Rahvastikuteadlane Jaak Uibu tutvustab oma uut teost

0

D.Sc Jaak Uibu / Foto: Siim Solman.

Juunikuu viimasest nädalast on aadressil https://www.digar.ee/arhiiv/nlib-digar:353030 leitav rahvastikuteadlase ja meditsiinidoktori Jaak Uibu uus raamat “Inimloomuse tahumata tahud”, mis sisaldab kirjutisi ja ettekandeid aastatest 2016-2018. Autor on raamatusse kätketu kokku võtnud saatesõnades, millest lühikokkuvõtte alljärgnevalt esitame.
Märkimist väärib veel, et autor on Vigala valla aukodanik ja raamatu sünnipaigaks on
Kivi-Vigala.

Käesoleva võrguväljaande koostamist ajendasid kaks asjaolu. Esiteks, Eesti meedia vastumeelsus avaldada demograafilist kriisi käsitlevaid kirjutisi ja teiseks, minu kahe aasta taguse kogumiku „Perekonnast, kodust, põhiseadusest ja riigist“ tuhatkond allalaadimist Digari ja Rahva Raamatu serveritest. Varasematest aastatest on Digaris väljaanded „Eesti rahvastiku tervis XXI sajandi künnisel“, 2002; „Avaliku sektori ettepanekud ja arvamused Eesti Vabariigi rahvastikupoliitika aluste koostamiseks“, 2003 ja „Rahvastikukriisi kogumik“, 2015. Ka neid on alla laaditud peaaegu poolteist tuhat korda.
Niisiis lugejad on olemas. See veeniski mind jätkama Digarile kirjutamist. Olen selle võimaluse eest tänulik Eesti Rahvusraamatukogule, kes omakorda on toetatud vaieldamatust tehnilisest progressist ja riikluse arengust demokraatia suunal. Tehnilise progressi saavutusi kasutades püüab käesolev kogumik kaasa aidata eesti rahvuse ja demokraatia hoidmisele Eestis.
Eneselegi üllatusena leidsin, kuidas kogumiku esilugu inimloomusest sobis alusena kõikidele teistele kirjutistele, mis ajaliselt järgnesid essee koostamisele. Tundsin veelkordselt, millise kuldaväärt vahendi andis meile arvuti viimase paarikümne aasta vältel, lihtsustades nii kirjutamist, kirjade saatmist, salvestamist ja teabeotsingut. Kuidas ja milleks seda kõike kasutatakse, on teine asi.
Olin otsinud võimalust avaldada essee kohta poolteist aastat tagasi laekunud arvamusi, mis sageli käsitlesid inimloomust laiemalt ja paremini kui mina seda oma essees oskasin teha. Ühtlasi toetasid arvamused minu algatust, mis pole sugugi vähetähtis toonuse hoidmisel. Kogumikku kokku seades leidsin, et minu pettumusrohkete tulemustega pöördumised riigivõimu poole on kõik taandatavad inimloomuse iseärasuste peale. Selle peale, kuidas inimesed muutuvad, kui nad võimu juurde saavad. Olgu selleks vaid ametikoht riigiasutuses.
Võtan appi Arnold Toynbee: „Ajalugu näitab, et inimsoo rumalus ja nõrkus pole ajutised sümptomid, vaid inimelu püsivad tunnusjooned…“ Krahv Lotario ehk hilisem Rooma paavst Innocentius III, kes nii oskuslikult kirjeldas inimolu viletsust, kavatses kirjutada ka inimloomuse väärikusest, kuid meieni see ei ulatunud. Me ei kahtle, et see väärikus on igal juhul olemas, aga inimloomusesse programmeeritud kurjus ja omakasupüüdlikkus ei lase väärikusel esile kerkida. Nii on seda väärikust põhjust hoida ja rohkendada kirjasõna kaudu. Tuleb ka riigiametnikke ja poliitikuid aidata nende oskamatuses.
