Stina Andok / foto: Aare Hindremäe.
Rapla kirikumuusika festivali ajal aset leidma pidanud keelpilliorkestri kontsert jäi 3. augustil ära, selle asemel astusid üles kaks maailmakuulsat keelpillimängijat.
Juulikuu viimasel päeval saabusid Eestisse oma valdkonna tipptegijad, viiulimängija ja dirigent Sergei Stadler Venemaalt ja vioolamängija ning õppejõud Marco Misciagna Itaaliast. Nad viisid läbi keelpillimängijate suvekooli ja olid juhendajaks kümmekonnale õpilasele, kes olid teadmisi omandama tulnud kogu maailmast, näiteks USA-st ja Hiinast.
Stadler ja Misciagna saabusid Eestisse noori tegijaid juhendama suuresti tänu koostööpartnerile, kellega Rapla kirikumuusika festivali kunstiline juht esmakordselt otsustas jõud ühendada. Suured nimed saabusid, aga koostööpartner oli suvekooli kutsunud ka märksa nooremaid juhendatavaid, kui oli ootuspärane, ning seetõttu ei saadud keelpilliorkestrit kontserdi päevaks kokku ja ühtsena mängima.
Orkestrit ei olnud ja see oli võib-olla mõnele umbkaudu kolmekümnest kuulajast, kes olid kohale tulnud, ka pettumuseks. Vähemasti esialgu. Pettumuseks ei olnud siiski mingisugust põhjust, vaid sootuks vastupidi. Stadler oleks orkestrit üksnes dirigeerinud, aga nüüd astus ta publiku ette viiuliga ja esitas ise muusikat.
Muusikaliselt oli esimeseks palaks aga hoopis Tiia Tenno orelil mängitud J. S. Bachi „Toccata ja fuuga d-moll”. See konkreetne Bachi loodud helistik on ilmselt paljudele tuttav, kuna seda on üsna tublisti kasutatud filmides. Hoobilt meenub R. Mamouliani 1931. aasta film „Dr Jekyll ja Mr Hyde”. Sünge ja sügav algus, ma ütleks.
Kuna sellele järgnes Stadleri esitatud J. S. Bachi „Partiita nr 3 E-duur sooloviiulile”, mis viis meid hoopis ühe või mitme fantaasiategelase rõõmsameelsesse igapäeva, hakkas muusikaline elamus meenutama pisut „Midsomeri mõrvade” episoodi. Algab see traditsiooniliselt halvaendeliselt, keegi sureb ja stseene toetab tume muusika. Seejärel on kõik jälle õnnis, sest keegi veel ei tea, et midagi koledat on toime pandud.
Misciagna esituses viis H. I. F. Biberi „Passakalja soolovioolale” meid aga sootuks teise spektrisse. Enam ei saanud tuua paralleeli justkui mitte millegagi, muusika viis iseenda hinge sügavamatesse soppidesse, pannes unustama muu maailma selleks hetkeks.
Kahe virtuoosi koos mängitud W. A. Mozarti pala „Duo nr 1 viiulile ja vioolale” oli jällegi pigem optimistliku kõla ja meeleoluga ning laskis taas jälgida laval toimuvat. Stadler on juba keskealine härrasmees, hallipäine, turske ja tõsimeelne, laskmata ühelgi emotsioonil välja paista, Misciagna aga nooremapoolsem, samuti tõsine, aga kõneles silmade ja hoogsate, võimendatud liigutustega. Dueti ajal püüdis Misciagna pidevalt pilguga Stadlerit, kes kordagi, vähemalt märgatavalt, ei vastanud.
Kontserdi lõpetas G. Tartini sonaat „Il trillo del Diavolo” ehk „kuraditriller”, mille esitasid orelil Tenno ja viiulil Stadler. Sedapuhku mängis Stadler publiku selja taga, oreli juures rõdul. See andis võimaluse piiluda selja taga istuvate inimeste poole. Hajali istuv rahvas oli meelekindlalt vaikne. Hea oli vaadata, et nii mõnelgi olid silmad suletud, et veelgi enam olla selles hetkes kohal. Ühel proual tuli ka silmnähtavalt tukk peale. Kes saab talle seda pahaks panna, soojad kirikuseinad ümber, õhtune aeg ka juba. Olgu see siis kiituseks, et Stadler suudab „kuraditrilleristki” hella unelaulu välja mängida.
Kui oli aplausi aeg, oli piinlikult hästi tunda, kui vähe oli rahvast kohale tulnud. Meie ees seisis maailma klassikalise muusika koorekiht, aga saalis ei paistnud kohalikku koorekihti kuskilt. Küllap oleks vaatepilt teistsugune olnud, kui kuulajad oleks osanud oodata Stadlerit viiulil, aga kindel ei saa olla. Minul igatahes oli raske sellelt kontserdilt lahkuda ja edasi minna oma tavapärase, triviaalse eluga. Oleks tahtnud selle muusika kütkeis kauemgi olla. Tahaks loota, et need vähesed, kes tol õhtul kirikus kohal olid, oskavad hinnata seda kingitust, mille osaliseks me saime.
