Lisaleht KODULOOLANE: Mahlamäe küla elanike mälestusi sõjaajast

0

Kogunud ja korrastanud Karin ja Evi Sarapuu

Marie Kärt Kirjalik mälestus 1941. aasta suvest1

Juba kaks nädalat enne sakslaste tulekut kestis pinev olukord. Võtsime meiegi lahingu vastu lauda müüride vahel2. Laudal olid paksud raudkivi seinad, millised kuulipilduja ja püssi kuule läbi ei lasknud. Mürsud lõhkesid lauda seinale nii ligidal, et killud langesid krobinal katusele. Öösel magasime kaks nädalat laudas õlgedel3.
Kui tulid sakslased4, olid terve meie külakese inimesed lahingu ajal Romuluse5 keldris. Kuulipilduja sädistas keldri seina ääres6. Sakslased vedasid sama teed pidi läbi metsa oma suurtükke, mis tulid just keldri tagant alevi poole7. Meie olukord oli kaunis täbar.
Kuulsime õues liikumist ja mehed, kes kõik keldri kaugemas nurgas istusid, ajasid mind esimesena välja. Ja eks ma läksingi. Õue oli pikakasvulisi Saksa sõdureid täis. Üks hüüatas: „Eine weib!“ Saksa keelt mõistsin kaunis vähe, kuid katsusin nendega kuidagi õiendada, et keldris on ainult vanad mehed jne. Sakslased tahtsid süüa ja meil oli juhuslikult pajas värske seapraad kõigi keldris olijate jaoks. Ka olid suures pajas sigade jaoks tulised keedetud kartulad. Sakslased sõid ja kiitsid.
Nüüd läksid minu mõtted selle keldris olemise juurde. Sellel õhtul parajasti põlesid meie kodu (KS: Tünni koht), Tali (KS: Liiva talu) ja Reimanni hooned (KS: praegune Meresmaade asukoht). Mina ütlesin sakslastele, et ma tahaks oma vasika ja sea laudast välja lasta. Laut ei põlenud, aga elumaja aknast tuli tuli parajasti välja, kui Romuluste köögi akna juures seisin. Sakslane ei lubanud. Sest palvemaja puude all olid sakslased ja üle maantee Tali põlevate hoonete vahel venelased8. Meie hooned olid ju nii lähedal rindele. Hooned jäid kõik põlema, vasikas ja siga saatuse hooleks.
Ise jäime kõik ööseks keldrisse: Sarapuude perekond, Mats ja Mari (KS: Matsi talus elasid Mats ja Mari Sarapuu, lisaks veel Saare ehk Tuume talu Jaani ja Kai-Pauliine pere). Sarapuu Tõnu oli väike sülelaps. Laps nuttis keldri seina ääres õlgedel lamava ema kõrval just siis, kui suurtükimürsud vingudes üle keldri Rapla alevi poole langesid. Keldri keskpaigas istus üks palvemajas elav suurekasvuline vana naine. See palvetas valjusti. Mina lamasin ukse lähedal ja võtsin oma ainsa järgijäänud 15-aastase poja enda vastu palitu alla. Tahtsin olla vaikselt oma mõtetega. See palvetaja kuidagi häiris, mitte lapse nutt. Kõik keldrisolijad vaikisid.
Seal oli veel üks paks naine oma tütrega. Kui pärast meenutasime seda keldris olemist, siis Sarapuu Elmar ütles: „Mina seal keldris mõtlesin, et kui mürsk langeb nii, et suleb ukse, mis kuuri läheb ja meie peame väljapääsu akna kaudu otsima, siis on kindlasti see paks vanaeit kõige hädalisem ja ega tema sealt aknast läbi pääse, suleb meile kõigile väljapääsutee!“
Saatus oli seekord siiski meile armuline. Hommikul tulime keldrist välja: päike säras ja sõja mürin oli vaibunud. Vaatasime – meie elumaja ega kuurisid enam polnud. Aga suur oli meie imestus: karjalaut, kus oli kaks loomakest, siga ja vasikas, oli alles! See oli teistele hoonetele nii ligidal, et vaik seinapalkidest oli kuumuse tõttu puu oksa kohtades välja jooksnud, ent tuld ei olnud võtnud. Meie kaks lehma olid heinamaal köides, siin kus praegu meie hooned9.
Lüpsin lehmad, läksin lauda juurde, mis asus palvemaja juures. Jootsin vasika ja söötsin sea. Seisatasin üksinda suitsevate tukkide juures. Minu juurde astus üks sakslane ja ütles, et venelased on ikka alevis, täna10 vallutame Rapla. Sakslane lootis minu käest teada saada midagi endale kasulikku sõja olukorra kohta. Teadsin siis, et varsti algab uus lahing, aga mina ei tahtnud kuidagi tagasi minna sinna keldrisse, mis võib-olla saab meie kõikide ühishauaks.
Mina kavatsesin minna lauda nurka üksinda Rapla vallutamist või sakslaste tagasilöömist ootama. Mees tuli mulle siiski järgi, ent sakslased ei lasknud teda kui meesisikut meie hoonete varemete lähedale ja ta pidi mind eemalt hüüdma, et siiski ära tuleks: „Saad haavata ja pole, kes haavu seob. Kui sureme, siis peame koos surema.“
See oli neljapäev11 ja eks algaski jälle tulistamine. Venelaste staap oli kirikus. Olime jälle terve päeva ja järgmise öö Romuluste keldris.
Meie hooned põlesid kolmapäeva õhtul. Meie lähedal oli kaks talu – Reimanni ja Tali oma. Mõlemail head hooned. Alles reede hommikuks vallutasid sakslased alevi. Reimanni, Tali ja veel üks perekond olid kõik aeg Reimanni sepapaja all keldris. Nende hooned kõik põlesid ja ka sepapada keldrisolijate peade kohal.
Uks keldrisse läks, nagu Romulustelgi, kuurist. Neil langes mürsk kuuri, üks inimene sai peast vigastada. Keldri lae peal põles sepasöe hunnik, kelder muutus palavaks ja hingata oli raske. Tali lapsed Aita ja Elsa olid väikesed, need nutnud ja palunud, et vanemad laseks neid välja. Öelnud, et meie ennem sureme, kui siin oleme. Ent välja kuulipilduja tule kätte siiski minna ei tohtinud. Keldri uks hakkas põlema. Seda kustutati keldris asuva joogivee, liha soolvee ja piimaga (piima hoiti keldris suurtes nõudes müügi jaoks).
Mina läksin reede hommikul jälle siga söötma. Meie lauda lähedal oli üks vana õlgkatusega maja. Imelik, see oli põlemata. Palvemaja oli ka õlgkatusega, mürsk oli langenud läbi õlgkatuse ja lae, kuid tuld ei võtnud. Mina vaatasin, et naabruses on kõik hooned, ka sepapada (KS: Reimannide sepapada) maha põlenud. Arvasin, et inimesed on meie lauda müüride varjus. Lükkasin kõik uksed lahti, aga kedagi ei olnud. Ehmatasin väga ära. Ja siis leidsime need kõik keldrist. Nad ei teadnud midagi, kas on sakslased või venelased sees. Nende lehmad olid kaugemal metsas kolm päeva lüpsmata.
Tali perekonnal olid kõik hooned maha põlenud. Esimese lahingu ajal12 elumaja ja pärastpoole, kui meie hooned põlesid, läksid nende kivist karjalaut ja aidad13. Nii et ainult lauda seinad, mõned kivist vundamendid, ka kaks korstent varemete keskel püsti.

