Rebige see kurjus enda seest välja ja nautige elu!

0

Maris Adoma / Foto: Siim Solman.

Üsna tihti leian ma end internetis, kuskil postituse all kritiseerivaid ja vihaseid kommentaare lugemas. Mitte sellepärast, et mul midagi muud teha ei oleks. Ei, seda mitte. Pigem jäävad sellised postitused silma ja ma asun kohe kommentaare lugema. Ükskõik, mis teema ei oleks, inimesed leiavad igas asjas midagi, mille kohta halvasti öelda. Kui kellestki tehakse uudis või mingisugune postitus, moodustavad üldjuhul selle kommentaatoritest 90% inimesed, kellel ei ole oma eluga mitte midagi paremat teha, kui teisi kritiseerida. Sellised inimesed ajavad kopsu üle maksa. Miks neid üldse huvitab, kuidas keegi oma elu elab? Mis õigusega nad üldse ütlevad kellelegi, mis on õige või vale? Miks nad üldse lähevad oma arvamust sinna avaldama, kui keegi pole seda küsinud. Jah, Eestis on küll olemas selline asi nagu sõnavabadus, aga see ei anna mitte mingisugust õigust inimestel teistele halvasti öelda ja nende elukäiku kommenteerida.
Ma olen kommentaariumis näinud isegi laste emasid, kes seal hoogsasti sappi pritsivad. Tekib küsimus, kas tõesti mitte midagi muud ei ole teha? Elu on nii igav? See ei ole teiste süü, et teie elu selline on! Muutke seda. Tegelege parem oma laste kasvatamisega, mitte netis teiste kritiseerimisega. Milliseks eeskujuks te üldse oma lastele sellistena olete?? Minul küll lapsi ei ole, aga mul oleks väga häbi laste emana avalikult kommentaariumides teisi halvustada. Üleüldse, tegelikult ei ole vahet, kas sa oled ema, isa, vanaema, vanaisa, tädi, onu, noor või vana. Minge kinno, muuseumisse, käige kontsertidel, käige jalutamas, mängige bowlingut, minge arendage ennast, tehke ükskõik mida, ainult ärge istuge arvuti taga oma tagumenti laiaks, samal ajal, kui teie ainus oskus on teistele halvasti öelda.
Millegipärast ma ei usu, et te oma elu alati nii õigesti elate. Ma arvan, et te teete samamoodi vigu ja nii peabki olema, sest eksimine on inimlik ja vigadest õpitakse. Ja üldse, kas teile meeldiks, kui keegi kogu aeg käiks ja kommenteeriks ning õpetaks, kuidas oma elu elama peab? Kas te üldse muudaksite midagi, kui keegi samamoodi „arvamust” avaldab? Kardan, et nendele küsimustele on ainult üks vastus ja see on eitav. Iga inimese elu on tema enda asi. Ma ei ütle, et inimestele ei tohi üldse anda nõuandeid või neid suunata. Palun, tehke seda, kui te tõesti soovite. Aga seda siis juba isiklikult ja erapooletult, ilma eelarvamusteta ja hinnanguteta. Või kui teil ongi arvamused, kuid need on kritiseerivad, siis jätke need enda teada. Ärge minge kedagi kuskile avalikult mustama. Esiteks ei saavuta te sellise teguviisiga mitte midagi, sest nagu öeldud, keegi ei hakka end kellegi ussitamise peale muutma. Teiseks teete te ainult ennast teiste silmis lolliks ja pealekauba teete ka endale häbi. Kolmandaks, kõik inimesed ei ole vaimselt tugevad, seega teete te kohe kindlasti kellelegi ka haiget.
Päevas on 24 tundi, see teeb 1440 minutit, mis omakorda on 86 400 sekundit. Inimese unevajadus on umbes 8 tundi, tööinimestel kulub päevas veel sama palju ka töötamiseks, kokku on juba 16 tundi ja järele jääb vaid 8 tundi. Nende 8 tunni sisse peab veel mahtuma laste kasvatamine, söömine, meelelahutus, sõbrad, isiklik elu ja kõik muu, mis inimene arvab endale vaja minevat. Eeldan, et selline näeb enam-vähem tavainimese päev välja. Kui te suudate sinna järelejäänud kaheksa tunni sisse mahutada veel halvustava internetikommentaatori ameti, siis palju õnne teile. Kuidas te üldse raatsite oma aega niimoodi raisata? Parem tehke kõik, et teie enda elu ilus oleks. Veetke see järelejäänud aeg lähedastega, öelge neile ilusaid sõnu.
Ma tean, et see tekst ilmselt ei muuda samuti tegelikult kellegi mõttemaailma, sest muutus saab alguse ainult siis, kui inimene seda ise tahab. Aga võib-olla see jutt siiski natukene paneb kedagi mõtlema ja ta suunab oma energia kuhugi mujale. Rebige see kurjus enda seest välja ja nautige elu!