Kui raske on suunata rahvastikuprotsesse kodanikeühenduse poolt riigi kaudu (väljaspool riiki on see hoopis võimatu), selle kohta jagan kogumikus oma kogemust, mis on kujunenud Toompea Haridusseminari kui sõprusühenduse toel. Vähemalt kaks aastakümmet oleme teadvustanud riigivõimule negatiivseid demograafilisi protsesse, nagu neil ei oleks riikliku statistika andmeid. Endise riigiametnikuna olen pakkunud lahendusi rahvastikupoliitika kujundamisel.
Peaminister Taavi Rõivas vastas veel 2016.a aprillis arupärimisele Riigikogus rahvastiku kahanemise kohta: „Kui me nimetame seda praegust olukorda kriisiks, siis me võime sellega olukorda ise rohkem eskaleerida kui vaja. Ma ei nimetaks seda kriisiks. Ma ei satuks paanikasse“. Nii tahtis Taavi Rõivas Reformierakonna juhina ikka edasi tormata, kriisist hoolimata.
Õnneks poole aasta pärast Valitsus vahetus ja uus valitsus lõpuks tunnistas rahvastikukriisi olemasolu ja moodustas isegi Riigikogu ajutise probleemkomisjoni rahvastikukriisi peatamiseks. Aga kakskümmend aastat on kaotatud! Kümned ja kümned tuhanded lapsed olid jäänud sündimata ja esimesed sammud poolteise aasta jooksul ei ole ka meetmete mõttes lootustandvad. Demograafid räägivad seejuures ikka rahvastiku arengust. Mis areng see on, mis hääbumisele viib! Sellest kirjutangi oma artiklites.
Väga paljud inimesed Eestis näevad ja tunnevad, millist kahju tekitab inimene loodusele, ja leiavad, et rahvastiku vananemine ja vähenemine ongi positiivsed nähtused. Nii nagu Švejki veltveebel, kelle arvates sõjad on positiivne nähtus, sest seal saab hukka palju pätte ja kaabakaid. Paraku inimeste hulk Maal üha suureneb meist sõltumatult miljardites ja kui eestlaste miljon oma kultuuriga siit kaoks, ei aitaks see kaasa ökosüsteemide säilimisele. Küll lootsime 1992. aastal Säästva arengu rahvusprogrammi kavandades, et eestlased on suutelised oma andekuses välja töötama eeskätt vaimsest kultuurist lähtuvat elulaadi, mis oleks vastukaaluks raiskavale elustiilile, massikultuurile ja tarbijamentaliteedile. Selliselt oleksime väärtuslikud maailmale, eeskujuks teistele rahvastele ja õigustaks enda kestmist.
Paraku läks kõik teisiti ja Eesti pööras hedonismi neljarealisele magistraalteele. Aga veel oleme olemas ja ehk meie programm päästetav. Ehk on esimene meeter pikast teekonnast märkamatult astutud? Rein Einasto kirjutas nii: „Aeg on mõista, üleilmastumise faas on möödumas, alanud on eraldumise, kogukonnastumise faas – eeldus selleks, et kindlustada ühiskonna loomulik isereguleeruv tasakaaluline arenguprotsess, säilitamaks ja süvendamaks eripäraste paikkondade looduse ja rahvuskultuuride eripalgelisust. Iseseisvad rahvusriigid on pool-looduslikud ökosüsteemid ja võiksid saada uue, looduslähedase maailmakorra aluseks“.
Peaaegu kolm aastat olen tegutsenud Riigikogu Eesti rahvastiku toetusrühma konsultandina. Küllap on otstarbekas siinkohas sellest tegevusest märk maha panna, sest muidu toetusrühma ju kuulda enam ei ole. Algas kõik 2015. aasta kevadel. Pöördusin 15 linnavolikogu kolmesaja liikme poole kirjaga, milles palve kaasa aidata demograafilise seisundi leevendamisele suunatud meetmete otsimisel. Sain paar vastuskirja, nende hulgas Rein Rataselt.
Rein Ratas moodustas Toompea Haridusseminari nõuandel Riigikogus Eesti rahvastiku toetusrühma kõikide erakondade esindajatest. Minu kutsus ta selle konsultandiks, tasuküsimust arutasime, aga see jäi pooleli. Kuid see ei seganud ja töö laabudes lükkasime seda üha edasi. Meil olid suured plaanid ja osalt viisime need ka ellu. 2016. aasta talvel korraldasime Riigikogu konverentsisaalis rahvastikualase konverentsi, mis on ka praegu võrgus vaadatav. Viimaseks ettevõtmiseks oli minu raamatu „Perekonnast, kodust, põhiseadusest ja riigist“ esitlus Riigikogu maalisaalis, mida Rein Ratas südamlikult juhatas. Siis tuli haigus ja toetusrühma tegevus ilma juhita lakkas aastaks. Mina varustasin peata jäänud toetusrühma edasi infoga, mis järjest vähem köitis Riigikogu liikmeid.
2016. aasta sügisel tuli valitsuse vahetus ja peaministriks sai Jüri Ratas, kelle algatusel koalitsioonileppes tunnistati rahvastikukriisi olemasolu Eestis. Moodustati rahvastikukriisi probleemkomisjon, kes hakkas endale tegevust otsima. Toetusrühma esimeheks 2017. aasta suve hakul sai Priit Sibul. Temaga kohtumised toimusid üksmeele vaimus. Paraku neid kohtumisi võib ühe käe sõrmedel üles lugeda ja toetusrühma koosolekuid on toimunud veelgi vähem. Kui tema kõrval poleks olnud Helmen Kütti ja Henn Põlluaasa, oleks asi täitsa meeleheitlik. Koos nimetatute ja veel Helir-Valdor Seederi ning Siret Kotka-Repinskiga arutasime käesoleval kevadel minu koostatud Rahvustikupoliitika memorandumit. Kõik jäi pooleli ja rohkem pole me enam kokku saanud. Arvatakse, et raskuspunkt on nihkunud nüüd probleemkomisjoni peale ja asi oleks sellega lahendatud. Kuid kriis ju kestab!
Suur vahe on toetusrühma algusaegade ja praeguse vahel. Rein Ratas suutis oma autoriteediga inimesi kaasata ja tookord ei olnud Keskerakond võimul. Paralleele võib tuua krahv Lotario mõtete ja tegudega kaheksasaja aasta eest. Tema isik muutus võimule saades ja ka Keskerakonna liikmed muutusid toetusrühmas võimule saades – aastaid opositsioonis olles olid nad minule lähedased inimesed, aga nüüd nad ei võta enam kõnesid vastu, ei vasta meilikirjadele.
Peaministriga kui endise toetusrühma liikmega on vahekord endiselt soe, aga tal ei ole lihtsalt aega ei konsultandi ega tema ettepanekute jaoks. Eesti Teaduste Akadeemia president Tarmo Soomere suhtles enne presidendiks saamist minuga väga sümpaatselt, aga akadeemia eesotsa saades kehtestas ta minu kirjadele blokeeringu, kui palusin teda appi lahendamaks rahvastikukriisi. Nii on võimuga ja võimulesaamisega. Tänu Rein Ratasele olen ikka toetusrühma konsultant, aga toetusrühm ise kidub.
Juba mitu aastat tagasi pöördus Toompea Haridusseminar küsimustikuga nende poole, kelle jaoks on mingi valdkond igapäevatöö. Vastuste analüüsimisel ilmnesid Eesti suurimad probleemid. Need on hoolimatus, harimatus ja vastutamatus, mis üksikult võttes või kõik koos on saanud Eesti arengu peamiseks tõkkeks – see oli meie põhisõnum. Näib, et enamusel nn juhtivatest töötajatest ei ole piisavat ettevalmistust juhtimiseks, valitsemiseks, haldamiseks ega iseregulatsiooniks vajalike eelduste loomiseks. Toompea Haridusseminari panus oleks tähelepanu juhtimine sellele.
Ja veel üks tähelepanek. Autor hoiatab oma tegevusega: ärge uskuge riigikantselei portaali üleskutset “Tule ja räägi kaasa”. Tegelikult ei võta Sind mitte keegi kuulda, kümnete pöördumistega osutab autor selle üleskutse silmakirjalikkusele.

Sellest kõigest ja veel muustki on lugeda kõne all olevast värskest raamatust.