Ülo Romuluse suulised mälestused sõjaperioodist

Kirja pannud Karin Sarapuu

Ülo oli 1941. aastal 6-aastane. Nad elasid perega (vanaema, vanaisa, Ülo ema, Ülo vend Paul ja Ülo ise) Alttoal. Isa oli selleks ajaks juba surnud.
Romuluste maakelder ehitati 1936. Kelder on tänagi alles samasugusena: keldrisse pääses kuurist, taga otsas oli väike aken. Augusti kuuks oli kelder praktiliselt tühi (kartulid söödud, muud varud ka otsas).
1941. aasta augustis oli kaks lahingut: esimene „väiksem“ ja siis paari nädala pärast „suur” lahing.
Esimest Ülo eriti ei mäleta. Teise lahingu ajal oli ümberkaudu palju põlenguid taludes: maha põlesid Tünni elumaja, Reimannide talu hooned, Liiva talu hooned, Sõerumaal olid põlengud, Saidal olid põlengud, alevi pool Tuti talu.
Venelaste kaitsekraav oli rajatud Liiva ja „Kolemäe“ vahele põllule (praegu Kuusiku pool Rapla piiril Härma kinnistu). Sakslased tulid Väljataguse poolt. Väljataguse pool olid ka küla talude heina- ja karjamaad, naised käisid seal lehmi lüpsmas. Ülo mäletab, et naised vaikselt rääkisid, et kohtasid seal sakslasi. Suure tõenäosusega seostub sellega ka Sarapuude peres edasi räägitav jutt, kuidas Tuume (Saare) talu vanaperenaine Kai-Pauliine Sarapuu juhatas sakslasi üle Hansumardi karjamaade.
Ülo mäletab, et sakslaste kiivritel olid kummist randid, kuhu vahele pandi maskeerimiseks oksi jms, nende rantide tarvis võeti ära kuuris olnud jalgrataste rattalohvid. Lisaks olid sakslased teinud Romuluste peres „suurt pahandust“ – kõik koduveini pudelid olid tühjaks joodud.
Kui sakslased jõudsid külla, paigutasid nad kuulipilduja Saare talu pesuköögi katusealusesse (suunaga praeguse Kastani tn ringtee poole). Sarapuude lastest (Eevi ja Tõnu) üks oli keldris olles öelnud: “Kuulipilduja tödi`“ – kuulipilduja tödiseb…
Venelased olid end sisse sättinud Rapla kirikusse. Ilmselt oli neil seal juhtimispunkt, arvatavasti ka moona väljastamine, osaliselt majutus. Kirik olevat olnud koledasti reostatud pärast venelaste välja löömist. Raplat pommitasid sakslased ka Ülejõe külast. Kirik sai pihta, aga sakslaste ajal pandi sellele uus katus.
Hiljem toimus kalmistul lahingute ajal hukkunud kohalike ja Hirvelaane meeste matmine. Haudu kaevasid vene sõjavangid. Omakaitse üksus korraldas matuseid, lasid aupaugud jne.
1944 siin lahinguid praktiliselt ei olnud. Ülo mäletab vaid seda, kuidas venelaste tankid sõitsid praegusel Järvakandi teel ja üks keeras sisse väikesest külaotsa teekesest (praegune Villandi ja Meresmaa vahel olev Hallikivi tee), sõitis kuni palvemajani, aga siis keeras ringi ja läks tee peale tagasi.
1944 oli siin külas hirmutav juhtum, millest on kirjutanud oma mälestustes ka Marie Kärt. Keegi venelastest sai surma või leiti siin metsas tapetult ja punaste grupp süüdistas selles kõigepealt Ülo venda, 14-aastast Pauli ja siis kohe ka Elmar Sarapuud. Ülo mäletab, kuidas neid kahte külavahel Tuume talu poolt esiti Matsi talu poole aeti, venelastel olid „ketastega automaadid“, millega neid ähvardati maha lasta. Lõpuks lahenes situatsioon siiski õnnelikult, kuna samal ajal jõudis külla Elmari naisevend Elmar Pihel koos oma ülemusega (vt Eevi ja Marie Kärdi mälestusi).

Eevi Sarapuu kirjutatud mälestustest oma vanavanematest sõjaperioodil

Kai Pauline Sarapuu oli toimekas, kiire, otsustusvõimeline ja vastupidav eluraskustele. Sõja ajal päästis oma maja, kui lahingud olid väga lähedale jõudnud. Tuhamaa talu pandi juba leekkuulidega põlema ja kuulid käisid üle meie talu. Ülo mäletas, et sakslaste kuulipilduja oli meie maja juurdeehitise (pesumaja, saun, praegu Tõnu telekatuba) katusel. Oli oht, et maja pannakse põlema. Kai võttis põllesabasse liha ja leiba ning läks küürus kummargil sügavat kraavi mööda püssilaskude all Karjamardi metsa ja juhatas sõdurid endaga koos oma majast mööda, näidates vaenlase asupaika ja viies sakslased venelaste seljataha14.
Kai oli abivalmis ja aitas alati ka sõdureid. Mäletan, et kord oli meie suure toa põrand täis magavaid sõdureid, kes nad olid, võib vaid arvata. Lahkudes jäeti meile konservid viineritega või olid need väikesed vorstid, mille maitset mäletan siiani. Olime sageli pommitamise ajal koos perega peidus vaheldumisi Alttoa ja Matsi kartulikeldris, ning saime sõduritelt vahel pliiatseid ja muud kraami. Ikka Kai oli see, kes kõike seda korraldas ja lapsi julgustas.
Olles julge ja leidlik, ei lasknud Kai vene ohvitseril Elmarit maha lasta, kui punaarmeelane süüdistas Elmarit tema seltsimehe mahalaskmises. Üks lahingukaaslane oli nendel metsas kellegi poolt maha lastud ning selles süüdistasid venelased algul Alttoa Pauli, hiljem aga meie isa. Elmar pandi seina najale seisma ja venelane sihtis teda kahe meetri kauguselt oma püssiga. Kai hoidis püssitorust kinni ja väänas seda kogu aeg Elmarist mööda, ise kehvas vene keeles kartmatult oma poega õigustades. Kuni ootamatult saabus abi onu Elmari, Hilda venna näol, kes saabus kohale vene armee majoriga, kelle juures ta oli autojuhiks.
Kui küüditamise laine Eestisse jõudis, mäletan, et vanaema korjas lapsed kokku ja ööbisime kodunt eemal heinasao all. See oli aeg, kui nägin virmalisi, ainuke kord elus, ja vanaema ütles, et see ei tähenda head.
Tallinna pommitamise ajal kutsus vanaema lapsed õhtul õue ja näitas taevas jõulukuuski, mis olid tegelikult valguspommid, mida punaarmee naislendurid Tallinna kohal üles lasksid. Vanaema ütles, et ärge kunagi unustage, mida vene võim on meile teinud.


1. KS (Karin Sarapuu: Kärdid kolisid Mahlamäele 1939.aastal. Siinkohal on jutt 20. – 23. augustist 1941.
2. KS: See peaks olema laut, mille Rain Teras oma elamuks ehitas.
3. Toimetus: Ilmselt peetakse silmas ajavahemikku 8. augustist 23. augustini.
4. Toimetus: See pidi olema 20. augustil.
5. KS: Paju talu, praegu Ülo ja Lulli Romuluse kodu. Ülo vanaema oli Romulus Mari, Jaan Sarapuu õde)
6. KS: See peab olema ilukirjanduslik „liialdus“, kuulipilduja pesa oli kõrvalasuva Saare ehk Tuume talu pesuköögi katusel.
7. KS: Sakslased tulid Väljataguse küla poolt ja ilmselt oli tegemist miinipildujatega.
8. KS: vt ka Ülo Romuluse suulisi mälestusi
9. KS: praegune Korvi.
10. Toimetus: See pidi olema 21. augustil.
11. Toimetus: 21. august 1941 oli neljapäev.
12. Toim.: 10. augustil
13. KS: 20. või 21. augustil
14. KS: Ilmselt on ka siin tegemist väikese „ilukirjandusliku liialdusega“ .