Koogitükid prügikastis

Haldi Ellam

Tulin just kuulamast zero waste ehk nullprügi kodanikuliikumise eestvedaja Bea Johnsoni Tallinnas toimunud inspireerivat loengut, kui astusin pojaga Viru tänaval asuvasse Vertigo Gourmet kohvikusse. Tellisin ehk otsustasin „päästa“ kaks 50% allahindlusega koogitükki ja neid süües jäin mõtlema, mis ülejäänud allahinnatud toodetest seal koogiletil edasi saab.

Küsisin müüjalt ja sain vastuseks, et need loetakse üle ja visatakse prügisse. Isegi müüjad ei või neid endale võtta, tasuta annetamisest rääkimata. Ettevõte olevat ka kaalunud toidupangale annetamist, kuid mõtetest kaugemale see ei jõudnud.
Kuna olen ka ise parasjagu kokandushuviline ning minu nõrkus on koogid ja küpsetised, nende maitsmine ja ise järele tegemine, on mul ettekujutus, kuidas need koogid valmivad ning kui palju ressursse nende valmistamisele ja toorainete tootmisele kulub (nagu ka kõiksugu teiste toitude valmistamisele). Seda enam hakkas mul neist letil ostmist oodanud 50 protsendile alla hinnatud koogitükkidest ja nende tootmisele kulutatud ressurssidest kahju, alates heinamaal rohtu söövatest piimalehmadest ja lõpetades arengumaades kakaoube korjavatest naistest ja lastest. Otsustasin „päästa“ ka ülejäänud tordiviilud, plaaniga need kodus kasvõi sügavkülmikusse panna. Kogu kohviku realiseerimistähtajani jõudnud toodetest tühjaks ostmise kaalumisel hakkas aga rahast kahju.

Teadagi kaasneb mahakantud toodete annetamisega ettevõtetele ka paras asjaajamine ja lisatööjõukulu ja nii ongi mugavam ja odavam toit lihtsalt prügikasti visata. Arvata võib, et arvukate kohvikute ja söögikohtade tagahoovides, kauplustest rääkimata, on kümneid prügikaste, täis mahakantud tooteid, mis oleks võinud jõuda kellegi toidulauale ja millel on olemas rahaline väärtus. Mahakantud toodetel on väärtus! 2.80 eurot maksnud koogitükk peaks katma kulutused koogi toorainetele, küpsetamisele, transpordile, hoiustamisele, kohviku rendile, kommunaalmaksetele, samuti selle valmistajate, transportijate ja müüjate tööjõukulud.
Lisaks ei kujuta ma ette, et selle koogi retsepti väljatöötaja ja disainija, valmistaja jt kujutaksid ette, kuidas nende pühendumuse ja töö tulemused vedelevad hiljem kõik ühtse plögana kuskil prügikastis. Kui glamuurne! Tõeline gurmeetoit! Milleks see kõik?
Toidu raiskamine ON suur probleem! Osalt peituvad selle põhjused seadusega kehtestatud reeglites, osaliselt aga tarbijate ootustes. Praegune seadusandlik kord pigem soodustab toidu äraviskamist ja ressursside raiskamist annetamise asemel, seades toidu hügieeninõuded kõige tähtsamale kohale. Samas, kuni kohviku sulgemiseni kell 20 oleksid need koogitükid olnud hügieeninõuete kohaselt tarbimiskõlbulikud, pärast 20 enam mitte!
Ehk oleme tarbijatena muutunud ülimalt nõudlikuks – soovime igal ajal ja igas kohas võimalikult laia valikut, mis vastaks igaühe maitse-eelistustele ning toidutalumatusele. Lisaks oleme huvitatud sellest, et saaksime neid tooteid iga kell kaasa osta ning tarbida kasvõi matkarajal.
Võtaks ehk hoogu maha ja mõtleks paremini läbi, kuidas toota, tarbida ja müüa nii, et ressurssidest võimalikult vähe raisku läheks!

Kui teil veel puudub ettekujutus raisku mineva toidu kogustest, soovitan vaadata filmi „Lauake, kata end!“ (Just Eat It. A Food Waste Story, Kanada 2014). Toidu raiskamisest Eestis saab lugeda Harri Moora, Evelin Urbel-Piirsalu ja Kerlin Õunapuu 2015. aasta uuringust „Toidujäätmete ja toidukao teke Eesti kodumajapidamistes ja toitlustusasutustes“.

Samal teemal

Arulage toidu hävitamine Helerin Väronen Olen viimasel ajal rohkem jälgima hakanud toidukraami hindu. Muidu jälgisin just kilohinda, kuid nüüd olen avastanud allahinnatud asj...

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga