Ajakirjanik ei ole Jeesus

Mart Raudsaar, Eesti Ajalehtede Liidu tegevdirektor.

Nagu teame, protesteerivad vikipedistid Euroopa Liidu autoriõiguste direktiivi muudatuste vastu. Euroopa kirjastajaid ühendava katusorganisatsiooni News Media Europe autoriõiguste töörühma liikmena olen mina üks neid, kes on näinud juba aastaid vaeva selle nimel, et ajakirjandusväljaannetel oleks suurem õigus kontrollida oma sisu kasutamist ning oleks suurem õigus saada selle eest väärilist raha. Ajakirjanduse majanduslik vee peale jäämine on seotud sellega, kas me suudame lüüa punnid aukudesse, kust vesi sisse tuleb. Euroopa Komisjon mõistis seda situatsiooni (ka valeuudiste massilise leviku ajajärgul) paar aastat tagasi eesotsas volinik Günther Oettingeriga ning lauale on pärast pikki läbirääkimisi ja kompromisse jõudnud paranduste pakett, mille arutelu on kulgenud edasi Europarlamenti. Siin tahavad mõned parlamendi liikmed, kelle üheks eestvedajaks on Saksamaa piraadipartei poliitik Julia Reda, asja ikkagi põhja lasta, kuna parandused kitsendavad vaba jagamismajandust internetis.
Minu isiklik ja sügav veendumus on, et vaba jagamismajandus kui kodanike õigus ei saa üle kaaluda teiste kodanike õigust saada oma töö eest tasu. Vastupidine väide oleks õigustus varastamisele, mis toob mulle meelde sundkolhoseerimise, kus talumehe hobusest sai igaühe hobune, mida kõik võisid vabalt kasutada. Pole muidugi paha, kui iga nurga peal oleks hobune vabalt võtta, kuid keegi peab talle süüa andma ja tema eest hoolitsema. Paraku kipub jagamismajandusega kaasnema üldine kvaliteedi langus, mida kogesin omal nahal eelmisel kuul Budapestis, kus tipptunnil pole enam kusagilt taksosid võtta, sest Uberi juhid sõidavad siis, kui nad tahavad.
Vaatame aga korraks Europarlamendis menetluses olevatele ettepanekutele otsa. 20. juunil toetas kirjastajaid huvitava artikli 11 parandusettepanekuid napilt Europarlamendi õiguskomisjon (JURI), võttes aluseks Axel Vossi kompromissettepanekud. Loetlen mõningaid olulisi momente. Esiteks, parandusettepanekud ei keela ajakirjanduse materjalide kasutamist ja jagamist üksikisikute poolt, kui selle eesmärk ei ole tulu teenimine. Teiseks, autoriõigusega saavad kaitstud otsingumootorites kuvatavad ajakirjandusliku materjali lõigud (mis kahtlemata ei ole meelepärane Facebookile ja Google’le). Kolmandaks, parandustel ei ole ajas tagasiulatuvat jõudu. Neljandaks, muudatustest ajakirjandusorganisatsioonide tekkiv tulu on mõõdetav ning seda jagatakse õiglases mahus (appropriate share) sisuloojate ehk ajakirjanikega (ärge küsige mu käest veel mehhanismi, aga põhimõte on parandusettepanekutes sees). Viiendaks, ajakirjanduslik materjal saab õigusliku kaitse viieks aastaks. Pärast seda on uudised vananenud ning need muutuvad vabavaraks, mida võib igaüks kasutada ja töödelda vabalt, nagu tehakse Saksa klassikute Bachi ja Beethoveni teostega. Kuuendaks, haridus- ja kultuuriasutused saavad jätkata ajakirjanduse sisu kasutamist oma uurimis- ja sälitamistöös, kuna nende eesmärk ei ole selle pealt raha teenida.
Minu arusaamist mööda ei ole meie, Euroopa kirjastajate esindajate töö viljana lauale jõudnud kompromissparanduste pakett suunatud üksiku internetikasutaja, raamatukogude või ülikoolide vastu. Kui keegi arvab teisiti, siis ta on eksiteel, sest parandusettepanekud on mustvalgel asjad. Vaba jagamismajandus peaks muidugi oma tegevuse üle vaatama. Aga ka siin peaks olema võimalik mõistlik kompromiss, sest näiteks fonogrammitööstuses on olemas oma jagamismajanduse mikromaksete mudel. Energia jäävuse seadus paraku kehtib: mitte millestki pole võimalik teha midagi ning need, kes kulutavad aega ja jõudu, peavad saama oma töö eest tasu. Ainult Jeesus suutis teha veest veini ning tema tasu on omaette teema.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga