28 ettevõtja avaldus

Raplamaa Sõnumid.

Esmaspäeval tegid 28 tuntud ettevõtjat avalduse, milles teatati kavast asutada Riigireformi Sihtasutuse nimeline mõttekoda. Projekti autorid kinnitavad, et tegemist on täiesti apoliitilise eraalgatusega, mille eesmärk on töötada välja riigireformi kontseptsioon ning kavandada selle elluviimiseks vajalikud vahendid. Kontseptsiooniga on lubatud valmis saada 26. novembriks, kodanikupäevaks.
Iseendast on initsiatiiv ju igati kiiduväärne. Tuleb ju tunnistada, et riigireform, millest mingil ajal üsna palju räägiti, on lihtsalt jutuks jäänudki. Ei saa ju riigireformiks nimetada riigiasutuste maakondadesse küüditamist. Võiks ju rahul olla, kui ettevõtjad võtavad ette midagi, mis poliitikutel üle jõu ja mõistuse käib. Paraku teevad ka siin mõned asjad ettevaatlikuks. Reformijad on oma dokumendis selgete piirjoontega visandanud mitte ainult kontseptsiooni, vaid ka kogu reformi läbiviimise plaani. Selles on ettepanekuid, mis vääriks kindlasti elluviimist, aga ka lihtsalt huvitavaid mõtteid (näiteks see, et riigikogusse saab olla valitud ainult kaks korda järjest ja presidendile teist perioodi ei anta). Aga kõige tagant kumab vastu pigem ettevõtjalik arusaam, mitte riigiehitaja tarkus.
Esimesel lugemisel jäi silma, et sageli rõhutakse koondamistele, kokkuhoiule ja mitmel pool ka sellele, et mingid täna avaliku sektori täita olevad funktsioonid võiks üle anda erasektorile (haridus, tervishoid, sotsiaalhoolekanne jne). Siinkohal tuleb nõustuda ka tegelikult riiklikku korraldust tundva diplomaadi Marten Koka hinnanguga, kes ütleb, et ettevõtjatest reformijate jutt Eesti avaliku sektori ebamõõdukalt suurtest kuludest ei vasta tõele: „Kuidas me ilma oluliselt tervishoiu (oleme selles vallas ka suhtena SKT-sse viimaste hulgas, rääkimata absoluutarvudest), kõrghariduse ja teaduse tervikuna ning infrastruktuuri rahastamist parandamata pikemas perspektiivis neile (jutt on Põhjamaadest – toim) järele jõuaksime. Ettekujutus, et seda on võimalik saavutada mõnesaja ametniku koondamisega, ei ole adekvaatne.”
Ei ole päris adekvaatne ka uue haldusreformiga ähvardamine. Me võime nõustuda ettevõtjatega selles, et möödunud aastal tehtud reform oligi „ebamõistlik ja ebaratsionaalsete tulemustega”, kuid peaksime nüüd mõneks ajaks kannatust varuma, et kuidagi ridasid koondada ja eluga edasi minna. Seda enam, et see, mida pakuvad ettevõtjad, ei parandaks haavu, mis on tekitatud – veel mõnesaja ametniku koondamine või uutega asendamine ei ole võluvits, mis regionaalsel tasandil elu taastaks. Võiks juba nii olla, et igasugused lobitegijad lõpetavad riigi kallal näperdamise ära ning annavad selle ehitamise tõelistele asjatundjatele üle.