Matk läbi Märjamaa alevi ikka veel kaitse-eeskirjata miljööala

0

Helerin Väronen / foto: Helerin Väronen.

Märjamaa alevi peatänava miljööalal on mitmeid ajaloolisi maju, mille minevik väärib meelespidamist ja arhitektuuriline ilme detailitäpsemat säilitamist. Üks tuntud ja tunnustatud kultuurimatkade juht, kelle miljöömatkad Tallinnas on teada-tuntud oma headuses, on ajaloolane ja õpetaja Jaak Juske. 11. augustil said ka Märjamaa alevi ajaloost huvitatud koos Juskega rännata arhitektuuri- ja ajaloomatkal läbi alevi peatänava miljööala.

Ligi kaks tundi kestnud jalutuskäik algas Lemmiku bussipeatusest. Valla toel korraldas üritust Märjamaa muinsus- ja miljöökaitsehuviliste grupp, kes hakkas koonduma siis, kui oli oht, et Märjamaa üht sümbolehitist, endist Kaitseliidu Kodu hoonet ähvardab lammutamine. Lemmiku bussipeatuse juurest alanud retke alguses, Juske avasõnade järel ütles Siim-Sander Veske kultuurimatka korraldajate poolt välja mõtte, et tuleb taaselustada Märjamaa muinsuskaitseseltsi tegevus. Ta on läbi rääkinud juba ka seltsi senise esimehe Eedi Taganõmmega, kes kavatsust igati toetab.
Mari Kann, kes ürituse eelteavitust korraldas, nentis, et vaatamata paraku üsna napile reklaamile ületas matkale saabunud 70 inimest korraldajate julgemaidki ootusi. Siim-Sander Veske sõnul andis see julgustust uusi ettevõtmisi korraldada ja kinnitust, et kohalik kogukond peab ajaloolist pärandit, mille hulka kuuluvad ka asula vanad ehitised, endale oluliseks.
Matkalistega vesteldes selgus, et lisaks arvukalt esindatud kohalikele inimestele olid nende hulgas mõned kaugemaltki saabunud, kes on varem Märjamaaga seotud olnud. Oli neid, kes on kunagi Märjamaal elanud, koolis käinud või omavad suvekodu, või ka lihtsalt selle koha ajaloost huvitunuid.

Õigeusukiriku kompleksi hooned – üks laguneb, teine saab uuele elule

Bussipeatusest viis rada esmalt 19. sajandist pärit õigeusu preestrimaja juurde, mis hakkab uut hingamist saama. „Et meie matkal oleks positiivse sõnumiga algus ja silma ees näha, et ajalooline ehitis väärib taastamist,“ ütles Jaak Juske. Märjamaa Nädalalehe toimetaja Reet Saar rääkis veel enne Juske juttu lisainfoks, et hoone on külaliskorterite ehitamiseks ostnud Saaremaa juurtega ettevõte. Kuigi maja pole muinsuskaitse all, on uuel omanikul soov see taastada võimalikult ehedal kujul.
Juske pööras meie tähelepanu palkidele, mis laudise alt paistsid. Kui need seinad oskaks rääkida, ulatuks nende jutt pärisorjuse kaotamise lõpuaegadesse, kuna puud, millest palgid tahutud on, olid istutatud just sel ajal. Üks Juske õpetusi, mida ta terve matka vältel mitu korda mainis, oli see, et vanade majade puhul tuleb märgata detaile, sest need on just need, mis teevad hoone huvitavaks. Märjamaal, kus vana hoonestus on miljööalal varsti juba kriitilise piirini vähenenud, on iga veel säilinud ajalooline hoone ja selle detail väärtuslik.
Märjamaa õigeusu kirik, mis on pühendatud Jumalaemale ehk Neitsi Maarjale, on aga õnnetus seisus. Nii nagu mitmed teised maakirikud, on see varemetes. Selle kiriku juures rääkis Juske natuke pikemalt ka suguvõsauurimisest. See on nüüdsel ajal tehtud palju lihtsamaks, kõigil on võimalik Saaga netilehel sirvida vanu kirikuraamatuid. Kuidas nendest fotokoopiad tekkisid, on omaette põnev lugu. 1990-ndatel tulnud Ameerikast Eestisse mormoonid, kes lubanud, et teevad kõigist kirikuraamatutest kaks koopiat, üks jääb siia, teine jääb neile. Mormoonidele läinud koopiaid säilitatakse Salt Lake Citys ja enda jaoks on nad ka meie esivanemad muutnud mormoonideks.
Selleks, et anda aimu, millised olid tutvustatavad hooned varem, oli kohalik koduloolane Rauno Silm kokku kogunud märkimisväärse pildipanga. Korraldajate sõnul olid suureks abiks ka Tõnu Veileri fotod ja üldse oli retke ettevalmistamisel tekkinud tugev koostöö-sünergia ning esile tulnud ootamatult palju toetajaid ja mõttekaaslasi. Suureks toeks oli ettevalmistustel ka Märjamaa raamatukogu abivalmis naiskond. Seekordsel matkal käisid pildikoopiad rahva hulgas käest kätte, kuid Juske soovitas, et sellised vanad pildid võiks olla iga vana maja juures linnarahvale tutvumiseks väljas.
Juske viitas, et kellel on juba suurem huvi teada saada, kuidas kunagi mingi koht välja nägi, siis selle jaoks on olemas netis lehekülg ajapaik.ee, kus tänase kaardi pealt on näha, kus mõni ajalooline foto on tehtud.

