Katri Reinsalu / foto: Siim Solman.
Filmitalu on paik Rapla vallas Palamulla külas, kus teha filme või hoopis õppida, kuidas neid tehakse. Talu peremees on tuntud ja tunnustatud filmimees, koolitaja ja “Animaõpiku” autor Rao Heidmets.
Tema käe all saavad nii lapsed kui ka täiskasvanud, nii algajad kui ka edasijõudnud tutvuda animatsiooni kirju maailmaga.
Kõigest, mida Rao räägib, on selgelt aru saada, et mees on pisikesse ja rahumeelsesse Palamulla külla kiindunud. Ta lisab, et haarab hea meelega igast võimalusest teha midagi Tallinnast eemal. See on osalt ka põhjus, miks ta on otsustanud taluuksed avada ja huvilised oma tegemistele lähemale lubada.
Palamulla patrioot
Juuri Raol siinkandis tegelikult ei ole. Mees on hoopis Pärnust pärit. Kubja-Mardi talu omanikuks sai ta 2001. aastal. Selleks ajaks oli ta juba pikemat aega endale maamaja otsinud. Naljatamisi ütleb ta, et esimese hooga kujutas ta ikka mereäärset maja ette. Mere lähedus kergitas hinna märkamatult kahekordseks ning tuli soodsamaid võimalusi otsida.
Keset talve leidis ta lehekuulutuse, kus müüdi vana talu. Fotodelt vaatasid vastu vanad puud, mis võitsid Rao südame ja kohale tulemata otsustas ta maja ära osta. ”Kevadel oli näha, mis ma sain,” ütleb ta tagantjärele naerdes.
Lume sulades ei tulnud oma otsust kahetseda. Mõistagi on vana majaga palju tegemist olnud ja omanik näeb tegemata töid peaaegu igast nurgast siiani vastu vaatamas. Tollal oli seisukord aga kriitiline. Pool maja katust oli sisse vajunud ja külarahvas üsna kindel, et talu on hävimisele määratud. Mehe enda sõnul oli viimane aeg selle päästmiseks midagi teha. Järgnenud aastate jooksul on ta oma raha, vaba aja ja tööjõu selle remontimisele kulutanud.
Töö on end kahtlemata ära tasunud, sest talust on saanud hubane koht, kust Rao end aina tihedamini leiab. Praegu elab ta püsivalt Palamullas umbes aprillist oktoobrini. „Hea koht on,” ütleb ta Palamulla kohta. Lisaks on see piisavalt lähedal Raplale, kui igav peaks hakkama ja kellegagi suhelda tahaks. Ainuke, millest mees puudust tunneb, on üks hea ujumiskoht.
Talu ostes ei olnud Raol kindlat visiooni, et ta seal kord töötubasid korraldama asub. Pigem on see olnud loomulik elu jätk. Rao on kaua Nukufilmis töötanud. Tallinnas on loomulikult olemas kõik võimalused filmitegemiseks. Sellest hoolimata tuli tal tahtmine ka suvekodus teinekord filmidega tegeleda.
Omaette tõuke andis kohalik loodus. Nimelt on Rao terve elu putukaid kogunud ja neid ka filminud. Palamullas on putukaid palju ja nii tekkis mõte neist päris film kokku panna. Seda mõtet silmas pidades said ka tööruumid natuke värskema väljanägemise. Selle kõige tulemusel sündis Palamullas filmitud „Elu enne elu”.
Rao ütlebki, et on vaikselt oma tööruumist unistanud ja seda ka uuendanud. Tänavu tuli aga mõte uksed lahti teha ja ka teised huvilised tuppa lubada. 1. mail korraldatud lahtiste uste päeval oli kohal sadakond uudistajat.
Täpne töö
Kuigi meie vestluse taustaks toimetab tööruumis kolm naabrimudilast, ütleb Rao kohe välja, et animatsioon ei ole ainult laste pärusmaa. See on kahtlemata lastele suurepärane võimalus oma loovust avastada. Selle kõrval kujutab Rao ette, et Filmitallu võiksid sattuda ka näiteks juba üle 50-aastased inimesed, kes on oma nii-öelda põhitöö elus ära teinud ja sooviksid nüüd midagi uut avastada ja kunstiga tegeleda. Animatsioon oleks üks võimalus selleks. Filmitallu tulemiseks ei pea olema eelteadmisi animatsioonist. Võibki tulla kaks kätt taskus ja asuda seda põnevat maailma avastama.
