Märjamaa folk kutsus publikut üles lugusid pajatama

0

Helerin Väronen / foto: Helerin Väronen.

Selle suve üks suuremaid sündmusi Raplamaal ühendas endas kaks üritust – XXI Märjamaa Päevad ja XIII Märjamaa Folgi, mis sel korral kandsid pealkirja „Sajaga pajatusi!“. Et saja-aastases riigis neid pajatusi ikka oleks, oodati enne pidupäevi rahvalt mälestusi, jutte ja naljandeid nüüdsest suurest Märjamaa vallast.

Pajatused võisid olla nii saja aasta tagusest ajast kui ka tänapäevast, peaasi, et Märjamaa ja tema rahvaga seotud.
Eks kõik pillilood ja tantsud jutusta ka oma lugusid. Eriti võiks seda öelda Tšehhist Lõuna-Moraaviast pärit rahvatantsijate ja muusikute kollektiivi Dubrava esinemise kohta. Kui nad 2. augustil Rapla Konsumi ees Märjamaa folgile avalöögi andsid, oli nende tantsudes tunda, kuidas publiku ees rullusid lahti mingid olulised lood. Sealsele kultuurile omaselt käib tants koos lauluga, sõnadest ei saanud küll aru, kuid tantsijate omavahelised pilgud ja kehakeel andsid aimu laulu ja tantsu tundeküllasest sisust.
Need pajatused läbisid kõiki kolme päeva ja Iris Haiba, kes oli pajatused kokku korjanud, kutsus neljapäevaõhtusel folgi avamispeol ka rahvast omavahel rohkem jutte rääkima ja pajatama. Tema lause „Pajatage sajaga!“ oligi peo juhtmõte.
Kui aga mainida mõnda pajatust, mida sel õhtul laval räägiti, meenub kohe jutt Märjamaa naljakatest kohanimedest. Kord sündinud Märjamaa vallas kaks last, esimene laps sündis Kastis ja teise lapse sünd oli Mokas. Huvitavate kohanimede teemal oli ka järgmine pajatus sellest, kuidas kunagi kohalik haridus- ja kultuurinõunik oli oma uksele jätnud sildi „Õhtuni Valgus“. Õhtuks oli saanud silt täienduse – …hommikuni pimedus.
Märjamaa vallavanem Villu Karu ütles peo avasõnades, et see suurüritus on läbi aja tekitanud kodukanditunnet. Vald on küll vahepeal suuremaks kasvanud, kuid kultuurielu jätkub samasuguse hooga. Avapeol kuulutati välja Märjamaa kaunimate kodude omanikud, aga enne veel heisati peo lipp. Sel korral said selle au omale Märjamaa gümnaasiumi kuldmedalist Kädi-Riin Vendel ja hõbemedalist Kristin Unga.
Järgmine pajatus, mis kõlas, pärineb Vigala kandist. 1990-ndatel käisid noored bussiga Märjamaalt Kivi-Vigalasse diskodele. Alguses võimaldas bussiliin seda kenasti, õhtul sõideti peole ja hommikul tagasi. Siis aga liin muutus ja buss sõitis vaid Potini, ülejäänud tee tuli jala käia. Kord läinud üks tütarlaps bussi ja palunud viisakalt: “Palun Potile.“ Seepeale vaadanud bussijuht teda pika pilguga ja vastanud: „Ahh, kodus ei taibanud asjal ära käia või?“

Tantsiti laval ja lava ees

Oma lood olid rääkida ka õhtu esimesel esinejal Kukerpillidel. Päris täpselt küll rahvasuminas ei kuulnud, kuid nende pajatus rääkis sellest, kuidas kord tagurdanud buss keset Hollandi kiirteed ja teinud seetõttu ka väikse avarii. Otsasõitnud noormehed viis aga politsei narkotesti tegema, kuna jutt kiirteel tagurdavast bussist tundus absurdne.
Kõige agaramad Kukerpillide fännid olid sel õhtul aga lapsed. Kõik väikesed tüdrukud, kes muidu purskkaevu ääres rõõmsalt veega sulistasid, tormasid juba esimeste nootide peale lava ette tantsima ja jooksma. Ja seda laste rõõmsat hüplemist jagus kuni Kukerpillide viimase looni välja.
Järgmiste laval hüplejate liigutused olid aga koordineeritud ja professionaalsed. Loojuva päikese kuldses valguses esitas kohalik naisrahvatantsurühm Ülejala Sussisahistajad kolm tantsu.
Ja siis oli järg juba külaliste käes. Esimesena näitasid oma uhkeid rahvariideid ja tantse Tšehhi rahvatantsijad kollektiivist Dubrava. Võrreldes Raplas olnud kontserdiga sai näha-kuulda rohkem tantse ja laule. Ei tantsude ega riietusega jäänud maha ka Põhja-Poolast Goleniowist pärit rahvatantsurühm INA, kes Märjamaa folgil oli juba kolmandat korda.
Osa esinejate riietus pani küll kulmu kergitama, et kuidas nad sellistes riietes nii kuuma ilmaga olla saavad. Karvaste äärtega paksud ja uhked mantlid tekitasid tunde, justkui oleks kuhugi põhjamaisele talvevõlumaale sattunud. Nii nagu tšehhidel, olid ka poolakatel oma muusikud kaasas ja tants käis vahel käsikäes lauluga.
Poola külaliste järgmist esinemist sai juba reede pärastlõunal näha Rapla hooldekeskuse õue peal. Nende kollektiivis on nii noorte kui ka täiskasvanute rühm. Folgipeo avaõhtul tundus, et vanema rühma esinemised on pigem aeglased, aga hooldekodu õuel tõestasid nad, et ka neil on tantse, mis on täis särtsu, seelikukeerutusi, hõikeid ja väikseid vimkasid.
Õhtused kontserdid Märjamaa keskväljakul möödusid lõõskava päikese all. Tänasin aga õnne väljakul kasvavate puude ja Naiskodukaitse kohviku Sohva varjualuse eest, mis liigse kuuma eest kaitset pakkusid.

