Maris Adoma – aktiivne gümnasist, kel suur soov ajakirjanikuks saada

0

Helerin Väronen / Foto: Siim Solman.

Tähelepanelikum Raplamaa Sõnumite lugeja on ilmselt märganud, et meie ajakirjanike sekka on ilmunud uus nimi, Maris Adoma. Veel tähelepanelikum lugeja mäletab, et Maris oli üks neist, kes osales sel kevadel Miss Raplamaa konkursil. Maris läheb sügisel Rapla uue gümnaasiumi 12. klassi ja on enda jaoks paika pannud, et pärast kooli lõppu tahab ta ajakirjandust õppima minna.

Raplamaa Sõnumite toimetuses oli Maris enne tööle tulekut käinud kahel korral. Esimesel korral käis ta siin seoses Miss Raplamaa üritusega ja teisel korral, kui koolis oli karjääripäev „Miks ma mida teen?“. Pärast teist käiku oli ta uurinud, kas meile on võimalik suvel praktikale tulla ja sellele soovile anti toimetusest roheline tuli.


Kuid asi ei piirdunud vaid praktikaajaga, peatoimetaja Tõnis Tõnisson pakkus Marisele kuni kooli alguseni tööd ja Maris oli sellega nõus. „Kuna ma väga tahan seda eriala õppima minna ja ajakirjanikuks saada, võtsin ma selle pakkumise suure hurraaga vastu. Sellisest pakkumisest keelduda oleks olnud patt, see tuleb mulle ülikoolis kindlasti kasuks,“ sõnab Maris.

Ajakirjanikuks saamise soovile andis tõuke hea õpetaja

Huvi ajakirjanduse vastu sai Marisel alguse aga sellest, et talle põhikoolist alates meeldib väga kirjutada. „Mul on alati kirjandus ja eesti keel lemmikained olnud ja hinded viied. Siis ei osanud ma veel küll mõelda, et selle meeldimise võiks ametiks kujundada. Kümnenda klassi lõpuni olin ma tegelikult kindel, et ma ei lähe ülikooli, arvasin, et ma ei leia sealt endale midagi sobivat. Ma olin kindel, et ma õpin hoopis jumestajaks.
Kuid 11. klassi alguses hakkas kirjutamine mulle veel rohkem meeldima, tänu mu õpetajale Siri Põllule. Ta kirjanduse ja eesti keele tunnid olid sellised, kus pidi kogu aeg arutlema ja analüüsima ning pikalt kirjutama,“ räägib Maris ja lisab, et tänu sellele õpetajale arenesid nad hästi palju ja tema oskab seda vägagi hinnata.
Peale kirjutamisoskuse meeldib Marisele inimestega suhelda ja esineda, nii et see viis ta mõtted soovini ajakirjanikuks saada. See töö oleks tema arvates huvitav ega oleks rutiinne. Parema pildi saamiseks erialast käis ta ka Tallinna Ülikoolis tudengivarju päeval. „Nüüd ma tunnengi, et see on õige asi mu jaoks.“
Ajakirjandust saab õppida nii Tartus kui ka Tallinnas ja kuigi alguses oli Maris mõelnud rohkem Tartu Ülikooli peale, kaldub ta nüüd pärast tudengivarjupäeva pigem arvama, et Tallinnas oleks parem õppida. Veel enne ülikooli tuleb aga Marisel käia aasta uues avatavas Rapla gümnaasiumis. Maris natukene pelgab kogu seda uut keskkonda ja inimesi, kuid samas arvab, et see aasta on hea ettevalmistus ülikooliks. Riigigümnaasiumis ei ole igapäevaseid kontrolltöid, vaid teatud perioodi järel on arvestuste nädalad ning seal on ka tunnid tavapärasest pikemad.
Enne ajakirjanikuks saamise soovi oli Marise unistus asutada kunagi enda ilustuudio, kuid nüüd on meikimisega tegelemine muutunud pigem hobiks. Ilumaailm on tema arvates niivõrd keeruline tänapäeval, hästi raske on end seal tõestada ja läbi lüüa. Maris on küll kindel, et ta saaks sellega hakkama, kuid ta on eneses avastanud uued anded, mida parema meelega edasi arendaks. Marisele meeldib nimelt väga teisi nõustada ja lastega tegeleda.

