava sisuga paik

0

Stina Andok.

Ma olen ennegi kirjutanud põhjustest, miks mul on hea meel elada suurlinnadest eemal. Kuigi maailma mõõtmes meil siin Maarjamaal ehk suurlinnu ei olegi, meeldib meile siiski teinekord oma pealinna millegi metropolilaadsega võrrelda.

Kui lähtuda sellest, et Tallinn on tõepoolest suurlinnale lähedane, tuleb sellest eemale jäävaid piirkondi, mis eristuvad oluliselt rahvastiku tiheduse ja näiteks töökohtade arvu poolest, vaadelda kui väikeseid.
Raplat on võimalik vaadelda tühise ja väikese paigana keset Eestit. Ta on keskel, aga mitte süda, ei kvalifitseeru ka Läänemaaks ega ole veel Harju maakond. Vahepealne maatükk. Peaaegu nimetu ja näotu. Seda kirjutades ma ise muidugi nii ei arva. Praegu. Oli aeg, mil näis ka mulle Rapla üsna ebaolulisena muus mõttes, oli vaid üks kena paik, mis seob mind mälestustega. Iga sellise sõbra või tuttava kohta, kes peab Raplat armsaks, oluliseks ja on siia tagasi tulnud, siia jäänud, on üks selline, kes põrmugi seda kanti ei igatse, ei taju, et siin midagi märkimisväärset oleks või tuleks.
Hiljaaegu kolis tagasi kodulinna elama üks mu hea sõber, kellega mõned aastad tagasi vesteldes veel sugugi ei võinud aimata, et ta siia sooviks tulla. Nagu ikka, elu teeb oma korrektiivid ning vahel satume õigesse kohta planeerimata, poolkogemata. Nüüd on mul hea jälgida, kuidas ta järgemööda avastab enda jaoks lapsepõlvest-kooliajast tuttavat kanti.
Näiteks ütles ta, et korvpallimeeskonnale kaasa elav punaste lippudega ehitud linnapilt on tema jaoks midagi erilist, mis tekitab temas ühtehoidva kogukonna tunde. Kuigi tema ei ole veel nii tulihingeline kaasaelaja, et paneks lipu üles, tajub ta kuuluvust sellesse kogukonda, nende inimeste sekka. On hea tunne olla seotud selliste positiivsete nähtustega.
Tasapisi avastab ta, kui palju võimalusi on meie väikeses kohas lõunatamiseks, mis kontserdid-etendused-kinoseansid aset leiavad, millised toredad nišipoekesed siin-seal ootavad ja kostitavad ning eeskätt – missugused on Rapla inimesed. Ta rääkis näiteks, kuidas sai ootamatult meeldiva kogemuse osaliseks La Copita veini- ja õlletoas, kui sealne omanik-klienditeenindaja mitte ainult ei pakkunud head ja väga head maitsmiseks, vaid võõrustas ka avatud ja sõbraliku vestlusega.
Sõber tõdes hiljem, et tõenäosus sellist kogemust saada mõnes Tallinna lokaalis tundub kaduvväike. Ma kuulan tema lugusid õrnustundega südames. Nii hell ja hea on teada, et Rapla on koht, kuhu inimesed võivad tulla ilma eriliste ootusteta ja saada suurepäraselt üllatatud.
Väikeses kohas, kus kõik on tihedalt koos ja omavahel seotud, kus iga nägu on tuttav, on anonüümsus esimene kaduma. Pealinnas võid isegi naabritega kõrvuti elada aastaid ilma teineteise nime teadmata, aga tõenäosus, et see Raplas juhtub, on ikka üsna tilluke. Kui sinu nime ei teata, siis ema, vanaisa, elukaaslase või tööandja nime ikka teatakse. Enamasti seostub selline teadmine inimeste jaoks negatiivsete ilmingutega, et justkui ei ole asja, mis ei ole kõigile teada, kuid Rapla mail olen täheldanud paljuski just anonüümsuse puudumise positiivset väljundit – oma kaasteelisi märgatakse ja tunnustatakse. Inimesed, kes teid ehk isiklikult ei tea, kuid on kuulnud tegudest, ei pelga head sõna teele saata.
Seepärast mulle meeldib mõelda, et Rapla ja Raplamaa võib olla küll väike oma tööealiste elanike, töökohtade arvu jms poolest, võrreldes pealinna või mõne muu suurema asulaga, ning kvalifitseeruda pigem „maakohaks“, aga samas on ta paik, millel on palju pakkuda. Eelmisel nädalal vastas üks tänavaküsitlusel osaleja, et saab kogu vajaliku meelelahutuse oma koduvallast Märjamaalt kätte, ja ma usun teda. Siiralt. Oleme väike kant, aga uskumatult sügava sisuga.