Haldusreformist 9 kuud hiljem

0

Raplamaa Sõnumid.

Läinud kolmapäeval oli Tallinnas rahandusministeeriumi ettevõtmisel koos esimene suurem läinudaastast haldusreformi kokku võttev üritus „9 kuud haldusreformist. Mis sellest sündis?”, kuhu oli üle riigi palutud osalema oma sadakond inimest. Eesmärk oli tutvustada erinevate autorite analüütiliste artiklite kogumikku „Haldusreform 2017” ja kuulutada esimese üheksa kuu kogemuse põhjal, et reform oli Eestile kahtlemata vajalik ning kokkuvõttes läks kõik hästi.
Kogumikku „Haldusreform 2017” on talletatud reformi läbiviimise põhiliste otsuste sünni, tausta ja elluviimise eri vaatenurgad. Esmasel sirvimisel jätab artiklitekogu paraadväljaande mulje, kus püütakse kinnitada, kui hästi nüüd, pärast reformi, kõik on ja kui õnnelikud me peaksime olema, et see lõpuks ometi ära sai tehtud. Põhjalikumal süvenemisel selgub siiski, et tegemist on tõesti väga eripalgeliste analüüsidega. Poliitkorrektsete kirjutiste vahelt võib leida ka väga asjalikke ja pigem murelikke hinnanguid.
Olgu siinkohal isuäratuseks viidatud vaid ühele autorile. Kogumiku 345. leheküljelt leiab lugeja Eesti tunnustatud inimgeograafi Garri Raagmaa artikli, mis kannab pealkirja „Kuivõrd haldusreform arvestas asustuse pikaajalise ümberkujundamise ja kohtade globaalse konkurentsivõimega?”.
Öelgem nii, et Raagmaa koonerdab kiitusega ja on pigem kriitiline. Lk 347 tuletab ta meelde, et 30. augustil 2012 (üldse mitte nii väga ammu!) kehtestas Vabariigi Valitsus üleriigilise planeeringu „Eesti 2030 pluss” (ÜPR), milles nähti asustuse arengu põhirollis maakonnalinnu kui toimeregioonide keskusi. Mis sellest teesist saanud on?
Raagmaa kirjutab: „HTR (haldusterritoriaalne reform) põhimõtteliselt eiras toimeregulatsioonide ja nende keskuste rolli. Vähe sellest, ÜRP koostanud ametnike eesotsas Rahandusministeeriumisse HTRi (haldusterritoriaalset reformi) tegema tõstetud riigihaldusminister kaotas ka maavalitsused, mis seni valdavalt funktsionaalsete linnaregioonidena toimivate maakondade ühistegevust korraldasid. Maakonnad kaardil säilisid, kuid ilma administratsiooni ja piirkondliku koostöö mehhanismita.”
Kuidas edasi, küsib tunnustatud inimgeograaf. Paraku oskame sellele vastata alles kolme-nelja aasta pärast ja karta on, et siis ei ole me enam nii bravuursed nagu täna. Aga samas on Raagmaal ka selgitus sellele, miks lähevad asjad nii, nagu nad lähevad:
„Halduse reformimine on läbi aja olnud ennekõike võimu küsimus. Võimukandjad ei saa üle kiusatusest võimu ümberjagamisel ise kasu lõigata. Teaduslikud põhjendused jäävad pea alati tagaplaanile ja neid kasutatakse pigem poliitiliste eesmärkide põhjendamiseks.” Võimatu on ütlejaga vaielda.