Helerin Väronen / foto: Metsakutsu Facebook.
Tänavune Kaparock 2. juunil Tohisoo mõisapargis oli järjekorras juba kaheksateistkümnes, nii et täitsa täisealise ja küpse festivaliga on tegu.
Kuna sel aastal jõudsin kohale esimeste seas, mõni hetk pärast väravate avamist, õnnestus kuulda ka kahte kohalikku bändi, keda ametlikus esinemislistis kirjas ei olnudki.
Nii Wall To Wall kui ka Best Turn näitasid oma kahe looga, et häid rockbände on Kohilas peale kasvamas küll. Isegi publikut, mis koosnes küll enamasti esinejate pereliikmetest ja sõpradest, jagus neile rohkem kui mõnele kuulsamale bändile.
Järgmised kaks kohalikku bändi, Blue Hearts ja Lights Out, said natuke rohkem lavaaega ja paistsid silma juba küpsema olekuga. Kaverite kõrval oli neil ka oma lugusid. Kiidaks kõiki noori bände ka selle eest, et ilusti öeldi enne iga laulu loo pealkiri. Mõnel vanemal bändil sellist tava ei olnud ja see ausalt öeldes häiris.
Festivali päevajuht oli Indrek Ventmann, kes ka ise lauljana üles astus. Ametilt on Ventmann tegelikult apteeker, muusika on vaid tema hobi. Tuntuks sai ta Eesti Laulu konkursil oma looga “Hispaania tüdruk”. Sel aastal osales ta konkursil looga “Tempel”. Nii palju, kui on olnud kuulda ja lugeda, on mõlemad lood hästi peale läinud just lastele. Tuleb tõdeda, et need ongi meeldejääva viisiga ja kerged kaasa ümiseda, nii et nende populaarsuse üle ei tasu imestada.
Ilmaga Kaparockil vedas, päev oli päikseline, mõne pilve ja natukese tuulega. Soe ilm aga tingis selle, et vahepeal tuli läbihigistatud riideid vahetada, nii jäi huvitava nimega bänd Rainer Ild nägemata, vaid paari viimast lugu sai eemalt kuulda. Aga varem kuuldu põhjal võib öelda, et sellel bändil on omamoodi humoorikas muusika, ja eelmise aasta Noortebändi võitja tiitel pole kindlasti ainus, millega nad tulevikus oma CV-d ehtida saavad.
Pärnu bändi The Boodnocks muusikud saabusid lavale lausa kurjakuulutava muusika saatel. Ülejäänu enam nii kurjakuulutav ei olnud, oli selline mõnus rock, mida just Kaparockilt ootaks. Läti bänd Laime Pilniga oli samuti hea, pikajuukselised noormehed rokkisid tõelise mõnuga.
Kergelt bluusihõnguline The Queen Of Spades hiilgas just oma pillimänguoskusega. Lätlastelt tuli vägev kitarrisoolo, aga selle bändi puhul sai kuulda väga head trummisoolot.
Rapla muusiku Mick Pedaja muusika oli vastukaaluks rockibändidele rahulik ja meditatiivne. Sellest rahulikust tardumusest tõmbas aga publiku välja järgmine esineja, Metsakutsu. Ma pole küll väga suur räpi austaja, kuid siinkohal teen suure kummarduse Metsakutsule, kes minu jaoks oli täielik päeva nael. Ta suhtles aktiivselt publikuga ja suutis rahva endale tõeliselt kaasa elama panna. Nii suurt hulka lapsi ei toonud lava ette mitte ükski teine esineja. Ta isegi mainis naerdes, et tahaks väga teada viie esimese rea keskmist vanust.
Olemata Miljardite fänn, tuleb tunnistada, et nende muusika on mõnus ja jääb kummitama. Bändi eestvedaja Marten Kuningas on muidugi omaette nähtus, kelle loomingut on alati hea kuulata.
Väga paljud olid Kaparockile saabunud just legendaarset Ultima Thulet kuulama. Eks ta fännidele ilmselt pakkus kuulamisrõõmu, kuid pool publikust lahkus siiski enne, kui kõlasid viimased noodid.
Kokkuvõtvalt võib öelda, et ootasin festivalilt tibake enamat, kuid samas kurta ka ei saa. Sel aastal tundus külastajate hulgas olevat rohkem lapsi kui varem. Neile olid juba varakult mõisa ees erinevad tegevused välja pakutud, alates näomaalingust kuni sulgpallini välja. Ka söögivalik on aastatega märgatavalt paremaks ja mitmekülgsemaks läinud. Jääb üle oodata, millist muusikat ja maitseelamusi järgmisel Kaparockil pakkuda on.
