-1.7 C
Rapla
Kolmapäev, 24 apr. 2024
ArtikkelLaulu- ja tantsupidu ühendab rahvast ja teeb kummarduse Tammemäele

Laulu- ja tantsupidu ühendab rahvast ja teeb kummarduse Tammemäele

Helerin Väronen / foto: Siim Solman.

Selle aasta Raplamaa laulu- ja tantsupeo pealkiri on “Üle õue õunapuu”. Idee autor on Tõnis Blank ning peo kunstiline juht ja lavastaja Valter Uusberg. Tema käest uurisimegi, mida peolt oodata on ja kuidas on ettevalmistused kulgenud.

Kuulsin juttu, et algsest ideest pole midagi alles peale õuna?
Valter Uusberg: Ei, nii hull see asi pole ja sellest tasubki rääkida. Tavaliselt lavastaja tuleb käsikirja juurde, kui käsikiri on juba valmis. Lavastaja tugineb siiski käsikirjale. Tõnis Blangi idee on kontsertetenduses, mis on viies pildis, täitsa sees. Need pildid on ajastulised perioodid saja-aastase Eesti elust. Tõnisel oli seal ka see, et on võimalik jälgida inimese eluiga. See leiab küll kajastamist, kuid mitte nii otsesõnu. Eesti ajalugu on ikka selle kontsertetenduse telg.

Algul planeeritud geograafiline mõõde on ikka sees?
See on kõige õigem küsimus, kuna me tegeleme ikkagi meie kandiga. Me proovime neis vahetekstides rääkida, mis võis olla siin 100 aastat tagasi. Esimene pilt ongi Eesti kuldaeg, napi teksti, kuid toredate laulude ja tantsudega. Sellele järgneb punapööre ja koduõuel hakkavad tegutsema võõrad. Edasi tuleb juba kolhooside aeg, räägime saavutustest, mille üle rahvas oli uhke. Võib-olla väikese irooniaga on seal tegu.
Enne taasiseseisvumist peatutakse korra üldiste keskkonnateemade juures, mis rahva jalule ajas ja laulame seal ühte ajastule tüüpilist laulu, mis on Pandiverega seotud. Võõrastest vabanemist tähistab „Eesti lipu“ laulu esitlus. See laul sai kontserdile valitud Enn Võrgu seoste pärast Rapla kirikuga, ta oli siin kirikumuusik. Rapla taustaga helilooja loominguna kõlab kavas ka noore autori Patrick Sebastian Undi puhkpilliorkestrile kirjutatud popurrii Valgre teemadel. Enne finaali jõuame koduõuele tagasi ja vaatame aupaklikult ringi, ehk kohtame inimesi, kellel vanust sama palju kui Eesti riigil.
Kontsert kulmineerub lõpulooga “Loomine”, mille kirjutas spetsiaalselt Raplamaa laulu- ja tantsupeoks meie kandi helilooja Pärt Uusberg. Sellele tegi suurepärase tantsu Helen Reimand. Ta on andekas tantsulooja, just värskelt meie maakonda tulnud, ning kirjutanud kolm tantsu sellele peole. Lõpupilt on hästi võimas. Lauldakse, mängitakse pilli ja tantsitakse lugu „Loomine“.
„Loomine“ lähtub tegelikult regilaulust. Seesama regilaulu viis läbib kogu etendust signatuuridena, mida esitatakse erineval moel. Alguses kuuleme seda signatuuri rahvapillil, kas torupillil või vilepillil, ja vahepeal kolib signatuur huvitavatesse vormidesse. Näiteks mängitakse seda puhkpillidel, akustilisel kitarril, elektrikitarril, ja seda esitatakse korra ka meeste rivilauluna. Selle rahvaviisi arendusena on sündinud laul „Loomine“.
Alguses kuuleme seda regilaulu nii, nagu seda omal ajal esitati. Üks memm laulab meil selle laulu esimesi salme. Laul ise on pikk loomise lugu, mida on regilaulu traditsioonis palju. Võib mõtiskleda, mida see regilaul ja neis sagedasti kujutatud maailma loomise motiiv, mis on ka “Üle õue õunapuu” sisu, meie jaoks tähendab. Hasso Krull on kusagil kirjutanud, et regilaulu lauldi selleks, et seda maailma oli vaja pidevalt uuesti luua. Regilaulu ajal saame kontakti oma eellastega ja saavutame terviku tunde. Vahepeal see tervik võib meie jaoks hajuda, igalühel on mingi oma tervik tekkinud. Aga ühislaulmise ajal tekib niisugune kinnitav tervik.

Kuidas peo ettevalmistused on kulgenud?
Ettevalmistused on läinud toredalt. Minule on see isiklikult esimest korda suure peo meeskonnas olla. Lavastaja ülesanne on minu arvates see, et mõttekäik, millele pikk kava on üles ehitatud, oleks piisavalt nähtav. Tahan sättida ka nendesse kontserdi osadesse midagi, kus nähtav osa seisab, näiteks laulu esitlus. Sellel peol on iseloomulik, et suured pildid vahelduvad, see puudutab just tantsijaid. Täiskasvanud lauljad püsivad paigal, neile püstitatakse lauljate tribüün. Aga mis platsil toimub, seda oli vaja natuke sättida.

Pidu peetakse Tammemäel, mis seisus see on?
Võime öelda, et see on Tammemäe viimane pidu sellisel kujul. Tammemägi läheb ümberehitamisele.

Seda ei ole hakatud tegema?
Ei ole.

Lootus küll oli, et midagi on selleks ajaks tehtud.
Jah, ja oli ka meie pidu täiesti paberil läbi mängitud ja pildis ka paigutatud Rapla Vesiroosi gümnaasiumi esisele muruväljakule, just see muruväljak oli väga inspireeriv. Aga siis plaanid muutusid, tulime Tammemäele tagasi. Teeme Tammemäe peoplatsile sellisel kujul viimase kummarduse.

Mis seekordse peo eripära on?
Peo eripära on see, et varem ei ole maakonna laulu- ja tantsupidu peetud nii, et memme ja taadi pidu on sellesse integreeritud. Ma tegin lavastajana ettepaneku näha selliseid kohti, kus on korraga pildis kõige vanemad ja kõige nooremad.

Kuidas koostöö omavahel sujunud on, kas on vaidlusi ka olnud?
Alguses, kui ideekavandist hakkas tervik tekkima, natukene oli. See aga ei olnud nii, et oleks sikutatud oma poole, et ei taha enda ideed ära anda. Tundus, et kõik on kogenud inimesed, teavad, mida see pidu tähendab. See ei tähenda autorietendust, see on ikkagi rahvale jõukohane rahvakunstipidu. Peo pikkus on omaette maraton ja on reegel, et igaüks saaks ikka esinemisaega.

Mis faasis peo ettevalmistused praegu on?
Praegu ollakse sellises faasis, kus kõik on väga täpne ja peab sekundipealt teadma, kes kust tuleb. Ja siis võib küll ehmatada, et see on päris suur monumentaalne vabaõhusündmus, kus on hästi palju osalisi, hästi palju erinevaid jõude ja nad on seal vabatahtlikult, see pole professionaalne masinavärk. Selleks on tehtud ka palju eelproove, lood on ära õpitud, ja siis minnakse platsile. Viimane kokkumäng on sama päeva hommikupoolikul, kui proovitakse idee koos tegelastega läbi.

Peo plakatilt vaatab vastu suur õun, rääkige sellest natukene lähemalt.
Kontserdi läbiv teema on õun. Logo õunal on peal veel rahvuslik ornament. Ega ta muud ei tähenda, sõna-sõnalt on meil üle õue õunapuu. Õun on väga universaalne, see rahvuslik ornament annab alatooni. Idee autor Tõnis Blank on kirjutanud kenasti ja kokkuvõtvalt, mõtisklenud õuest ja õunapuust. Mina võin omalt poolt vaid sõnastada, et tegu on ikkagi topeltidentiteediga meie tänapäevas, me oleme tegelikult väga individualistlikud, samas kuulume kollektiividesse. Õu on alati kollektiivi sümbol.
See regilaululisus õpetab meid maailma taaslooma, läbi mingi kunstilise vormi tervikut tajuma ja siis võibki küsida, mis meid ohustab, miks me neid pidusid üldse peame? Eks see individualism ongi see.
Ma olen ise nimetanud selle nii, et see on keskklassi individualism. Kandev idee meie riigis ja võib-olla ka isiklikus plaanis on ikka jõukus, heale järjele jõudmine, keskklassini välja. Ja see on ilmselt kõige tõsisem oht meie kollektiivsele üksolemisele, kui oleme hästi, materiaalselt kindlustatud ja meil on võime luua ise. Meid ei ohusta midagi väljastpoolt, kuigi meil on traditsioonis sees, et me saame rivi kokku, kui keegi on meie vastu, kuid me võime sisimas vaikselt eralduda igaüks oma hästikoostatud nurka.
See pole see, et me läheme peitu nõrkusest, vaid me eraldume, et saada tugevateks eraisikutena ja väikeste gruppidena, meid ei huvita mingi ühine asi. Nii et on väga tore näha, kuidas Eesti inimesed kohalikel pidudel tulevad kokku. Iga väiksemagi koha juures on auväärne pargike, kus on kõlakoda.

Kas selle kontsertetenduse kontekstis on neil õuntel veel mingi tähendus?
See on vilja ja viljakuse ja hooldatud kultuuri sümbol. Kui me aeda hooldame, on ta viljakas. Õu ei tohi tühjaks jääda, aias peab ikka elu olema, nii et õunad tähendavad ka lapsi. Ma näitangi lavastajana, et õunad on neidude käes kui nende titad. Õunad lähevad ka memmede ja väikeste laste kätte. Meie etenduses on õun elukaare ja elujõu sümbol.

Piltide vaheldumisel loetakse vahetekste, mis neis tekstides on?
Esimene pilt on siis Eesti kuldaeg. Selle Eesti 100 oleme me natuke tagasi võtnud, meie esimene pilt algab „Targa rehealusega“. See on vana ja võimas tants, kuid pidu on ikka pühendatud EV 100-le. Seal on memme meenutus oma lapsepõlvest, mis ulatub sinna kuldaega. Järgmine tekst puudutab metsavendi ja sõda. Kolhooside ajast ja kavalatest kolhoosiesimeestest proovime paari sõnaga juttu teha.
Lõpus tekib paralleel tänapäevaga, siis oli fosforiidisõda ja roheliste liikumine. Täna oleme samas punktis, avalik meelsus on ärev. Ollakse küll targemad ja kõik on turvalisem, kuid on mingi aisting, et mingid võõrad on meie õues, raudteed tahavad ehitada ja puidutehast.
Siis on meil väike lõigukene, mille igaüks peab ise üles leidma, uuem põlvkond ei pruugi seda küll üles leida, kuid me sõnastame selle ära. See on Balti kett, selles olek korraks ja siis oleme juba vabad. Ja lõpus oleme me saja-aastased, räägime mõnest saja-aastasest inimesest, konkreetselt meie kandist ja võtame otsad kokku, tuleme algusesse tagasi oma suure regilaulu juurde. Nii et ootame kõiki väga peole.

Subscribe
Notify of
0 Kommentaari
Inline Feedbacks
Vaata kõiki kommentaare