Haridusalane koostööpäev kaardistas kogukondade mured ja rõõmud

0

Helerin Väronen / foto: Helerin Väronen.

Eelmisel teisipäeval, 21. augustil kogunesid Käru kõrtsi Hagudi ja Käru kooli rahvas ning aktiivsed kogukonnaliikmed, et pidada arengu- ja koostööpäeva teemal “Kool kui õppiva kogukonna süda”.

Kogukonnapäeva modereerisid Margus Saks ja Tiia Lister, kes on haridusnõustajad MTÜ-s Tulevikuhariduse PIRN ja ka selle projekti sisutegevuste elluviijad. Päeva eesmärk oli tuua kogukonda koolile lähemale, jagada omavahel kogemusi ja tutvustada ning üle korrata kaasava hariduse teema.
PIRN alustas projektiga “Kool kui õppiva kogukonna süda” Kärus ja Hagudis aastal 2016 ja on seotud ka mitmete teiste projektidega erinevates koolides. Nendest kogemustest kasvas välja teadmine, et kõige raskem on õpetajate jaoks saavutada tunnirahu, kuna klassis on palju erinevate vajadustega lapsi. Ühe Viljandi projekti käigus jõuti ka arusaamisele, et see, mis toimub lasteaedades, on tegelikult edasise tunnirahu saavutamisel määrava tähtsusega. Siiani on see aspekt pälvinud aga vähe tähelepanu.
Üldjuhul on võimalik erivajadust märgata lapse kolmandaks eluaastaks, kuid alguses loodetakse, et küll laps sellest välja kasvab. Üleminekul kooli on aga infolõtk, kasvatajad ehk vihjamisi on koolivalmiduse kaarti midagi kirjutanud, kuid vanemal pole kohustust seda koolile esitada. Väikestes kogukondades, kus kool ja lasteaed on sealsamas, nagu Kärus ja Hagudis, ei ole infoliikumine küll nii suur probleem. Kui algklassides saab õpetaja ükskord aru, et lapsel on erivajadus, läheb reaalse abi saamiseks veel paar aastat ja nii võib abi saabumine sattuda kokku lapse puberteedieaga, mis on niigi keeruline periood.

Edulood ja probleemid

Paljud koolid tunnevad, et tugispetsialiste, kes erivajadusega last võimalikult hästi aitaks, pole sageli kusagilt võtta. Saks ja Lister aga sõnasid, et sellist last saavad aidata just need inimesed, kes on iga päev tema kõrval, õpetajad ja vanemad. Selline süsteem, kus õpetaja õpetab terve klassi ees, ei toeta aga ei nõrgemaid ega tugevamaid õpilasi. Nii on meie haridus hakanud liikuma muutuva õpikäsitluse poole, kus märksõnadeks on õppijakesksus, personaalõpe ja õpetajate koostöö.
Selleks, et päev ei mööduks vaid loenguformaadis, tehti ka paar rühmatööd. Piirkondade järgi tekkis kaks Käru ja üks Hagudi rühm, kes üritasid leida vastuseid küsimustele, millised on nende kooli ja kogukonna viimaste aastate edulood erivajadustega laste toetamisel, millised on suurimad mured nende lastega seoses ja millised on uue õppeaasta plaanid nende laste paremaks toetamiseks.
Hagudi piirkonna rühmas, milles osalesin, toodi edunäidetena välja näiteks VEPA käitumisoskuste mäng, mis sobib ka erivajadustega lastele. Suureks plussiks peetakse seda, et esimeses kooliastmes on kujundav hindamine. Konkreetsemaks näiteks oli üks kolmanda klassi poiss, kes lihtsustatud õppekavaga õpib kolmandas klassis koos tugiisikuga. Positiivsena toodi välja veel koostöö valla lastekaitse spetsialistidega.
Kuid probleemide osas tekkis kohe küsimus, kus on Rapla valla esindaja? Türi vallavanem Pipi-Liis Siemann oli kohal ja kuulas ning argumenteeris kogu rahvaga kaasa. Hagudi omad oleks soovinud sellist vahetut dialoogi ka enda valla esindajaga. Suureks mureks on Hagudil ka tugispetsialistide ja huvijuhi puudumine ning laste vaba aja veetmise võimaluste vähesus.
Selleks, et teada saada, milliseid vaba aja veetmise võimalusi lapsed ootavad, on koolil plaanis koos kogukonnaga teha küsitlus laste ja vanemate seas. Samuti tahetakse hoolekogu abil survestada valda niimoodi, et kool saaks omale vajalikud spetsialistid.
Käru kooli inimeste murekohtadena toodi välja andmekaitseseaduse probleem. Kui erivajadusega lapse vanem infot ei jaga, siis nii lihtsalt ongi. Lapsevanemad jagunevat info jagamise suhtes kolmeks: ühed annavad kogu info lapsest koolile teada, teised toovad vajalikud dokumendid ja räägivad pärast küsimist ja kolmandate arvates ei ole koolil üldse vaja teada, mis pabereid ja mis infot lapse kohta vanemal on. Samuti on raskendatud info liikumine eri ametkondade vahel ja koostöö vanema ja kooli vahel, mis on läinud küll paremaks, kuid võiks olla veel parem.
Enne lõunapausi anti lühike ülevaade sellest, millised on erinevate tugispetsialistide tööülesanded. Veel mõni aeg tagasi oli üldine suhtumine, et kui laps vajab mõne tugispetsialisti abi, on tal kohe midagi tõsist viga. Nüüd hakkab see koll vaikselt hajuma ja enam ei kardeta öelda, et laps käib näiteks logopeedi juures.
Kui koolil ei ole tugispetsialiste, saab olemasolevatest inimestest moodustada tugimeeskonna, kes aga selleks, et toimida ühtse meeskonnana, peab omavahel ära jagama rollid, kaardistama tegevused, leppima kokku täpse töökorralduse ja paika panema kommunikatsiooni ja infovahetuse reeglid.
Selleks aga, et jutt liiga kuivaks ei jääks, segati kahe piirkonna inimesed omavahel ära ja anti uutele tekkinud gruppidele praktiline harjutus “Keeruline olukord”. Ette oli antud sündmuse kirjeldus, kus üks kuuenda klassi poiss ilmus vahetunnil kooli verisena, olles kõrvalkoolis peksa saanud, kuid samas andis kirjeldus ka mõista, et poisil on raskusi matemaatikaga.
Gruppidel tuli üles kirjutada kõik küsimused, mis situatsiooniga seoses tekkisid, joonistada avatud ja varjatud tegelastega skeem, analüüsida põhjuseid, mis võisid olukorra tekitada, paika panna vajalike tegevuste järjekord ning tulemuslikud lahendused.
Iga grupi nägemus loost oli erinev, kuid kõik said ülesandega edukalt hakkama. Isegi mina, kes koolieluga hetkel seotud vaid lapse kaudu, suutsin mõista, kuidas kool peaks sellise olukorra lahendama. Lõpetasimegi päeva ülesande kokkuvõtmisega, ehk mida selliste keeruliste olukordade vältimiseks tegema peab. Kõige enam jäid kõlama ikka sõnad koostöö ja kommunikatsioon.