Vabatahtlikke oli kogu maailmast

Ühed Märjamaa folgi külalised olid kohale tulnud Sillamäelt. Rahvatantsurühm Suveniir on üldlaulu- ja tantsupidude alaline osaleja ja tähistab järgmisel aastal juba oma 70. sünnipäeva. Ka neil olid oma muusikud kaasas ja seda folkloorirühma Rusitši näol.
Kõige lõbusam tundus aga õhtu olevat lastel ja noortel. Osa noori nägid välja väga mitte-eestlased ja selguski, et see seltskond oli Märjamaal vabatahtlikena ettevõtte EstJES kaudu ja pärines nii erinevatest paikadest nagu Hispaania, Taiwan, Jaapan, Hiina, Inglismaa, Korea ja Itaalia. Koos meie noortega mängisid nad erinevaid mänge. Mõnda neist olen isegi teismeeas mänginud. Huvitav oli jälgida, kuidas kõik need eri rahvusest noored omavahel suhtlesid ja kuidas nutitelefoni abil üksteisele asjad selgeks tehti.
Õhtustele esinemistele Märjamaa keskväljakul panid punkti pika ja kauni esinemisega Marek Sadam, Anett Pero ja Tõnu Laikre. Pärast Viljandi rahvarohket folki oli lausa lust nautida sellist muusikat palju vaiksemas, väiksemas keskkonnas ja diivanil lebotades. Kel oli soovi, sai juba tempokama muusika saatel tantsida õhtul Folgiklubis või Kochvik Kambris kuulata Maiu Vahtramäed. Ja kolmas variant õhtu veetmiseks oli öökinos, kus näidati filmi „Klassikokkutulek 2“.

Vihm pidu ei rikkunud

Laupäev algas folgiliste jaoks juba varakult spordipäevaga. Tagantjärele pilte vaadates tundub, et osalejate jaoks oli see väga lõbus. Endal jäi see kahjuks nägemata.
Enne, kui Saku Mandoliinide Orkester mängima hakkas, sai imetletud käsitöölaadal pakutavat ja raamatukogus vanade raamatute keskel tuhnida.
Üheks päeva magnetiks oli aga lemmikloomanäitus. Arvasin, et mu kass on pehme, kuid näitusel olnud jänesed olid nii uskumatult pehmed, et hea meelega oleks mõne endale koju kaasa võtnud. Peale jäneste sai paitada ka tiigerpüütonit. Omanik väitis küll, et ega madu liiga tee, kuid päris nii suure entusiasmiga kui jäneseid, seda looma puutuma küll ei kippunud.
Publikumagnetiks oli ka võistutantsimine, kus seekord võeti mõõtu reinlenderis. Nii tasavägist võistlust polevat žürii silmad veel näinud. Iga esinenud paar sai ka mingisuguse preemia. Näiteks kõige kergejalgsema, kõige parema kostüümi ja kõige puhtama soorituse eest. Teistest ülekaalukalt parima kohta sõnati, et nii head loomakoreograafiat pole varem nähtud. Suurimad stiilipunktid ja publiku südamed võitis lehm Maali!
Enne, kui algas rongkäik keskväljakult lauluväljakule, sai Märjamaa korralikult märjaks. Ka meeleoluka rongkäigu ajal hakkasid taevaluugid end uuesti avama ja lõpukontserdi algus kujunes eriti vihmarohkeks. Peotuli saadi Andres Elmiku ja väikese tuleloitsu abil süüdatud, kuid vihm kustutas selle õige pea. Kuid ega vihm siis pidu saa rikkuda!
Pidu alustas Saku Mandoliinide Orkester. Märjamaa rühmade tantsud vaheldusid külalisrühmade tantsude-lauludega. Peo alguses olid publiku read vihma tõttu võrdlemisi hõredad, paljud olid vihmavarjus puude all. Mida aeg edasi, seda ilusamaks läks ilm ja seda rohkem tuli publikut.
Märjamaa rahvamaja töötajad, kes neid päevi korraldasid, jäid igatahes väga rahule.
Seekordne folk andis hea ettekujutuse slaavi rahvaste muusikast ja tantsudest. Lõpukontserdil esinenud Marju Länik ja Untsakad panid rahva endaga kaasa tantsima ja pärast muusika saatel korraldatud ilutulestikku pidutseti kella kaheni öösel.

Kirjuta kommentaar

Kirjuta kommentaar
Sisesta nimi