Folgipeo kiituseks ja laituseks ehk Kuhu me sajaga sõidame?

0

Mari Tammar.

Seekordse, järjekorras XXVI Viljandi pärimusmuusika festivali teema oli “Sajaga!”, pühendudes korraga Eesti Vabariigi sajandale sünnipäevale ja uuele muusikute põlvkonnale, kes pärimusmuusikat interpreteerivad.

“Elagu noored ja pange sajaga!” hüüdis Ando Kiviberg festivali avades, rõhutades, et see festival on eriline, sest vaatab kaugemale tulevikku. Nõnda võib möödunud folgipeo põhjal aimata, mis suunas on pärimusmuusika töötlemine ja festival ise liikumas – käes on muutuste aeg.

Folgilt leiab igaüks midagi

Mõned päevad enne Viljandisse minekut istusin juuksuritoolil ja kuulsin vestlust, kus naised arutasid festivalide, kontsertide ja suvetuuride teemal. Üks naistest tunnistas siiralt, et folkmuusika talle ei meeldi ja sellepärast Viljandi folgil ei käi. Sekkusin vaikselt ja ütlesin mokaotsast, et tegelikult kuuleb folgil väga erinevat muusikat, mille peale ta vastas, et eks ta ole ikka mõnda ansamblit sealt kuulnud ka, aga talle ikkagi ei istu.
Arvan, et nii mõtlevad paljud, kes pole kordagi elus või siis viimastel aastatel folgile sattunud. Ent nii festival kui ka artistid on oluliselt muutunud. Tegemist ei ole enam pelgalt pärimusmuusika festivaliga, vaid muusikasündmusega, kus leiab nii poppi, rocki, jazzi, koori- ja orkestrimuusikat, autoriloomingut, reggaet, bluegrassi ja elektroonilist muusikat. Seda rida võiks veelgi jätkata, sest stiilide paljusus, mis võtmes pärimust esitatakse, on folgilavad vallutanud. See, kas selline tendents hea on, on omaette küsimus, ent Viljandi folgi programm pakub tõesti kõigile midagi. Tuleb vaid süveneda ja enda jaoks see õige üles leida.

Muutunud piirid

Sellel folgil tegi oma festivalidebüüdi uus Eesti ansambel Black Bread Gone Mad (segaseks läinud must leib), mis on oma kontseptsiooniga minu arvates kõige keerulisem nähtus uue põlvkonna pärimuspõllul. Traditsioonilist labajalga, reinlendrit ega polkat selle bändi esituses ei kuule. Nende repertuaar koosneb omaloomingust, mida on inspireerinud 70ndate rokk, tänapäeva poppmuusika ja et neli liiget viiest on õppinud pärimusmuusikat, siis ka erinevate rahvaste pärimus.
Just maailmamuusika rütmid on need, mis põhiliselt lugudest läbi kumavad. Näiteks meenutas üks lugu aafrika rahvalaulu roki saatel. Olgugi et bänd kõlab väga ägedalt, tekib küsimus, kas selline maailmamuusikast inspireeritud omalooming on pärimus? Aastaid tagasi poleks sellise kontseptsiooniga neid folgile lubatud, sest nagu programmipealik Tarmo Noormaa folgi lehes ütles, otsivad nad festivalile artiste, kes on oma rahva muusika eksperdid ja juurtega sügavalt maas.
Ütles ka Ando Kiviberg folgi avatervituses, et festivali eesmärk on näidata läbi elava eeskuju, kui tähtis on pärand ja kuidas see aitab meil rahvaste peres ellu jääda ja huvitav olla. Ansambli Black Bread Gone Mad muusika ja kontseptsioon on aga neist piiridest väljas, sest kooslus ei töötle eesti pärimusmuusikat ega ole ka mõne teise kultuuri esindaja. Mis aga ei tähenda, et tegemist poleks intrigeeriva bändiga. Saab olema põnev näha, mis laineid selle koosluse ilmumine folgimaastikul tekitab. Muuseas, sügisel saab bändi kuulda ka Raplas kultuurifestivalil “Särin”.

