Lõõtspillipäeva traditsioonile pani aluse Uno Kiisma

0

Siim Jõgis / foto: Ulvi Blande.

Kui üht sündmust korraldatakse juba viieteistkümnendat aastat, siis kõneleb see jätkusuutlikkusest ja olulisusest. See on kõnetanud nii korraldajaid kui ka külastajaid piisavalt sügavalt, et kujuneda aja jooksul traditsiooniks. Selline on lugu lõõtspillipäevaga, mis sai teoks pühapäeval, 5. augustil Paaduotsa külas Rehe talu õuel. Sündmuse ajalugu ulatub tagasi aastasse 2004, kui see toimus esmakordselt Naistevalla külas Jäntsi-Jaani talus Uno Kiisma eestvedamisel.

Nüüdseks on Kiisma lõõtspillipäeva aktiivsest korraldamisest taandunud. Juba neljandat aastat veab seda Kalev Järvela, kelle taluõuel see ka möödunud pühapäeval toimus. Lõõtspillipäevaga, mis on sujuvalt kujunenud Märjamaa Folgi viimaseks akordiks, tõmmati joon alla pool nädalat kestnud suvisele sündmusele. Ja nii on see olnud juba mitu aastat.
Muljetavaldav oli ainuüksi selle sündmuse mastaapsus. Külastajaid tuli kohale nii palju, et kolm parklat olid autosid täis. Ühest küljest tuldi loomulikult lõõtsamuusikat nautima, aga kindlasti ka vanade kamraadidega kohtuma. Eriti otseselt torkas see silma Uno Kiisma puhul. Viisteist aastat tagasi pani ta traditsioonile aluse, seega pole ime, kui temasse sedavõrd lugupidavalt suhtutakse. Näiteks võttis Kalev Järvela avasõnu lausudes lavale kaasa jaurami, mille Kiisma oli talle kinkinud. Kolm lööki vastu lavalaudu selle pilliga kuulutasidki lõõtspillipäeva ametlikult avatuks.
Uno Kiisma on Märjamaa piirkonnas tuntud nii muusiku kui ka “rauarätsepana”. Nii kutsub ta ise oma ametit keevitajana. Praeguseks on Kiisma küll juba pensionil. Ei tegele ta aktiivselt enam keevitamise ega muusikaga. Ise ütles ta, et pole kaks aastat muusika mängimiseks pilli kätte võtnud. Ka pühapäeval täitis ta teisi ülesandeid – fotoaparaat kaelas, tegi ta esinejatest ja pealtvaatajatest pilte. Loomulikult kannab ta jätkuvalt ka lõõtsapäeva patrooni rolli. Küsisin Kiisma käest, kuidas on õige öelda – kas lõõtspillipäev või lõõtsapäev. Mõlemat varianti kasutatakse ning mõlemad on Kiisma sõnul ka õiged.
Istume Unoga vestlema Rehe talu kambrisse. Meeleolu oli sündmusele kohane – akna tagant kõlas lõõtsamuusikat. Oleksime võinud istet võtta ka kilesauna ees, kuid seal ei olnud hea selga toetada. Meie kohtumisele oli mees kaasa võtnud kümneid fotosid lõõtsapäeva ajaloost. Osa pilte oli isegi päris esimesest korrast, kui lõõtsamehed 2004. aastal Naistevallas kokku said.
Uno meenutas, et algus oli vägagi teistsugune, võrreldes praegusega. Kokku saadi palju tagasihoidlikumalt. Mitte üldsegi selleks, et publikule esineda, vaid et isekeskis pilli mängida ja juttu puhuda. “See oli proovivärk,” sõnas ta ise. Aga juba esimese korra võis nõnda kordaläinuks lugeda, et kohe pandi paika plaan ka tuleval aastal kokku saada. Selle plaani käis välja Raido Koppel, kes on Väikeste Lõõtspillide Ühingu liige. Juba tookord oli kohal samast ansamblist ka Mati Kiviselg.
Esimesel kahel korral tehti seda n-ö oma seltskonnaga, pärast seda löödi kampa juba Märjamaa Folgiga. Sellest ajast saati on need kaks sündmust olnud lahutamatult koos. Edukalt on edasi kantud Märjamaa piirkonna tihedat sidet lõõtspillimuusikaga. Aastate jooksul on kasv nii publiku kui ka esinejate hulgas olnud märkimisväärne. Kiisma rääkis, et ta mäletab aastaid, kui Jäntsi-Jaani talu õuel käis lõõtsapäeval kohal 300-400 inimest. Eks oma osa mängis ka see, et Naistevalla asub Märjamaa keskusele lähemal kui Paaduotsa. Kui väga suur tahtmine oli, võis Naistevalda kohale tulla ka jalgsi. Samuti jalgrattaga. Paaduotsa asub Märjamaa keskusest umbes kuus kilomeetrit ida pool, kui mõõta linnulennult. Pisut kaugemal kui Naistevalla.
Ühel hetkel võttis kokkusaamine juba nii suuri mõõtmeid, et Kiisma võttis kätte ja rajas oma kodu õuele katusega lava. Ikka selleks, et lõõtspillipäeva mugavamalt läbi viia. Tal on ette näidata ka fotosid nii ehitustöödest, lava valmimisest kui ka sellest, kuidas selle peal juba esinetakse. Mida rohkem aastad edasi lähevad, seda väärtuslikumaks need pildid muutuvad. Kui lõõtspillipäev peaks kord nägema näiteks oma kahekümne viiendat sünnipäeva, siis oleks täitsa paslik neist näitus üles panna. Kuigi selle peale võiks juba varemgi mõelda. Kiisma pildid on seda väärtuslikumad, et mitmele neist on märgitud ka metaandmed – millal foto on jäädvustatud ning kes pildile on jäänud.

Hindeks kuus

Kiisma on igati muheda ja südamliku suhtumisega. Tõsise jutu vahele oskab ta poetada mõnusaid nalju ning lõbusaid lugusid. Muusikaga on tema olnud seotud poisikesest saati, kuid esimese lõõtspilli sai ta alles viiekümnendates eluaastates. Seda lugu on ta varemgi rääkinud, kuidas tegi oma naabrimehega vahetuskaupa, andes talle kilo sealiha ja saades vastu Weltmeister-lõõtsa.
Oma teise lõõtsa ostis ta juba Väikeste Lõõtspillide Ühingu käest, kui nad Märjamaa muusikakoolis kontserti andsid. “Mul jätkus jultumust nende juurde astuda ja küsida, ega neil pole ühtegi pilli müüa. Koppel Raidol oli pakkuda üks ja ta tõi selle mulle ära. Küsisin, kuidas seda mängima õpitakse. Ta ütles, et see on väga lihtne. Saada kõik p*rse, pane uks kinni ja hakka pihta. Kõik, mis teed, on õige,” rääkis Kiisma. Ja niimoodi ta lõõtspilli mängima hakkaski.
Muusika on nii teda kui ka tema vanemaid saatnud terve elu. Võib öelda, et armastuse muusika vastu päris ta oma suguvõsast. Uno vanaema oli pärit Kullamaalt. Isegi selline lugu oli tal rääkida, et ükskord oli õpetaja Uno vanaemale laulmise eest andnud hindeks kuue. Muidugi kõneleb see tütarlapse kaunist lauluhäälest, kuid Uno ise ütles, et küllap olid õpetajal mõtted hajevil, kui ta sellise hinde õpilasele pani.
Kiisma sündis Märjamaal ning kasvas seal ka üles. Väikese poisina läks ta pasunakoori, kus anti pill kätte ja nii ta mängima hakkas. Ema ütles veel, et poiss, sul nõrgad kopsud, hakka parem trummi mängima. Noor Uno jäi siiski puhkpillide juurde. See tundus südamelähedasem.
“Ma pole noodist eriti lugu pidanud, rohkem olen ikka peast ajaja,” rääkis ta, kuid lisas, et kui on päriselt vaja olnud, siis on ta ka noodist mänginud. Aga ema soovitust hakata trummi mängima ta kuulda ei võtnud. “Selle unustasin kohe ära,” sõnas Uno.
Pasunakooris tekkisid ka sõprussuhted, mis jäid püsima pikkadeks aastateks. Nüüdseks on mitmed toonastest sõpradest juba loojakarjas. Küll aga on Unole meelde jäänud Rudolf Rahuoja, kes õpetas teda trompetit puhuma. Eriti on meeles just see, kuidas Rahuojade talu õuel suveõhtuti muusikat mängiti. “Ma kakerdasin veel sipupükstes ringi, aga mäletan, et seda oli ilus kuulata,” rääkis Uno.

Elu Nõmmel

Muusika ei ole kunagi olnud Kiisma jaoks töö, mis leiva lauale toob. Kõrtsus küll maksti tellitud lugude eest. Olenevalt sellest, kui palju kellegi lahkus lubas. Soovilugu maksis viis rubla. “Selle eest sai juba viina kätte ja jäi ülegi,” naljatles Kiisma. Ometi oli muusika ikkagi hobi eest. Pikka aega oli ta üks liige populaarses Märjamaa ansamblis Caro, kuid see vajus ühel hetkel ära. Praegusel ajal Kiisma enam esinemas ei käi ja ega ole kutsutud ka. Küll aga on oma ansambel Uno tütrel Gaidi Järvistel. Ühel aastal on ta käinud akordioniga ka lõõtspillipäeval esinemas.
Kuivõrd muusika on läbi elu olnud Kiisma jaoks hobi eest, teenis ta palka keevitajana. Pensionile läks ta neli aastat tagasi. Selle puhul sai ta kingituseks käekella, mida kannab siiamaani. Aga ametikoht keevitajana ja hobi muusikuna teineteist segama ei hakanud. Uno ütles, et mõlema jaoks oli oma aeg. Pisut on Unos ka edevust. Seda tunnistab ta ise ja see on ka põhjus, miks ta on elu jooksul laval esinemist nautinud. Kuid on ette tulnud episoode, kus ta on lavalt ära jooksnud. Ta meenutas, et sedasi juhtus ükskord, kui ta veel poisike oli.
“Sabin tuli nii palju sisse. Läksin trompetiga lavale. Rahvamaja juhataja teadustas valju häälega, et Tšaikovski Napoli tantsu esitab trompetil Uno Kiisma. See lõi põhja nii alt ära, et ma ei läinudki lavale.” Tol hetkel võis ta olla umbes kuuenda klassi poiss.
Mis puudutab vanu aegu, siis on Unol mälu terav. “On asju, mis jäävad meelde. Aga seda küll ei mäleta, kuhu eile oma sokid panin, “ ütles ta naerdes. Praegu elab ta koos oma teise abikaasaga Tallinnas Nõmmel. Märjamaa kanti satub ta igal nädalal. Pilk tuleb peal hoida ka Jäntsi-Jaani talul. Tegemist on märgilise kohaga kasvõi seetõttu, et sealt sai lõõtspillipäev alguse. Praegu ei ela seal küll kedagi. Vahel tuleb siiski käia muru niitmas, et kunagine kodukoht päris heina sisse ei kasvaks.
Möödunud nädalavahetusel oli küll rohkem põhjust tulla Märjamaale kui ainult talu üle vaatama, sest ka folgiüritused olid ahvatlevad. Enne pühapäevast kokkusaamist külastas Uno kahte Märjamaa Folgi sündmust.

Ilmataadi toetus

Kiire pilk tänavusele lõõtsapäevale andis selge vastuse, kui suureks see sündmus aastatega kasvanud on. Kiisma tunnistas, et see teeb meele rõõmsaks küll, kui näha, kui palju lõõtsahuvilisi see kokku toob. Juba liiguvad mõtted ka selles suunas, kuidas saaks üritust tulevikus läbi viia. Ühe variandina pakkus Kiisma välja, et see võiks hakata Märjamaa valla piires liikuma ühe perekonna õuelt teisele. See eeldaks küll tema sõnul seda, et korraldamine ei jääks mitte ühe perekonna õlgadele, vaid selle eest vastutaks suurem kollektiiv. “See ei ole niisama. Kõik tahab organiseerimist saada,” rääkis ta.
Lõõtsamuusika tuleviku suhtes on Kiisma meelestatud positiivselt. Noor põlvkond, kes oskab seda hinnata ja mängida, kasvab peale. Üks ühine joon, mis on lõõtspillipäeva aastast aastasse saatnud, on see, et pealtvaatajatelt ei küsita piletiraha. Nii on lihtsalt kujunenud. Kiisma rääkis, et ühel teisel üritusel ta oli küsinud piletiraha ja siis oli tulemuseks see, et ilmataat kallas külastajad vihmaga üle. Enamasti on lõõtspillipäeva külastajaid vihmasajust aga säästetud. Välja arvatud eelmisel aastal. Siis jagus vihma ja muda küllaga, aga see oli erand. “Kui ise ei aita, siis ei aita Jumal ka,” ütles Kiisma. Õnneks on seni taevataat lõõtspillipäeva hoidnud.