Kõik seni on lapsed

Helerin Väronen.

Aasta alguses käisin raamatuillustraator Made Balbati näituse avamisel Kehtna raamatukogus ja kunstnik luges seal ette Olivia Saare luuletuse “Kõik seni on lapsed”, mis jäi kuidagi kripeldama. Eriti meeldis mulle selle esimene osa: “Kõik seni on lapsed/ kuni elavad emad/ ja saatuse poolest/ rikkad on nemad.”
Leidsin selle luuletuse internetist üles ja salvestasin arvutisse mõttega, et isegi kui ma emadepäeval oma ema juurde ei jõua, siis kaardi ta just selle luuletusega peab saama. See on vähim tänu, mida ma oma emale kõige tema tehtu eest saan avaldada.
Kui vahel öeldakse mõnele täiskasvanule “tubli laps”, siis mu lapsed alati imestavad, kuidas saab nii öelda, ta pole ju enam laps. Me siis seletame, et iga inimene jääb oma emale (ja muidugi ka isale) alati lapseks. Ja isegi kui me vanemaid enam siinilmas pole, elavad nad ju edasi teistes inimestes, eelkõige oma järeltulijates ja nii oleme kõik eluaeg oma vanemate lapsed.
Mina olen saatuse suhtes küll rikas, et mul just selline ema on, nagu ta on. Parajalt tuline ja otsekohese ütlemisega, kuid samas hell ja hoolitsev. Läbi aegade on ta meie, laste vajadusi enda omadest tähtsamaks pidanud. Kui ma alles väike olin ja lasteaias käisin, hakkasid mind kõrvapõletikud kimbutama ja lõpuks andis arst emale valida, kas riskida minu kurdiks jäämisega või loobuda tööst ja jääda minuga koduseks. Ema valis kojujäämise. Kui olin kolmene, kolisime maale, kus töökohtade mõttes oli keskkond talle ebasobiv, kuid samas meie lapsepõlv oli maaelu tõttu rikkalikum.
Kogu ülejäänud elu on ta kaasa elanud minu ja mu õdede ja venna õnnestumistele, lohutanud, kui vaja ja vahel nagu emalõvi meie õiguste eest välja astunud. Mäletan, et kooliajal hoidsid õpetajad vaat et peast kinni, kui nägid mu ema kooli peal lähenemas, kuna tema tulekuga kaasnes peaaegu alati mõni nõudmine. Kuid just tänu talle said näiteks koolitrepid käsipuu ja garderoobid istepingid.
Mu ema on pidanud juba nooruses hoolitsema laste eest. Ja see hoolitsemine teiste eest jätkus ka siis, kui tal endal lapsed olid. Meenub kord kooliajast, kui vanemad istusid mõlemad pool ööd üleval, et ööbima jäänud klassiõe jopet ja saapaid parandada. Nii mõnelegi minu ja õdede-venna sõpradele-sõbrannadele on mu vanemad läbi aastate olnud justkui kasuvanemateks, kellele kohati ehk isegi rohkem oma muresid kurdetakse kui oma vanematele.
Kui sündis mu esimene tütar, oli just ema see, kellest oli kõige rohkem rasketel hetkedel abi. Tänu talle suutsin end kokku võtta ja pikale läinud bakalaureusekraadi ära teha. Väiksema tütre puhul on vanaema kasvatust olnud küll vähem, kuid suve veedavad lapsed tihti maal. Kuna ma ise tunnen, et olen emana natuke liiga järeleandlik, saadan lapsed nii-öelda kasvatuslaagrisse, sest vanaemal jätkub kannatlikkust rohkem kui mul.
Mu ema armastab ikka öelda, et mina ja mu õed oleme talle südamesõbrannad, pole teemasid, mida me emaga arutada ei saaks. Kuna mul on emaga hea läbisaamine (kuigi ka meie solvume ja vaidleme), on vahel kurb vaadata, kui keegi ei suhtle oma emaga või on pöördumatult tülli läinud. Siis tahaks küll inimesele öelda, et võta ometi mõistus pähe, ema on sul vaid üks ja teda tuleb hoida nagu kullatera.
Ma tahan tänada oma emmet selle eest, et saan olla tema laps. Ilma tema pühendumise ja toetuseta ei oleks ma see, kes ma täna olen. Ja kõigile teistele panen südamele, et oma emasid tuleb hoida ja meeles pidada igal ajal, mitte vaid emadepäeval.

Samal teemal

Väärtustame oma inimesi Emadepäev ei ole enam kaugel ja seega on päris sobiv aeg arutleda teemal, kes on ema. Ma usun, et siinkohal leiaksid kõik inimesed kohe ühise keele – ...