Millal sina viimati jalutamas käisid?

0

Stina Andok

Miks on hea jalutada? Või pigem ehk tuleks küsida, miks on hea teinekord võtta ette sihitu jalutuskäik? Ma teen nüüd võib-olla kellelegi kohutavat ülekohut, aga mulle näib, eelkõige muidugi iseennast kõrvalt jälgides, et pikad tööpäevad ja nendele järgnevad muud poolsunduslikud kombestikud ja kohustused ei paku palju võimalusi sihituteks jalutuskäikudeks.
Praegusel ajal räägitakse jalutamisest aina enam kui ühest liikumisvormist, mis võimaldab mingilgi moel tagada füüsilist heaolu. See on n-ö laiskade inimeste sport. Nendele, kes ei viitsi jalgratta seljas vändata, jooksu harrastada või veelgi enam, külastada mõnd treeningsaali. Et kui muud ei jaksa, siis vähemasti jaluta, eks. Tee tempokat sammu. Nii ja nii palju kilomeetreid, et põletada nii ja nii palju kaloreid.
Eks see kõik ole õige ka, liikuma kahtlemata peab, aga kuidagi teisejärguliseks selle juures on jäänud jalutuskäigu teine positiivne omadus – lõõgastus, meditatsioon, puhkus. Ma ei leia selle jaoks hetkel kõige sobivamat sõna, aga minu meelest võib jalutuskäik olla parim võimalik üksinduse vorm. Üksi olles ei pea end sugugi üksikuna tundma, kui olla iseendale sõber. Minu jaoks ei ole paremat teraapiat kui rääkida selle ühe sõbraga, kes tunneb sind kõigist kõige kauem ja kõige paremini.
Kui veel võtta see sihitu teekond iseendaga ja iseendasse ette looduses, on kuidagi eriti mõnus. Kuskil taamal siristab linnuke, puhub mahe tuuleiil, mis sahistab õrnalt rohetavaid puulatvasid, teeäärtes punetavad pisikesed maasikamammud, sind saadab üksnes sinu enda vari, rahulik hingamine ja jalgadega maapinna puudutamine.
Kes elab mitmekesi, see teab, et teinekord on kodus väga raske leida sellist vaikset hetke, et lihtsalt olla ja mõtiskleda. Kui on juba hämar ja vaikne, siis tahaks pigem põhku pugeda, mitte mediteerida. Kodus kipume ilmselt valima ka mugavamaid võimalusi lõõgastumiseks, näiteks televiisori ette diivanipehmusesse vajudes. Kel on oma aed, see saab ehk päeval kogunenud pingeid maandada lilleilu nautides, taimedega vesteldes, neid kastes või peenraid hooldades.
Mul on vahel lihtsalt tunne, et läheks jalutama. Ja ma siis lähengi. Selline tunne tekib seda sagedamini, mida enam olen kimpus mõne murega. Siis lähen ja jalutan need mured endast välja. Kasvõi korraks. Jalutan nii kiiresti või aeglaselt, kui parasjagu mõnus tundub. Vahel ma juba peaaegu jooksen, sest tahan tunda lihaseid oma jalgades pingutamas. Teinekord pigem loivan, sest tahan iga väljapiiluvat õit imetleda, katsuda ja nuusutada. Nendel jalutuskäikudel ma räägin iseendaga, vahel vaikselt, vahel päris valjult.
Kui hästi läheb, õnnestub aeg-ajalt ka täiesti keset tööpäeva üks jalutuskäik teha. Lihtsalt kaugemasse kauplusesse või kuhu iganes. Ka siis jõuan end välja lülitada muust maailmast, süveneda korraks iseendasse ja mõnd põletavamat teemat lahti harutada. Enamasti on teised linnatänavatel liikuvad inimesed niivõrd mestis oma igapäevaste tegemistega, et neil ei ole aega tähele panna, millega sina parasjagu tegeled. On täiesti võimalik keset rahvarohket tänavat end korraks üksinda tunda.
Me kõik oleme ühel või teisel moel oma muredevõrgus kinni ja tuleme sellega toime nii hästi, kui parasjagu suudame. Üksi olemine ja iseendasse vaatamine ei ole alati lahenduse võti, aga teinekord tasub seda proovida. Lihtsalt lasta oma jalgadel minna mitte kuhugi, et jõuda iseendas… kuhugi.