Silmaringi laiendamine lugemise kaudu

Ta on varem töötanud lasteaias abikasvatajana ja tihe kokkupuude lastega on ka ta õe tõttu, kelle kolme last ta tihtipeale hoiab. Mõni päev enne meie intervjuud sai Maris need kaks teemat, lapsed ja nõustamine, ühendada ning käis Rapla tantsulaagris 9-12-aastastele lastele avaliku esinemise teemadel rääkimas.
„Seal sain ma ka aru, et lisaks esinemisele ja õpetamisele meeldib mulle väga lastega tegeleda. See tunne, kui sa saad nad kuulama ja kaasa rääkima ning näed, et loengu lõpuks on nad ka midagi õppinud, see on hästi tore. Ma tahan panustada laste arengusse, kes on tegelikult meie tulevik.“
Üks Marise suur hobi, millest on väga suur kasu ka ajakirjaniku töös, on lugemine. Maris räägib, et tema suur lugemishuvi sai alguse põhikoolist. Kooli raamatukoguhoidja on nüüd hiljem talle meenutanud, et toona käis uute raamatute tellimine Marise järgi. Kui Maris käis mõnd raamatut küsimas ja seda ei olnud, siis võimaluse korral see telliti. Põhikooli ajal luges Maris väga palju, nüüd on aga elutempo läinud kiiremaks ja lugemiseks nii palju aega jagunud pole.
„Kui on aga mõni vaba hetk, siis ma tõesti tunnen, et ma tahan lugeda. Tegelikult ma ei saagi aru, miks noored ei loe. See laiendab silmaringi ja sõnavara ja ajakirjanikule on see ainult pluss,“ sõnab Maris. Ta lemmikud on krimiromaanid ja noorsooraamatud. Lemmikautoritest toob ta välja näiteks Katrin Pautsi, kelle raamatu „Tulekandja“ ta alles lõpetas. Lemmikautorid on veel Ketlin Priilinn, Heli Künnapas ja Rapla oma kirjanik Ene Sepp. Välisautoritest toob ta välja John Greeni, kelle teosed „Paberlinnad“, „Süü on tähtedel“ ja „Alaskat otsides“ on talle kõik väga meeldinud. Välismaa autoreid Maris üldjuhul ei loe, mis ei ole küll sihilik, vaid lihtsalt on juhtunud nii, et pigem satuvad talle kätte Eesti autorite teosed.
Marisel on ka väike unistus kunagi ise mõni raamat kirjutada. Kas siis mõni krimiromaan või midagi noorte teemat puudutavat. Maris tunnistab, et tegelikult kirjutas ta päris noorena, 10-11-aastasena sahtlipõhja mõned armastusraamatud ja ka luuletused. Nii mõnedki ta luuletused sündisid toona siis, kui ta oli vihane. Kui muidu millestki kirjutada ei oska, saab sellisel hetkel oma tunnetest kirjutada. Mõlemad nendime, et millegipärast kipuvad inimesed rohkem mäletama negatiivseid hetki, kuid ehk on seda negatiivsust siiski vaja, et sellest sünniks midagi ilusat.

