-1.7 C
Rapla
Reede, 19 apr. 2024
ArtikkelKUKITEMUKI: Siiri Sisask esitles raamatut iseendast ja vanaemast

KUKITEMUKI: Siiri Sisask esitles raamatut iseendast ja vanaemast

Stina Andok / foto: Stina Andok.

Kunstnik Siiri Sisask esitles oma vanaema Elleni 100. sünniaastapäeval iseenda ja vanaema mälestustest ning nende omavahelistest kokkupuutepunktidest kokku pandud raamatut „Hästijätt”.

Petrone Prindi kirjastatud teose „Hästijätt” esitlus toimus eelmisel laupäeval, 19. mail Tallinnas Viru Keskuse Rahva Raamatu kaupluses. Esitluse päeva valik ei olnud teose autori Siiri Sisaski sõnul sugugi juhuslik ning just sel päeval oleks tema vanaema Ellen tähistanud oma 100. sünnipäeva, kui ta poleks kaks aastat tagasi lahkunud.
„Vanaema oli väga oluline inimene kogu meie suguseltsile,” alustas Siiri. Ta selgitas, et vanaema Ellen oli eriline inimene, kes ealeski kedagi taga ei rääkinud ega öelnud kunagi kellegi kohta ühtki halba sõna. Siiri meenutab vanaema inimesena, kes endast rääkis väga vähe, aga teiste suhtes näitas üles suurt huvi ja vastutulelikkust.
Alles pärast seda, kui vanaema eluküünal 26. oktoobril 2016. aastal kustus, sai Siiri lugeda, mida vanaema oli kirjutanud ning alles pärast kirjutatu lugemist sai ta teada, millist elu vanaema oli elanud. „Näiteks ei olnud mul õrna aimugi, et mu vanaema on kogenud märtsipommitamist,” ütles ta. Siiri imestas, kuidas üks inimene elas oma elu ära ja ei rääkinud sellest. „Kui see materjal minu kätte ilmus, tekkis vastutustunne, et võiks avaldada. Ta ei ole seda niisama teinud,” rääkis Siiri. Ta usub, et vanaema kirjutaski eesmärgiga, et nii tema lähedased kui ka laiem üldsus saaks teada tolleaegsest eluolust.

