Õpetaja Kadri Tammar: Töö noortega on väga äge

0

Stina Andok / foto: Siim Solman.

Kaheksa aastat Eesti eri paigus õpetajana töötanud Raplast pärit Kadri Tammar on ringiga tagasi kodukanti jõudnud ning alustab sellest õppeaastast Kehtna põhikooli ajaloo-, ühiskonna- ja inimeseõpetuse õpetajana.

Rapla on kodukoht, siit see teekond alguse sai. Mis sind inspireeris õpetaja elukutset valima?
Rapla on mu kodu. Ma olen end alati raplakaks pidanud, ka siis, kui ma ei ole siin elanud. Kaksteist aastat õppisin Vesiroosi gümnaasiumis. Õpetaja eriala valik oli natuke juhuslik. Teadsin, et tahan minna ülikooli, täpsemalt Tartu Ülikooli. Eriala valimisel lähtusin sellest, et mu eriala annaks mulle suhteliselt täpse ja praktilise väljundi.
Naljaga pooleks võib öelda, et kuna arsti- ja juristiamet ei olnud minu jaoks valik, siis jäigi üle õpetajaamet. See oli pigem ratsionaalne ja tulevikku vaatav otsus, aga ilmselt mind ikkagi ka kutsus õpetajaamet. Suguvõsas on mul õpetajaid päris palju, nii et eeskujud olid olemas.

Aga kuivõrd sinu õpetajad Vesiroosi gümnaasiumis on sind mõjutanud?
Õpetajad Vesiroosi gümnaasiumi ajast on mind kindlasti mõjutanud. Ülikooli asetaksin ma enda kui õpetaja mõjutajana kõige taha. Õpilased, kolleegid ja endised õpetajad on mind tunduvalt rohkem kujundanud. Ühte või kahte õpetajat välja tuua on keeruline, sest neid on palju rohkem, kes on minu jaoks õpetajad suure algustähega ja keda ma väga austan. Samas on need õpetajad kõik väga erinevad.

Oskad sa välja tuua, mis neis oli sellist, mis tegi neist õpetajad suure algustähega?
Esiteks mu pikaaegne klassijuhataja Katrin Viru, eesti keele ja kirjanduse õpetaja. Ta lähenes õppimisele loominguliselt. Me arutlesime, lausa vaidlesime teemade üle tunnis väga palju ja tuliselt. Isiksusena oli ta klassi ees nooruslik ja avatud. Kuna ma ka väitlesin ja Katrin oli mu väitlustreener, tekkis niikuinii temaga palju tugevam side.
Hästi kihvtide persoonidena mäletan inglise keele õpetajat Gaida Kabralit, saksa keele õpetajat Tiina Veerdet ja vene keele õpetajat Tatjana Palusaart, kelle huumorimeel mulle meeldis. Minu otsus valida sotsiaalainete õpetamine on kindlasti seotud sellega, et ajalugu oli üks mu lemmikaineid. Eriti siis, kui meid hakkas alates 9. klassist õpetama Heli Heinaste. Tema tundides meeldis mulle arutlemine, mis ei olnud võimalik üksi faktide põhjal. Pidid mõistma seoseid, nägema laiemat pilti. Seda kogu aeg. Mulle see sobis.
Kindlasti soovin välja tuua füüsikaõpetaja Mare Kalle ja keemiaõpetaja Maaja Toometi. Neil oli suur õpetamiskogemus ja mulle tundus õpilasena, et neist targemaid õpetajaid ei ole olemas. Juba seetõttu olid nad autoriteedid. Bioloogiaõpetaja Silja Medari tunnid olid hästi huvitavad. Ta oli inimesena klassi ees särav, tema selgitused meeldejäävad.
Mäletan, et tegime bioloogias erinevaid põnevaid uurimusi. Niimoodi võingi jääda õpetajaid üles lugema. Mul on vedanud. Mul olid Vesiroosi gümnaasiumis hästi kihvtid ja erinäolised õpetajad.

Kas sa teinekord avastad end õpetajana töötades enda ja oma endiste õpetajate vahel paralleele tõmbamas, neilt mingisuguseid võtteid üle võtmas vms?
Jah, vahel ma olen astunud mingist olukorrast justkui kõrvale ja vaadanud, et vau, nüüd ma sarnanesin ühe või teise õpetajaga. Olen varem ka öelnud oma klassijuhatajale, et klassi ees olles või õpetajana õpilastega suheldes tunnen ma endas sageli ära teda. Suhtlemise ja huumori poolest arvan end sarnanevat veidi ka Tiina Veerdega. Ja mulle meeldib see.
Minu eesmärk ei ole olla kellegi moodi, lõppkokkuvõttes ma olen õpetajana mina ise, aga mulle meeldib see, et mu õpetajad on mind mõjutanud. Ma loodan, et mina mõjutan õpetajana omakorda ka oma õpilasi. Mind on õpetajana palju kujundanud ka mu õpilased. Usun, et õpin kõige rohkem ikkagi õpetamise käigus, nii klassijuhataja- kui ka aineõpetajatööd tehes.

Kas ülikool oli üksnes baasteadmiste omandamise koht?
Ülikool andis eelkõige teoreetilised teadmised. Võib-olla on vahepeal õpetajakoolitus muutunud, aga sel ajal, kui mina õppisin, oli praktikat minu arvates liiga vähe. Ise tunde andma jõudsime alles magistriõppes. Seetõttu julgen taas öelda, et näen minu kui õpetaja kujunemisel õpilaste, kolleegide ja endiste õpetajate rolli ülikooli omast suuremana.
Aga miks just ajalugu? Ütlesid, et sulle meeldis see aine keskkooli ajal.
Jah, see õppeaine huvitas mind, aga ka üldisemalt sotsiaalained. Ma arvan, et ühiskonnaõpetus oli isegi minu tugevaim külg. Seda muidugi toetas asjaolu, et põhikooli keskpaigast saati tegelesin väitlemisega. Ma ei olnud ega ole ka täna ajaloofanatt. Mu raamaturiiulil ei ole ainult raamatud ajaloost. Ma arvan, et ma olen eelkõige õpetaja ja alles siis ajaloohuviline. Ajalugu on üks võimalus, mille kaudu õpetada ja noori mõjutada. Tegelikult on mul ka ettevalmistus inimeseõpetuse õpetamiseks ja nüüd hakkan ma üle kuue aasta Kehtna põhikoolis ka inimeseõpetuse tunde andma.

Need on olulised ained. Õpilased on teinekord öelnud, et õpetajast ja tema õpetamisviisidest sõltub see, kui huvitav on ainet omandada. Tundub päris suur väljakutse saada õpilased kaasa mõtlema ja arutlema.
Tõsi. Alati on neid, kes ei räägi väga kaasa, keda aine ei köidagi. See on täiesti arusaadav, aga seda ma küll soovin, et julgetaks öelda ja kaasa rääkida. Olen ka öelnud, et kui nalja ei saa, siis mina ei mängi. Huumor võiks olla tunni osa. Viimane ei tähenda muidugi, et tööd ei peaks tegema.
Paratamatult kõike ei jõua, teemasid on palju. Mida aastad edasi, seda rohkem tekib julgust olla õpetajatöös loominguline ja jätta osa materjalist vahele, et õpetada põhjalikumalt teemasid, mis on minu meelest olulisemad.

Sa oled põhikooli õpetaja. See tundub kõrvalt vaadates selline pigem keeruline iga.
See ei ole kerge, aga see ei ole ka igav. Ma olen harjunud ja mulle meeldib, kuigi puudub võrdlusmoment. Otsuse õpetada põhikoolis tegin juba ülikooli astudes, kuna valisin põhikooli mitme aine õpetaja eriala.

Alustasid õpetaja teekonda Rakveres, seejärel töötasid Türil. Sellest sügisest oled Kehtna põhikoolis. Kuidas sa Kehtnani jõudsid?
Tundsin, et Türi aeg saab ümber, et vajan muutust. Suurt rolli mängis see, et mu väga tore klass lõpetas põhikooli ja lendas n-ö pesast välja. Kui ma kevadel esmakordselt Kehtna koolimajas käisin, tundsin kohe, et mind võetakse avasüli vastu, et olen oodatud. Väike kool tundus kutsuv. Lisaks see, et saan kodukandis olla. Otsustasin Raplasse tagasi tulla. Vahva on see, et mul on Kehtna kandis juured, täpsemalt Kalbu külas. Tean näiteks, et emapoolne vaarisa oli kunagi Kehtna mõisas aednik. Võib öelda, et teatud mõttes tulin päris juurte juurde tagasi.

Sa elad ju Raplas. Miks sa ikkagi Kehtna põhikooli kasuks otsustasid?
Mulle meeldib see, et ma elan ühes asulas ja töötan teises. Türil oli mul mitmeid kolleege, kes käisid niimoodi Paidest ja julgustasid sarnast valikut tegema. See on tegelikult mõnus – teed oma tööd ühes kohas ja liigud siis teise keskkonda ja saad end ümber lülitada.

Mida sa enne kandideerimist Kehtna põhikoolist teadsid?
Mäletan oma kooliajast, et Kehtna põhikool on pigem suur põhikool. Kehtnast tuli alati nii Rapla ühisgümnaasiumi kui ka Vesiroosi gümnaasiumi väga palju õpilasi.
Minu jaoks oli oluline, et kui ma kevadel kooli vestlema läksin, jäi mulle kohe hästi soe ja mõnus tunne. Tajusin kooli juhtkonnas energiat ja motiveeritust.

Praegusel ajal on küllaltki teravalt üleval hariduslike erivajadustega õpilaste teema. Nende osakaal pidevalt suureneb. Millised on sinu kogemused selles valdkonnas?Hariduslike erivajadustega õpilasi on väga erinevaid ja neid on igas koolis. Türil õpetasin teiste klasside kõrval ka väikeklassi. Lisaks oli ka tavaklassides õpilasi, kes vajasid lisatähelepanu või tuge. Nii ka Rakveres. Eks see on nii igas koolis, ka Kehtnas. Mul on kindlasti veel palju õppida, aga see teema pole mulle uus.

Sinust saab Kehtna põhikoolis ka klassijuhataja?
Jah, sarnaselt eelmise kooliga alustan nüüdki 5. klassiga. Saan hakata seda põhikooli teekonda uuesti ette võtma.

Siis on lootust, et oled vähemasti nende põhikooli aja meiega?
Tahaksin küll öelda, et mina jään raudselt Raplamaale. Üks põhjus, miks ma Rapla kanti tagasi tahtsin tulla, oli see, et ülikooli ajast saati olen reedeti kotti pakkinud ja pühapäeval kuhugi tagasi sõitnud. Olin sellisest elust väsinud. Nüüd jääb see sõitmine ära.
Ma olen kaheksa aastat Eesti mõistes väiksemates kohtades õpetajatööd teinud, aga seda oma kodukandis teha tundub kõige õigem. Kui juba elada ja töötada väljaspool Tallinna ja teisi suuremaid linnu, tundub kodukoht mulle loogilise valikuna.

Kui palju teid kursusel oli, kui sa ülikooli astusid? Kui paljud neist praegu õpetavad?
Minu kursusel oli natukene üle kümne üliõpilase. Reaal- ja loodusesuunal oli tunduvalt vähem õppijaid. Nii palju kui mina tean, on päris paljud meist praegu koolis tööl.

Miks õpetajaks ei taheta õppida?
Noorte arvamust õpetajaametist mõjutavad kindlasti kõigepealt nende enda õpetajad. Ehk on säravaid eeskujusid liialt vähe ja see ei kutsu noori ise õpetajaks minema?
Teiseks muidugi see, et õpilased on ise koolikeskkonnas kaksteist aastat olnud ja nad kujutavad ette, mida see töö tähendab. Palju kutsuvam on minna midagi muud, glamuursemat õppima. Mina arvan, et õpetajaamet on tasapisi populaarsemaks läinud, seda hinnatakse ka ühiskonnas enam. Õpetajaametist räägitakse rohkem ja mitte vaid palgaküsimuses. Näiteks programm “Noored kooli” on kaasa aidanud. See on toonud kogu Eestis koolidesse juurde noori ja entusiastlikke õpetajaid.

Mis sulle meeldib õpetaja töö juures?
Minu meelest on õpetaja töö mõnus segu rutiinist ja pidevast uudsusest. Ühest küljest loovad tunniplaan ja samad klassid turvatunde ja rutiini, aga samas mitte ükski päev ei ole sarnane. Pidevalt võib ette tulla ootamatusi. See on ka stressirohke, aga milline töö ei ole.
Teiseks, minu meelest on töö noortega väga äge. Eks see loomulikult sõltub õpetajast, kes kui palju õpilasi endale ligi laseb ja milline on õpetajate ja noorte vaheline läbisaamine. Mina pigem tahan, et see sild oleks minu ja õpilaste vahel olemas ja seetõttu, ma arvan, et ma saan palju rohkem nautida seda tööd.

Kuidas sa hoidud üleliigsest stressist, et kõik ei kasvaks üle pea?
Ma ei saa öelda, et stress mind üldse ei mõjutaks. Mõjutab ikka, eriti oli seda tunda esimestel aastatel. Nii-öelda mõnusamaks läks võib-olla alles viiendal või kuuendal tööaastal. Mind kannustab näiteks tunnustus, mida olen saanud õpilastelt ja kolleegidelt. Mul on olnud õnn töötada väga toredate ja sealhulgas ka andekate noortega. Nende huvi, töökus ja õnnestumised on ka mind motiveerinud.
Kahtlemata jääb meelde, kui õpilastelt siiraid tänusõnu saad. Mõni poetab pisaragi, sest tal on kahju, et ma enam tema õpetaja ei ole. Sellisel juhul ununeb, et septembrist juunini on ka raske olnud. Minu eneseusku õpetajana on suurendanud ja aidanud hoida see, et ma tean, et olen õpetajana õpilastele korda läinud.