Filmitalu töötoas saab kogeda erinevaid animatsiooni loomise võimalusi. Teeme Rao saatel nendega järgemööda tutvust. Esimesena juhatab mees lauanurga poole, kus tehakse lamenukkanimatsiooni. Sisuliselt tähendab see paberist välja lõigatud pildikeste sättimist tasapinnale ja nende liigutamist animatsiooni loomiseks. Kõike seda jäädvustab laua kohale paigutatud fotoaparaat. Pildid söödetakse kohe tööpinna kõrval asuvasse õige programmiga varustatud arvutisse, mis tegija ponnistusi jäädvustab. Rao pakub välja, et sedasi saab sõbrale naljaka sünnipäevaõnnitluse luua.
Nii nagu kõige muuga, saab ka lamenukkanimatsiooni teha lihtsamalt ja keerulisemalt. Lastele piisab tehnikaga tutvumiseks kujutise väljalõikamisest ja selle liigutamisest. See aga tähendab, et näiteks väljalõigatud poisikuju küll liigub ekraanil, kuid tema jalad on alati samas asendis. See ei tähenda, et niisugune tehnika tuleks välistada, sest lõpuks sõltub kõik loost ja sõnumist, mida edastada soovitakse.
Professionaalid lõikavad aga keha küljest käed-jalad-pea lahti ning liigutavad iga osa eraldi, et panna see realistlikumalt liikuma. Selline lähenemine nõuab täpsust ning on kahtlemata palju ajamahukam.
Toa teises nurgas köidab mu tähelepanu aga hoopis omamoodi seadeldis, millega saab teha liivaanimatsiooni. Sisuliselt on selleks vaja valguslauda, liiva ja pildistamisvõimalusega seadet, mis tehtud töö jäädvustaks. Rao valguslaud on tehtud vanast katkisest televiisorist. Kõik muu on sellest välja võetud peale ekraani ja ekraanivalgustuse. Selle peal on spetsiaalne peeneteraline ja ühtlane liiv. Kuid animatsiooni tegemiseks saab kasutada ka näiteks riisiterasid, kohvipaksu, mannat või täitsa tavalist liiva.
Rao ütleb, et liivaanimatsioon on selles mõttes hea, et sellega saab iga inimene hakkama. Pärast väikest harjutamist tuleb kokku film, mis sarnaneb kõige enam professionaalse teosega. Kõigele lisaks on näppudega sooja liiva sees erinevate kujundite loomine väga teraapiline. Seda on Raole mitmed katsetajad kinnitanud.
Veel saab Filmitalus kätt proovida plastiliinianimatsiooniga. Selleks tuleb oma animatsiooni kangelased ise plastiliinist voolida. Alles seejärel saab neid väikesel võtteplatsil liigutama hakata. Lamenukk- ja liivaanimatsiooni pildistatakse otse ülevalt, plastiliinianimatsiooni jäädvustatakse aga kõrvalt. Selleks kasutab Rao väikest statiivi ja telefoni.
Foto- ja filmitehnika on väga lühikese aja jooksul meeletult suure arengu läbi teinud. Rao ei ole üks neist, kes seda pelgaks. Pigem tervitab ta nutitelefone. See väike seade, mis taskusse mahub ja nagunii alati inimesel kaasas on, teeb tänapäeval juba väga hea kvaliteediga fotosid. Tasuta telefonirakendus aitab piltidest animatsiooni kokku panna. Rao ütleb, et nii jääb vahele kogu ajamahukas tehnika ülessättimise osa ja saab kohe asja kallale asuda. Loomulikult kasutatakse profistuudios profitehnikat, aga animatsiooniga tutvumiseks on telefon suurepärane abimees.
