Kogu maailm elas kaasa ja rõõmustas

Raplamaa Sõnumid.

Paari viimase nädala jooksul on maailma kõige olulisemad uudistekanalid hoidnud oma pingsa tähelepanu all kaheteistkümne Taimaa koobastes lõksu jäänud koolipoisi saatust. Miljonid inimesed alustasid ja lõpetasid päevi sellega, et püüdsid uudiseid poiste päästmiseks ette võetud rahvusvahelise operatsiooni käigu kohta. Ja kuigi paljud asjatundjad kogu maailmas püüdsid meid ette valmistada selleks, et niisugused päästetööd ei pruugi õnnestuda, et risk on väga suur (hoiatusi kinnitas veel ka sõnum ühe kogenud sukeldaja hukkumisest), loeti ikkagi sealt tulevaid uudiseid südamevärinaga ja loodeti parimat. Miljonid inimesed palvetasid selle eest ja olid mõtetes nende kaheteistkümne võõra lapsega.
Ja see uskumatu ettevõtmine läkski korda! Eile pärastlõunal tuli lõpuks sõnum sellest, et kõik 12 poissi ja nende treener on päästetud. Me võime nüüd uskuda, et kõige halvem on sellega möödas, ometi ei tähenda see, et võiksime kogu sündmuse kui tühise vahejuhtumi unustada.
See, kuidas kogu maailm kaheteistkümnele lapsele ja nende otsimisel ning päästmisel riskinud eri riikidest kokku sõitnud sukeldujatele kaasa elas, kinnitab kõigele vaatamata, et maailm ei ole hukule määratud, et inimesed on oma olemuselt pigem head kui halvad.
Vaatamata sellele, et omakasupüüdlikud poliitikud erinevates piirkondades püüavad jätkuvalt inimesi rassistlikke vihakõnesid pidades, religioone vastandades, majandustülisid lõkkele puhudes ja pidevat sõjaähvardust värskena hoides inimesi üksteise vastu vaenule õhutada, oleme me tegelikult võimelised kõik koos selle vastu seisma. Tegelikult ongi maailm juba paremaks muutunud, võiksime me vastuseks öelda. Selles mõttes on Euroopa Liit inimkonna ajaloos ju täiesti unikaalne nähtus: grupp riike (kusjuures kaugeltki mitte ühesuguse maailmakäsitlusega, arengutaseme ja jõukusastmega riike) on suutnud omavahel kokku leppida selles, et rahuliku eksistentsi nimel püütakse olla üksteisele toeks ja välditakse vaenu. See ei ole olnud üldse mitte kerge, kuid kõigele vaatamata on see tänaseni ikkagi õnnestunud. Oleks äärmiselt vastutustundetu lasta sellel kõigel sisemiste hõõrumiste ja välise surve tõttu kokku kukkuda.
Sellepärast peaksime ikka ja jälle mõtlema sellele, kuidas miljonid inimesed suutsid üheskoos kaasa elada kaheteistkümne koolipoisi käekäigule kusagil kauge Taimaa vett täis valgunud koobaskäikudes. See võiks meile eeskujuks olla ka praegu, kus paar vastutustundetut poliitikut püüab mõjutada inimkonna saatust. Me ju tegelikult suudame üksteisest hoolida. Tapmine, hävitamine ja vihkamine ei saa igavesti inimloomust iseloomustada.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga