Raplamaa Sõnumid.
Kümne kuu pärast lõpetavas Riigikogu XIII koosseisus ei ole enam ühtegi Rapla maakonda esindavat ja seega mitte ka selle paikkonna ning siinsete inimeste muresid ja vajadusi tundvat inimest. See on muret tegev tõsiasi. Raplamaa Sõnumid on valmis kihla vedama, et ilmselt ka XIV koosseisus ei saa olema ühtegi Raplamaalt valituks osutunud saadikut.
Tahtmata solvata ühtegi maakonna vallapoliitikut, peame siiski tunnistama, et hetkel pole siin mitte kedagi (väga hea tähtede seisu korral võiks erandiks olla ehk ainult Kohila vallavanem ja ROL-i juhatuse esimees Heiki Hepner), kellele erakond oleks valmis loovutama oma nimekirja tipus koha, mis viiks korraliku pingutuse korral Riigikogu koosseisu. Rapla maakond ei ole parteide silmis ammu enam atraktiivne, sest valimisringkonnas, kus kandideerides saadakse otsustav hulk häältest ikka Harju, mitte Rapla maakonnast, on muidugi mõistlik olla tuntud ja toetatud Harju valdades. Kahju küll, aga siinsed poliitikud sobivad nimekirjadesse veel ainult ennastsalgavateks häältemagnetiteks. Pealegi on pealinnakeskseks muudetud erakondade tippudes ka Raplamaalt tulevate poliitikutetagi küünarnukinaginat piisavalt – tuleb aru saada, et kõigile tahtjatele 101 liikmega esinduskogus ei jätku lihtsalt ruumi. Sellega seoses meenuvad eelmistest valimistest inetud kemplemised nimekirja kohtade ümber (näiteks see, kuidas Juuru vallavanem, toonane ROL-i esimees, Reformierakonna nimekirjast välja suruti jne).
Muidugi võiks südamekergenduseks arutleda selle üle, kui oluline Toompea võimulabürintidesse seiklema pääsemine üldse on. Et ah, las nad seal Tallinnas arutavad ja otsustavad ja kui lauslollusi ei tehta, siis ei pruugi see meie elu mingit pidi väga mõjutada, aga kõik see on ikkagi enesepett, kujunenud olukorraga leppimine. Kohe ei pruugi see muidugi endast mingit märki jätta, natuke pikemas ajas ette vaadates tuleb aga tunnistada, et kui seal üleval ei seisa meie eest keegi, siis ei ole meid maakonnana varsti ka olemas. Oleme lihtsalt muude perifeeriasse jäävate maakondade äärealadeks jagatud ja niimoodi mitme paikkonna vahel killustatud ala.
Seega on ka valimiseelne poliitiline erakondadesisene trügimine üks märk ääremaastumise laienemisest, millele pidi lõpu tegema valdade liitmisele keskendunud haldusreform. Ja lõpuks, need ajad, kus Raplamaal kasvatati üleriigiliselt tuntud poliitikuid (Otto Tief, Helmut Maandi, Valter Kadarik) ja ministreid (Harri Õunapuu kaks korda ja Tiit Tammsaar ning Taavi Veskimägi – kumbki üks kord) ehk siis eeskujusid, kelle järgi joonduda, näivad samuti igaveseks ajaks möödas olevat.