Vahvate hoonetega tagahoovid ja palju koole

Haimre mõisa allee otsas olevate väravate juures rääkis Juske natukene pikemalt mõisatest. Oli ju Eesti kunagi vägagi mõisaterohke piirkond. Järgmisel aastal saab 100 aastat maareformiseadusest, mida tookord väga oodati. Kui muidu võitlesid mehed mõisnike maa eest, siis edaspidi võideldi juba enda maa eest. Samas ei tasu unustada, et baltisaksa kultuur on osa meie kultuurist ja baltisakslaste hulgas oli mehi, kes muutsid ajalugu. Juske mainis ka fakti, mida paljud ei tea, et mitmete baltisakslaste esimeseks keeleks oli eesti keel, kuna nende ammed olid eestlased.
Üks oma kunagise välimuse üldjoontes säilitanud hoone on praegune apteek, mille ehitamisel on omajagu inspiratsiooni saadud ka mõisahoonetest. Apteegi juures ütles Juske, et Märjamaa rahvale pakub silmailu seegi, et majade avatud tagahoovid loovad miljööliselt muljet. Mõnelpool mujal on need kinni pandud ja nii jäävad mitmed põnevad kõrvalhooned märkamata. Sageli on need ka hooned, mis esimesena lagunevad ja mida ei peeta taastamise vääriliseks. Iga vana hoonega kaob aga tükike ajalugu.
Mitme hoone puhul oli märgata, et Nõukogude ajal oli see saanud teistsuguse ilme, mis enam ei olnud silmale nii kena vaadata, aga leidus ka teistsuguseid maju. Näiteks Pärnu mnt 64 puhul ehitati juurde teine korrus, kuid katus ehitati üldjoontes sellisel kujul, nagu see oli algsel hoonel.
Omaette teema ajaloolaste jaoks on koopiad. Ja üks mahalammutatud ja uuesti samasugusena üles ehitatud hoone on praegune noortekeskus, kunagine algkoolimaja. Juske rõhutas, et oleks võinud küll detailides siiski täpsem olla, kui juba koopiaga tegu on. Detailitäpsus kindlasti kaunistab miljööala.
Ka praegune raamatukogu on kunagi olnud koolihoone. Juske viitas, et kui nüüd kurdame, et meil on sündimus väike, siis olid ajad, kui sündimus oli kõrge ja sellega seoses ehitas riik ka uusi koole aina juurde.
Sellise matka puhul, kus mööda peatänavat liigutakse, on paratamatu, et vahepeal hakkab müra segama. Selle kohta rääkis Juske loo, kuidas ta kord Raekoja platsil hakkas ringkäiku tegema, aga ilma oma kuulsa ruuporita. Alguses oli kõik vaikne, kuid ühel hetkel hakati otse kõrva ääres pasunat puhuma ja mängijaid ilmus välja igast nurgast.
Tänavamürast kaugemal Märjamaa gümnaasiumi juures rääkis Juske lähemalt koolide algusest Eestimaal ja sellest, kui oluline oli omakeelse piibli sünd. Kooli kõrval, tamme juures, mis istutati aastal 1969 ja tähistas 100 aasta möödumist esimesest laulupeost, pöördus jutt taas baltisakslaste juurde. Kuigi laulupidude sisu on meie enda teha, oleme selle vormi tegelikult üle võtnud baltisakslastelt. Nii et ühest küljest suhtuti mõisnikesse põlgusega, kuid samas sooviti olla nendega sarnane.
Pubi Ruut 66 juures avaldas Juske sealsele pererahvale kiitust, kuna pubi seintel on eksponeeritud paljud ka nendest vana Märjamaa piltidest, mida ta seekordsel matkal meilegi näitas. Ürituse korraldajatel, kes Juske miljööalade matka formaadi nüüd Märjamaale tõid, oli üheks eelmiseks ettevõtmiseks Eesti 100. sünnipäeva kingitusena kohalikule gümnaasiumile emakeelepäeval üle antud vana Märjamaa pildikogu. See osteti pubilt Ruut 66, kui sealne väljapanek asendati suuremõõtmelisematega.
Juske sõnas, et seniajani on väga palju kohti, millest ei ole avalikult teada mitte ühtegi vana fotot, kuid meil kõigil võib olla kodus tõeliselt kuldaväärt fotosid. Õnneks on tänapäeval vanade fotode kopeerimine ja levitamine lihtne. Eriti palju ringleb neid Facebookis, kus inimesed lisavad ka enda mälestusi ja niimoodi tekib sinna väga väärtuslik kollektiivne mälu. Juske tõi näiteks loo, kuidas üks vanaproua oli üles pannud pildi endast Endla tänaval aastast 1935. Ühtaegu võib selline pilt anda aimu tollasest moest, transpordist ning anda unikaalse vaate mõnele tänavale. Nii et siit Juske soovitus kõigil oma pildikogud üle vaadata ja põnevamaid leide teistega jagada!

Miljööväärtuslik ala ootab ikka veel eeskirja

Üks ilusamaid säilinud maju Märjamaa alevis, kus praegu asub lillepood, on ehitatud aastal 1934. Maja on kenasti, detailirohkelt taastatud. Silmapaistvalt ilus on maja ukse kohal varikatus, mis pole ilmselt küll koopia endisaegsest, kuid millega stiililt sarnaseid sepisdetailidega varikatuseid on olnud alevi teistel hoonetel, kuid kahjuks jäetud taastamata. Kena sepisrõdu on pubi kõrval vanal roosal majal. Katuse ülaosa kaunistus on kahjuks maha saetud, aga esiküljel rõdu kohal veel näha.
Kuna Märjamaal on juttu olnud miljööala kehtestamisest, rääkis Juske sellel teemal pikemalt. Miljööala kehtestamisega kaasnevad teatud reeglid, kuidas tuleb vanu hooneid säilitada. Miljööväärtuslik ala on Märjamaal üldplaneeringus küll määratletud, aga seni on see vaid nii-öelda joon paberil, kuni pole ikka veel kinnitatud tegelikku, toimivat miljöökaitse eeskirja. Miljööala pole muuseum, sinna võib ka juurde ehitada, kuid siis peab uus sobima oma struktuurilt vanaga. Jaak Juske kutsuski matkaliste ees kõneldes kultuuriteadlikku ja ajaloopärandit hindavat kohalikku kogukonda üles avaldama volikogule survet, et Märjamaa miljöökaitse eeskiri kehtestataks. „Oluline on miljööala puhul aga eelkõige vana hoidmine,“ rõhutas ta, sest võimalikult ehedalt säilinud vana hoonestus on selles mõistagi kõige väärtuslikum.
Pärnu maantee äärset puitarhitektuuri ja endise raudteejaama kompleksi on küll soovitud nimetada miljööväärtuslikuks alaks, kuid õiget sisu kindlate reeglitega pole sellel seniajani. Miljööalaga seoses ei saa üle ega ümber ühest Märjamaa sümbolhoonest, Kaitseliidu Kodust, ühest alevi vanimast majast (kui arvestada paehoonet, millele hiljem suur osa juurde ehitati), mis aga vaatamata oma tähtsusele oli vahepeal ärevas lammutuse ootuses.
Üks matka korraldajatele kaasaaitajaid, Maire Kõrver rääkis pärast matka veel lisaks, et pärast Arvo Valtoni, Jaak Vausi ja Rein Einasto – kirjaniku, teatrikunstniku ja geoloogiaprofessori avalikku pöördumist KL Kodu kaitseks, hakkas hoone säilimise nimel tööd tegema vallaelanik Kalle Avasalu. Ta leidis selleks palju toetajaid ja mõttekaaslasi. Hoone säilimise toetuseks andis 50 inimest oma allkirja ning maja taastamise heaks alustati ka korjandusega.
Muinsuskaitse võttis maja ajutise kaitse alla ja lammutusluba aegus. Õnneks on hoone leidnud nüüd ka uue omaniku. Meediale on ta aga öelnud, et on rohkem huvitatud hea asukohaga alast alevi keskel kui ajaloolisest hoonest endast. Seega hetkel seisab see vana väärikas maja nukrana keset teede ristumispaika ja ootab heaperemehelikku kätt. Samas kõrval olev Maxima hoone on küll koopia, kuid selle fassaad on saanud endisaegse ilusa välimuse.