Vanaema kirjutisi lugedes täheldas Siiri, et nende elus on sarnasusi. Nii näiteks on vanaema kunagine ja Siiri praegune naabrinaine samanimelised, lisaks tekkisid ka kuupäevalised mustrid ja muud maagilised sünkroonsused. Siiri julgustas kõiki inimesi uurima oma juuri ja selliseid mõistatuslikke seoseid avastama. Kunstnik on veendunud, et näiliselt kaoslikus maailmas valitseb tegelikult kord.
Siiri rääkis, et tema vanaema elu ei olnud sugugi lihtne ning ilmselt osaliselt just seetõttu võis ta tunda ka tungi 83-aastasena oma mälestusi kirja panna. Kirjutamine on Siiri sõnul mõnes mõttes justkui oma hinge avamine ja mõttemaailma korrastamine.
Tema vanaema käsikirjas kirjutatud mälestused on kirja pandud uskumatult täpselt, ühtlase käekirjaga ning ilma ühegi kirjavea või mahatõmbamiseta. „See on kohaloleku tarkus, kui tead, mis sa teed,” selgitas Siiri.
Miks on nii, et inimene on väga paljusid oma eluseikasid üksnes enesele hoidnud? Üheks põhjuseks võib olla, et oli aegu, mil vaikitigi palju ja oli asju, millest ei räägitudki mitte kellegagi. Üks sellistest salapärastest elusündmustest, mille tagamaadest ka vanaema ei teadnud, oli nende perekonnas juhtunud traagiline sündmus. Nimelt rääkis kunstnik, et tema vanaema ema sai surma, kui ta oli 33-aastane ja vanaema oli 3-aastane. Täpselt ei teadnud keegi, kuidas ta surma sai ning levis mitmeid versioone.
Nii palju oli kindel, et ema lasti maha, aga millistel asjaoludel, seda ei teatud. „Keegi ei tahtnud sellest teemast rääkida, see oleks lahti tõmmanud väga sügava haava,” tõdes Siiri.
Aastakümneid säilinud saladus aga on tänaseks paljastatud. Siiri rääkis kuulajaskonnale põneva loo, kuidas ajakiri Tiiu tellis Siiri loal tema perekonna uurimuse, mille tulemustes kajastus ka ammune ajaleheartikkel, milles kirjeldati ametlikku uurimist ema salapärase surma kohta. Kuna tegemist oli ebatavalise looga, jõudis see ka ajaleheveergudele. Eriti põnevaks tegi selle loo asjaolu, et Siiri sai selle info teada vanaema esimesel surma-aastapäeval.
“Kui elad oma elu õigesti, hakkavad juhtuma müstilised asjad. Märgid, mis jooksevad ja tahavad midagi öelda,” rääkis Siiri. Kui vanaema eluküünal oli juba kustumas, hakkas ta laulma vanu rahvalaule, mida lapselaps Siiri polnud varem teda laulmas kuulnud. „Kuhu on kadunud me „Kaasike”?” küsis Siiri.
Ta meenutas, kui teda kutsuti aprillikuus Riigikogusse aprillipleenumile kõnet pidama. Kõne sisu ette näha ei nõutud, selgitas Siiri ning andis seega korraldajatele ainult nime „Kaasike”, lootuses kõne jooksvalt välja mõelda. Järgmisel päeval toimusid tema õuel aga suured talgud, päev oli tihe ja alles õhtul märkas ta järgmisel päeval aset leidva pleenumi kava vaadata. Ta märkas oma üllatuseks, et nimekirjas on tema kõne nimeks pandud „Klaasike”. Tähelepanematusest oli „Kaasikese” asemel saanud nutitelefoni abil „Klaasike”.
Esiti ehmunud, meenus Siirile mõni päev varem aset leidnud kohtumine külamehega, kes rääkis, et tema naine läks ära, mispeale Siiri talle olevat öelnud: „Vaata, et sa jooma ei hakka,” mille peale mees olevat kostnud: „Ma ikka vaatan seda klaasikest, on ta pooltühi või pooltäis. Kui ära joon, siis jään ise pooltäis, kui ära ei joo, siis olen pooltühi, aga tühi ma ka olla ei taha”.
Siiri mõtles, et sellest räägibki, kuidas ja milliste muredega elavad maainimesed. Kõige lõpuks jõudis ta oma sõnul aga kõnes ka „Kaasikeseni” ning selleni, et tegelikult see vana rahvalaul, need teadmised elavad edasi meie nutitelefonides, arvutites ja südametes, oodates võimalust välja pääseda. Oluline on elada oma elu iseendast lähtuvalt, siis hakkavad juhtuma õiged asjad ja tekivad need müstilised seosed ootamatutes kohtades.
Teose pealkiri „Hästijätt” on Siiri sõnul omamoodi pühendusega vanaemale Ellenile, kes tahtis alati kõike hästi jätta, kuid samal ajal ka austusavaldus Uku Masingule, kes on väljendi autor ning kelle loomingut Siiri raamatus mitmel korral tsiteerib. Ühtlasi on kirjastaja kinnitusel Siiri teos kirjutatud valdavalt Siiri enda sõnu ja termineid kasutades, millest tuli mööda vaadata ka keeletoimetajal. Seegi sobitub teose omanäolise pealkirjaga.

Kunstniku sõnul on tal veel palju öelda ning ta ei välista, et võiks tulevikus veel kirjutada. Esitluse lõpetas salvestus vanaemast rahvalaule laulmas.

Subscribe
Notify of
0 Kommentaari
Inline Feedbacks
Vaata kõiki kommentaare