Arvestame kaasliiklejatega!

0

Jaan Sildoja, Rapla politseijaoskonna piirkonnavanem

Üks juhtum elust enesest. Ilus päikeseline päev, soojakraade ligi 30. Tõmban selga erksavärvilise jalgrattariietuse, pähe kaitsekiivri, ajan jalgratta kuuri alt välja. Seejärel tuled vilkuma ja sadulasse, et sõites tekkivast tuulenatukesest veidigi palaval päeval kosutust saada.
Ühitan meeldiva kasulikuga. Nii mõtlevad kindlasti paljud, arvestades jätkuvalt kestvaid fantastilisi suveilmasid.
Kilomeetrid mööduvad, jälgin ümbritsevat ja samas olen ka ise nähtav. Ilm ja enesetunne on mõnusad, kordagi ei tule pähe mõtet, et midagi võiks halvasti minna. Sõidan tihti ja alati on kõik turvaline. Vahepeal olen jõudnud asulasse, kus on tihedam liiklus ja see nõuab minult suuremat tähelepanelikkust ning keskendumist.
Kuigi liigun peateel, jälgin siiski iga ristmikku ning ülekäigurada. Olen ju jalakäijaga võrreldes tugevam, aga sõidukist oluliselt nõrgem. Eesõigus ei tähenda, et võiksin muretult peateel kulgeda. Taamal näen ristmikul veoautot, mis on alustamas manöövrit. Mõtlen, et küllap autojuht on mind märganud ja laseb mul mööduda.
Miski sunnib mind ikkagi hoogu vähendama ja pidurit vajutama – ja seekord teen õige otsuse. Veoautojuht ei ole mind ilmselt märganud ja juba ta ongi täpselt minu ees. Kiire reageerimine, äkiline pidurdus ja omajagu õnne päästavad mind halvimast. Väga vähe jäi puudu. Ehmatus on suur. Hiljem sellele mõeldes kujutan ette võimalikku kokkupõrget, õhulendu ja valusat maandumist asfaldil…
Olen vihane ja pettunud. Miks ta mind ei märganud? Millega ta rooli taga tegeleb? Miks ta edasi sõidab? Õnneks kohtume eemal asuvas tänavas ja ma saan teada, et autojuht mind tõepoolest ei märganud. Asi lõppeb vabandusega ja ongi kõik. Lihtne? Aga tegelikult sellest ei piisa.

Head kaasliiklejad, praegusel ajal on tänavapildis palju jalgrattureid, rulluisutajaid ja teisi, kes tunnevad liikumisest rõõmu. Samal ajal vuravad ringi sõidukid, mootorrattad. Kõik tahavad liiklusesse ära mahtuda, ja mis peamine, turvaliselt ja tervena sihtkohta jõuda. Selleks, et ei juhtuks raskete tagajärgedega õnnetusi, tuleb olla hooliv, viisakas, tähelepanelik ja teineteisega arvestada. Kaotajaks jääb alati nõrgim, olgu tal eesõigus või mitte.
Sellest ei piisa, et tunneme liikluseeskirja ja oleme eeskujulikud liiklejad. Õnnetus võib juhtuda ka kaasliikleja tähelepanematusest. Seetõttu peame alati jälgima, mis toimub ja olema valmis reageerima. Öeldakse, et kõigil võib juhtuda, aga liikluses maksab see elu!
Turvalist suve!