Tormise hääl aegade tagant

Igal aastal olen folgilt leidnud mingi mõtte, tuumaka sõnumi, mida tsiteerida või deviisiks võtta. Sellel aastal tuli see pauk minu jaoks täiesti ootamatust püssist. Käisin kuulamas noorema põlve koorijuhi Rasmus Puuri eestvedamisel toimunud loeng-kontserti “Veljo Tormis ja rahvaluule”. Puur viitas seal mitmel korral Tormise esseele “Rahvalaul ja meie” ning refereeris meistri mõtet, et rahvaviise töödeldes peaks jääma traditsioonitruuks ning otsima just sellele kultuuriruumile omast käsitlust.
See, kuidas Tormis Rasmuse vahendusel kõneles, oli minu arvates väga märgiline ja see meeldetuletus jääda traditsiooni juurde väga kõnekas. Koju jõudnud, otsisin oma raamaturiiulist kohe Tormise essee üles ning tõdesin, et olgugi see kirjutatud aastal 1972, kõnetab see erilise teravusega ka täna.
“Igal rahval on midagi ainuomast, mis teistele just oma kordumatusega huvi pakub. Just sellega võib ta anda hindamatu osa internatsionaalsesse kultuurivaramusse. Regivärsiline rahvalaul on esmajärjekorras see, mida meie saame ja mida on vaja rahvaste põliskultuuride ühisesse varamusse juurde anda,“ kirjutas Tormis justkui vastuseks sellele, miks me peaksime jääma oma pärimusmuusika viljelemise juurde.

Panin ühtlasi festivalil tähele, et tänased noored pärimusmuusikud esitavad palju omaloomingut ning kõrvuti tehniliste vahenditega on autorilaulud vallutanud folgilavad. “Minult on sageli küsitud, miks ma nii visalt ning järjekindlalt rahvalauluga tegelen, jättes selle tõttu viimasel ajal vähemaks oma n-ö originaalloomingu. Ent puudujäägid rahvalaulu propageerimisel on niivõrd suured, et pean nende kõrvaldamisele pühendama kogu oma energia. See on mu kohus. Pean seda praegusel hetkel ühiskonnale tähtsamaks kui oma loomingut,” kirjutas Tormis.
Tänased noored interpreedid liiguvad aga pigem vastupidises suunas. Näiteks soojalt armastatud Curly Strings ja Naised Köögis esitavadki peaasjalikult omaloomingut või neile kirjutatud autorilaule. Vähe pole ka neid artiste, kelle repertuaarist ligi pool moodustab omalooming. Miks see nii on, on omaette teema.

Minu jaoks suureks üllatuseks oli aga festivalil esmakordselt esinenud duo Ruut, kelle repertuaar koosnes ainult pärimustöötlustest. Neil olid väga ilusad ja maitsekad regilauluseaded, mis ometi mõjusid värskelt. Duo Ruut oli minu selleaastase folgi üks suurimaid elamusi. Samuti väärib jätkuvat kiitust Trad. Attack!, kelle tuum on lihtsalt õiges kohas. Läbi laval kõlava arhiivisalvestuse jõuab meieni midagi väga ürgset ja vägevat.
Midagi sarnast andis edasi ka selleaastane festivali lavade kujundus, mis mulle samuti väga meeldis. Kujunduses oli kasutatud vanu fotosid, mis tuulega liikuma hakates jätsid pisut must-valge filmi mulje. Hilisõhtustel kontsertidel, kus neile langesid ka erinevad valgusefektid, mõjusid nad suisa ebamaiselt – nagu oleksid need fotodel olnud seto rõivas naised tõepoolest läbi ajaportaali meie ilma astunud.
Me ei tohi unustada tegeleda meie enda asjaga

Kokkuvõttes tuleb nentida, et järjest kasvaval festivalil on oht kaotada ära isiklik suhe oma publiku ja esinejatega. Suurus võib hakata sööma nii sisu kui ka vormi ja avatus ja mitmekülgsus võib päädida sellega, et ollakse lihtsalt üks mulgipuder. Samas on see siia kirjutatud kui võimalik oht, ent mitte veel tänane reaalsus.
Festivali kokku võtval kontserdil “Ando ja sõbrad” võis veenduda, et isiklikkus on Viljandi folgil alles. Ütles ka Sandra Vabarna Trad.Attack!i kontserdil, et Viljandi folk on ainulaadne, sest nii suure festivali puhul on eriline see, kui säilib energia, nagu tunneksid kõiki vastutulijaid ja justkui kõik sõbrad ja pere oleks siia koondunud. “Hoiame seda festivali nii!” soovis Vabarna.
Arvan, et tänavune festival läks pisut üle käte – nagu noorusele kohane -, aga loodan, et järgmisel aastal tõmmatakse ohje taas tugevamalt pingule. Samas on nii eriilmelise festivali kohta mingeid üldistusi teha väga keeruline ja pigem kehtib vanasõna: oma silm on kuningas.
Olen veendunud, et iga eestlane peaks vähemalt korra elus Viljandi folgil käima ja mitte ainult niisama festivalialal jalutama, vaid ka kontserte külastama. “Me ei tohi unustada tegeleda meie enda asjaga,” meenutas Rasmus Puur Veljo Tormise sõnu.