Seitse sekundit päevas
Produktiivne ja hea päev Filmitalu töötoas toob endaga kaasa seitse sekundit puhast materjali. Esimese hooga tundub see mõistagi terve päeva kohta maru napp tulemus. Professionaalne animatsioon on aga väga ajamahukas tehnika. Üks sekund videot koosneb 25 kaadrist. See on reegel, mille peal Rao üles on kasvanud. Ta selgitab, et professionaalid teevad nii ühekaadri- kui ka kahekaadrianimatsiooni. Esimese puhul on iga kaader erinev, teise puhul liigutatakse filmitavaid tegelasi iga kahe kaadri tagant. See muudab tööprotsessi natuke kiiremaks. Inimese silm on aga selline, et näeb kujutatavat liikumist ikka sujuvana. Kõige nõudlikuma animaatori jaoks tähendab seitse sekundit filmi seega 175 erinevat fotot, ütleb kiire arvutus.
Animatsiooni loomine nõuab kannatlikkust. Rao kirjeldab värvikalt, kuidas animaatorid profistuudios töötavad. Kõik filmile jäädvustatav peab animaatori peas olemas olema. Ta peab suutma ette kujutada, millise liigutuse tema tegelane ühe sekundi jooksul teeb, ja siis selle 25 kaadri jooksul jäädvustama. Rääkimata sellest, et tegelasi ja liigutusi on mitmeid. Selle kõige hoomamiseks kipuvad animaatorid ikka oma tegelaste liigutusi läbi mängima. Nad on justkui väikestviisi näitlejad. Rao räägib naljatades, et töötavat animaatorit lõunakutsega ei segata, sest see tähendab lihtsalt kõige otsast alustamist. Juttu räägitakse siis, kui töö on tehtud.
Selle kõige järel ütleb Rao, et reeglid on ju tegelikult rikkumiseks. Animatsiooni ei pea ilmtingimata filmima 25 kaadrit sekundis. Tehnika areng on muutnud animatsiooni tegemise tavalisele inimesele palju mugavamaks ja lihtsamaks. Raole meeldib erinevaid katsetusi vaadata. Ta ütleb, et professionaalina on tal alati mingid mängureeglid peas, mis määravad, kuidas mingeid asju tehakse. Need reeglid välistavad teatud võtted, sest nii lihtsalt ei tehta. Inimesed, kellel puuduvad igasugused teadmised neist reeglitest, mõistagi rikuvad neid. Teinekord võib see aga kaasa tuua äärmiselt huvitavaid tulemusi, mis ka „vanale kalale“ uusi ideid annab.
Kui küsin, millist animatsiooni mehele endale kõige enam teha meeldib, siis ütlebki ta, et naudib eksperimenteerimist. Talle meeldib otsida midagi, mida ta enne pole teinud või näinud. Talle meeldib sobitada kokku erinev optika ja sellega näiteks putukaid vaadata. Nii avaneb hoopis uus ja põnev maailm, mida esimese hooga oodata ei oleks osanud. Järsku võib ka kõige tavalisem lehetäi tohutult põnevaks muutuda.
Ta räägib naljatades, et teinekord oma projektidele rahastust taotledes tuleb tal kirjeldada, millest loodav film räägib. Tõsiasi on aga see, et enne tegema hakkamist ei teagi mees veel, kuhu ta töö käigus jõuab ja millise lõpptulemuse saavutab.
Rao naudib ka kogutud teadmiste edasi andmist. Seda nii Filmitalu töötubades kui ka kõrgkoolide tudengitele. Meie vestluse käigus jõuab jutujärg tihti loovuseni. Loovus paistab olevat üks neist omadustest, mida kas väärtustatakse või tahaplaanile surutakse. Rao räägib, et elu kipub tema arvates näitama, et matemaatikaülesannete õige lahendamine ja keemia tundmine ei aita elus kuigi kaugele, kui pole loovat mõtlemist ja võimet lahendusi leida.
Rao on veendunud, et igas inimeses on kõik juba olemas. See, millised omadused temas avalduvad, on tema enda valikute ja teda ümbritsevate inimeste tegevuse tulemus. Inimene, kes juba teismelisena otsustab, et temast asja ei saa, loobki endale sellise reaalsuse. Rao usub, et õpetajana on tal võimalus aidata inimese loovusel avalduda. Ja lõpuks on animatsioon üks suurepärane viis oma loovust avastama asuda.