Näitus, mis heidab pilgu minevikule

Ühest majahoovist leidsime veel paar põnevat lisahoonet. Üks nägi välja nagu väike armas saunamaja ja teine oli vildakil pikk kuur, mille kohta Juske naljatades ütles, et ju seda hoiab kokkukukkumast vaid kiriku lähedus. Meie matka viimaseks sihtpunktiks oligi Märjamaa Maarja kirik. Väikese peatuse tegime kiriku väravate juures, kuhu on paigaldatud kaks tahvlit Esimeses maailmasõjas ja Eesti Vabadussõjas hukkunutele.
Kuigi 1941. aasta juulis põles kirik punavägede tõttu tühjaks, jäid selle seinad püsti. 14. sajandil ehitatud kirikud ei olnud lihtsalt kirikud, vaid täitsid ka kindluse ja varjupaiga otstarvet. See kirik on ka heaks näiteks kõrggooti stiilist ja selles on märgata tsistertslaste ordu ehitajate puudutust. Ja õpetussõnadeks neile, kes linnades ära kipuvad eksima, siis kiriku sissepääsud on alati läänes ja altar idas.
Pärast matka jätkus soovijate jaoks õhtu raamatukogus, kus sai kehakinnitust, omavahel muljeid vahetada ja vaadata näitust “Pilguheit läbi aja”, mis Juske matka eel juba mõni päev varem üles pandi. Näitus on vaatamiseks väljas paar kuud ja vaadata on seal ka mõned endise Haimre mõisa karjamõisa Annenhofi, Tiitsu majaga seotud esemed, näiteks daamibarett ja tsaariaegne trükipilt ning teisi samast ajastust pärit, aga ka uuemaid ja mujalt pärit esemeid erakogudest. On esemeid ja trükiseid, mis on kuulunud Eesti tuntud inimestele.
Tutvumiseks on Tiitsu maja plaan ja koopia muinsuskaitseameti hinnangust, et maja on küllaltki heas korras ja väärib säilitamist kui kohaliku tähtsusega mälestis. Kirjas on ka soovitus Märjamaa vallal kehtestada miljöökaitse-eeskiri. See dokument on aastast 2004, kuid aastaks 2018 kahjuks pole toimivat miljöökaitsekorda ikka veel kehtestatud. Näitusel on raamatuid, fotosid, rohupudeleid, tarbeesemeid ja iluasju, kõik rääkimas oma lugu ammustest aegadest. Kõige varasemad esemed pärinevad sellest ajajärgust, kui endises Annenhofi karjamõisas asus erakool. Kuid on ka muust ajast pärit esemeid, nii tsaariajast, Eesti Vabariigi algusajast, aga ka Nõukogude Liidu alguskümnenditest.
Kuna see matk oli vaatamata tagasihoidlikule reklaamile menukam, kui alguses loodeti, on sellele ka jätkuüritusi oodata. On ju Märjamaal veel kohti, mida avastada, näiteks miljööliselt väga väärtuslik vana raudteejaama kompleks ja Märjamaa lahingute paigad. Siim-Sander Veske käiski pärast matka Jaak Juskega veel mööda alevit ja lähikonnas kaugemal ringi, et järgmise korra jaoks talle huvitavamaid paiku tutvustada, ja tundub, et Juske on nii Märjamaa kui ka üldse Raplamaa vanadest hoonetest vaimustuses. “Ka mulle endale oli siinset ajaloopärandit avastada väga huvitav,“ ütles ta.
Oma Facebooki postitustes on Jaak Juske avaldanud mitmeid Märjamaa pilte ja kommentaari, et tal on tõeliselt rõõm näha, kui kohalik rahvas väärtustab oma ehitus- ja kultuuripärandit.
Suur ajaloohuvi kohaliku rahva seas annab ka lootust, et ühel hetkel taas­asutatakse Märjamaal muinsuskaitse selts. Mõtted ja ideed selles suunas on igatahes idanema pandud.

Kirjuta kommentaar

Kommentaar
Palun kirjuta siia oma nimi