Liikumine kui elu oluline osa

Kuna Maris on ääretult aktiivne, on tal raamatulugemise kõrval veel mitmeid hobisid. Üks neist on näitlemine. Põhikoolis oli neil näitering ja gümnaasiumis osales ta Krista Oleski teatrigrupis Ega Vist. Riigigümnaasiumis on näitlemine valikainena sees ja Maris kavatseb selle kindlasti võtta. „Teater on ka koht, kus ma saan ennast välja elada ja jällegi inimeste ees esineda, mis mulle väga meeldib. Sellega kavatsen ma kindlasti hobi korras edasi tegutseda,“ on Maris kindel.
Maris on proovinud aktiivselt ka mõnda filmi esinema saada. Facebookis on olemas grupp „Pean saama näidelda, muidu suren“, mille kaudu osutus Maris kord päris suure hulga rahva seast castingule valituks. Sarja „Pilvede all“ otsiti Mari tütart ja Maris meenutab, et castingul oli ta ainus, kes oma teksti oskas peast ette kanda. Teda küll rolli ei valitud, kuid ta pole sellepärast kurb, kogemuse sai ta ju siiski.
Üheks lemmiktegevuseks on Marisel sport. Ta räägib, kuidas kooliajal oli hästi aktiivne, käis vähemalt kolm korda nädalas jõusaalis ja armastas hingega kõiki kehalise kasvatuse tundide tegevusi. Nüüd on kirjutamise tõttu jäänud sport küll tagaplaanile, kuid Marisel on soov see uuesti tõsisemalt käsile võtta, kuna liikumisel on tema elus väga suur roll.
Uue harrastusena on Maris enese jaoks avastanud discgolfi. Selle pisiku sai ta Keava spordipäeval. Radadest eelistab ta Valtu ja Pirgu omi. „Discgolf tekitab sõltuvust. Kui sa saad mõne raja väga väheste visetega tehtud, siis on nii hea tunne. Selles alas on emotsioonid ja trenni tegemine üheskoos.“
Peale sportimise on Maris ka suur Rapla korvpalli fänn. Ta räägib, et igale mängule, kuhu võimalik minna on, ta ka läheb. Maris meenutab üht korda, kui ta oli tööl ajal, mil parasjagu käis play-off mäng. Töölt vabanes ta hetkel, kui mõned minutid olid veel mängida jäänud. „Mäletan, kuidas pitsakioski juures panin telefonis live-ülekande käima ja jooksin nii kiiresti kui sain Sadolini. Jõudsin täpselt sel hetkel sinna, kui Rapla võitis ja sain veel koos oma lemmikutega pilti teha,“ sõnab Maris naerulsui. Ta väga väärtustab seda, kui suureks korvpall Raplas muutunud on, ja leiab, et see on ka väga hea ajaveetmisvõimalus.

Iseseisvuse saavutamine tööga

Kui räägime Marisega tööst, sõnab ta, et tema jaoks on oluline iseseisev olla, mitte kellestki sõltuda, ja tööl käimine on seda iseseisvust juurde andnud. Eelmise aasta jaanuaris nägi ta Facebookis, kuidas Pitsakiosk otsis omale töölist, ta võttis nendega ühendust ja uuris, kas ta kooli kõrvalt saaks seal käia. Tööandja oli nõus ja nii töötas Maris aasta aega nädalavahetustel Pitsakioskis.
„Ma tahtsin oma raha, ei tahtnud vanematelt küsida. Ja selle kaudu õppisin ma raha väärtust rohkem tundma. Asjad ei tule kergelt ja nüüd ma valin palju rohkem, mida ma ostan. Teiseks oli minu arust loogiline, et peab tööle minema, ma ei osanud kodus niisama istuda.“
Nädalavahetustel Raplast koju Raikkülla käimine oli aga raskendatud ja seetõttu elab Maris nüüd Raplas. Siin elab ta õde. Rapla on tema jaoks armsaks saanud ja väga kaugemale ta siit kolida ei tahakski. Ühes paigas elamine aga ei välista reisimist. Kuigi varem ei vaimustunud Maris reisimise mõttest, on tal nüüd selleks aina enam tahtmist.
Alles hiljuti rääkis ta ühe sõbrannaga, et tahaks minna kas Eestis või veelgi parem, välismaal reisima niimoodi, et seljakott selga, natuke raha kaasa ja lihtsalt lähed. Selline reisimisstiil oleks Marise arvates väga hea, kuna näitab ära, mis eluks üldse vaja on. Tegelikult enamasti ei lähegi neid asju vaja, mis kaasa pakitakse.
Lõpetuseks tuleb jutuks, et Maris on suur kassiarmastaja. Ta ütleb ise naerdes, et ta võiks vabalt olla selline kassnaine, nagu Simpsonite multikas üks tegelane on.
Pärast seda jutuajamist on selge, et meie toimetusel on väga vedanud, et selline aktiivne, heasüdamlik ja laia silmaringiga tulevane ajakirjanik just meie toimetuses oma esimesed lehetöö kogemused saab.