Ülekaalukas huvi sõna „ülekaalukas” kõrvaldamise vastu

Täna läheb Riigikogus viimasele lugemisele uus isikuandmete kaitse seadus. Selle ettevalmistamine on tekitanud taas pingeid nii poliitikute kui ka ajakirjandusringkondades, aga ka kõigi nende vahele, kes mõistavad, et sõnavabadus on üks olulisemaid alusväärtusi, millele toetub kogu euroopalik elu.
Kogu diskussioon on sealjuures keskendunud põhimõtteliselt ainult ühele sõnale, milleks on „ülekaalukas”. Alguse sai see siis, kui poliitik Rein Langi õhutusel täiendati eelnõu ajakirjandust ja avalikku huvi puudutavat paragrahvi ootamatult just selle sõnaga.
Kõrvalt vaadates võib tunduda kummaline, miks vaieldakse niisuguse ennastunustava kirega selle üle, kas „kaalukas huvi” on piisav argument, et alustada ajakirjanduslikku uurimist mingil teemal ja miks ei võiks ajakirjanikud tööle hakata alles siis, kui huvi on kasvanud ülekaalukaks.
Selle sõna eelnõusse kirjutajad püüavad väita, et tegelikult polegi mingit vahet, kumba sõna kasutada, kas kaalukas või ülekaalukas, kuid jäävad siiski justkui siirast huvist kaitsta kodanike eraelulisi andmeid ikkagi „ülekaaluka” juurde. Samas on nad oponentidega nõus, et põhimõtteliselt on raske kaaluda, kas huvi on kaalukas või ülekaalukas, sest tänaseni ei ole keegi pannud paika kriteeriume, mille alusel võiks huvi muutuda kaalukast ülekaalukaks.
Tegelikult just siia pealtnäha tühise vaidluse iva maetud ongi. Jah, tänaseni ei ole keegi pidanud vajalikuks määratleda, kui suur peaks olema avalik huvi, et ta annaks õiguse kellegi tegemistest kirjutama hakata. Kuidas mõõta näiteks aeg-ajalt ajakirjanduses elevust tekitavaid VEB-Fondi teemalisi uuringuid? Kas nende taga on ülekaalukas, kaalukas või hoopis haiglane avalik huvi? Väide, et tänaseniei ole keegi veel paika pannud mõõtmiseks vajalikku skaalat, ei tähenda, et järgmine valitsus, näiteks, ei võiks seda teha.
Demokraatiale ongi kõige ohtlikum luua olukordi, mida saaks enda kasuks pöörata mõni niisugune poliitiline jõud, kelle eesmärk on kehtestada diktatuur. Just selliste jõudude huvides on rünnata igal võimalikul juhul sõnavabadust ja piirata ajakirjanduse võimalusi seista vastu võimu kuritarvitamisele.
Kummaline, et kõige jõulisemalt taotleb seadusse „salamiini” paigutamist erakond, kes on kuulutanud ennast Eesti kõige liberaalsemate vaadetega poliitiliseks jõuks. Kas keegi oskab seletada, miks see nii on?

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga