Kuidas suhtuda meid ümbritsevasse loodusesse?

0

Võib muidugi öelda, et kõik sõltub vaatenurgast. Võtame või tänavuse suve. Ühed on vaimustuses ja kiidavad taevani mitme kuu peale veninud päevitusperioodi. Teised on mures – tegelikult on see ju katastroof. Kusjuures, ka esimesed peavad tunnistama põletava kuumuse hävitavat mõju kogu looduskeskkonnale. Kuumus on ületanud kõik viisakad põhjamaised piirid – kõik kuivab, tuleoht paisub ja põhjavee varud vähenevad.
Kogu Eestis, ka neis paigus, kus vihma on isegi piisake tulnud, on kuulutatud välja äärmine tuleoht ja hoiatatakse, et kui midagi peaks juhtuma – selles mõttes, et kui mets ja nurm lähevad põlema –, siis ei tule meile mitte keegi appi, ükskõik kui suureks kahjutuli ka paisuks, me peame sellega ise hakkama saama. Seda sellepärast, et igal pool meie ümber juba põleb ja kogu naabrite ressurss on rakendatud oma probleemide lahendamiseks. Umbes nii, et kui me hakkama ei saa ja ära põleme, siis ei panda seda eriti tähelegi – kõik põlevad. Kui meil õnnestuks aga keset seda kohutavat kuivust tulest puutumatuks jääda, siis võime ülejäänute silmis väga erilise rahva staatusse tõusta.
Paraku pole tuleoht ainus häda, mis meid varitseb.
Eelolevast nädalavahetusest lubatakse järk-järgulist ilmade jahenemist. Juba räägitakse kahekümne kahe kraadisest keskmisest. Aga vihma ei lubata ja looduse hääbumine ehk kõike põletav põud kestab edasi. Jutt ei ole ainult põllumajandustootjate kadudest, jutt on kogu looduskeskkonna hävimisest – mitu kuud kestnud kuivus mõjutab muidugi eriti karmilt just kultuurtaimi, kuid ei halasta ka näiteks meie metsadele. Eelkõige muidugi istandikele, kus kastmise järele karjunud taimi niikuinii keegi enam aidata ei saa. Teiseks puudutab see jõhkralt mehhaniseeritud süsteemse lageraiega lanke. Segamini pööratud pinnases hääbub kogu taimkate. Seda hävingut kiirendab põhjaveevarude kiire kahanemine.
Veeressursi seisu näitab ilmekalt jõgede-järvede kriitiliselt madal veetase.
Juba on arutatud, kuidas korvata põllumajandustootjate kahjusid. Mõistlik ju. Aga sellest üksinda on vähe. Tegelikult vajame kaitset kõik, ennekõike kogu meie keskkond. See tähendab, et valitsus peaks kiiresti välja töötama komplekssed meetmed kujunenud olukorras toimimiseks. Alustada tuleb sellest, et koos põllumajandustootjaid toetavate abinõude rakendamisega arutatakse ka seda, kuidas peatada tulevaste põlvede huve silmas pidades meie metsade massiline hävitamine. Esmase sammuna tuleks kohe, vähemalt vihmaperioodi alguseni, peatada kõik raietööd metsades. Teiseks tuleks alustada usaldusväärseid uuringuid, et välja selgitada, millised tagajärjed on üldse rasketehnika kasutamisel ja kogu pinnase segipööramisel meie keskkonnale. Ka selle töö ettevõtmise vajaduse on teravalt päevakorda tõstnud põud.